Kuidas issi õhtuti töölt tuleb

Kaurile meeldib mängida, kuidas issi õhtuti töölt koju jõuab. Kaur mängib issi osa ja mina iseennast. See käib nii, et Kaur logistab kõnnimasinaga nagu autoga kohale, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

"Kallu, sa oled kodus!" hüüan mina ja teen talle kalli. "Kuidas su päev oli?"

"Palju tööd," ütleb Kaur, pöörab insta ringi, viipab tsau ja logistab masinaga tuldud teed tagasi - uuesti tööle. Kahe sekundi pärast sõidab ta suure kolina ja mürinaga jälle kohale, särab üle näo, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

Ja nii lõpmatuseni:D

Sõnad, head ja halvad

Kaur keksis kõnnimasinaga mööda elamist jalutava Iti järel ja kilkas: "Kõnni, kurat!"

Vahetasime mehega pilgu ja püüdsime ebaõnnestunult mitte naerma hakata. See polnud Kauril öeldud üldse sellisel toonil, nagu "kurat" nõuaks, vaid pigem rõõmsalt ja julgustavalt. Aga peame ikka hoolikalt oma sõnavara valima hakkama. "Kurat" on meil mõlemal julgelt sõnavaras ja mul on ikka palju hullemaid sõnu ka, mida ma siiamaani kasutan, aga pean end siis jälgima hakkama. Muidu pärast seltskonnas täitsa piinlik...

Eks neid asju, mille peale südamest vihastada, tuleb ette iga päev ja mitu korda päevas. Ei tea, mis manamissõna ma siis endale kasutamiseks otsima pean.

Iti õppis äsja ise tassist jooma, nii et hoiab tassi ise! On tema meil alles osav tüdruk. Mees vandus, et Iti ütles "tass" välja ka. Tal on jube palju sõnu, mida ta korranud on, kuigi ise igapäevaelus nagu kasutama ei kipu. Aga teame vähemalt, et keeleaparaat on võimeline kõik need sõnad kuuldavale tooma. 
Täna sõi ta pitsat ja ütles tükki kätte võttes ise ka nagu muuseas: "Pitsa." Ja "vett" on ka ise küsinud. 

Sööb Iti niimoodi, et peaaegu juba Kaurist rohkem. Isu on tal meeletult hea, ei jõua ettegi anda nii kiiresti. Hommikul mees küpsetas pannkooke, Iti kriiskas ühest söögitoolist, Kaur teisest: "Süüa! Kooki!" Mees jõudis vaevalt koogi ära küpsetada, tükkideks teha, maapähklivõid või kreeka jogurtit peale määrida ja laste vahel kaheks jagada, et seda kisa vaigistada. Siis jooksis ruttu uut kooki pannile panema, aga jõudis vaevalt seda pöörama hakata, kui lapsed olid oma tükid sisse hinganud ja algas uus kisa. 

Vähemalt ei pea me lapsi kuidagimoodi meelitama ega "üks lusikatais emme, teine issi eest" stiilis ise toitma :D

Pagan!

Tasub mul vaid tulla siia blogisse end välja elama, kui kõik insta paremuse poole pöördub. Kõige pimedam on ikka enne koitu, eksju.

Leidsime, et Iti pole lihtsalt harjunud liiga kiiresti üksi külma tühja voodisse heitma, aga ta jääb siiski sinna ilusti pidama peale 20-30-minutilist kiigutamist süles. Et niisama last kanda on raske ja nüri ning lihtsalt ei pea pool tundi vastu, panen endale telefonist mõne Youtube'i jutustamisvideo mängima ja kõrvaklapid kõrva. Itikene sülle, kus ta peale mõningast kurtmist end mu kaela alla kerib, vastu rinda surub ja silmad suleb, ja siis käin meie magamistoas aina ringi ja ringi. Kui ta on piisavalt unemaale reisinud, siis võin riskida ka voodile istuda ja ta lebotab selles asendis mul veel kümme minutit. Siis lähen vaikse sammuga temaga ta enda tuppa, kiigutan seal paar minutit ja poetan ta vaikselt hälli.

Nii olen paar õhtut juba kell 19:20 vaba olnud - mehel ei lähe isegi Kauriga iga õhtu nii kiiresti!

Ja täna magas Iti terve öö, mistõttu me ärkasime terve perega alles kell pool seitse. Jutti magasime, me kõik! See oli imeline. 

Jah, tegu on laupäevaga ja paljude jaoks oleks laupäeval kell pool seitse ärkamine õuduste maa, aga meie pere jaoks praeguses eluetapis on see õnnistus, kui vaid eelneva öö ilusti välja sai puhata. Me oleme vähenõudlikud ja suures unepuuduses olnud.

Nii mina kui mees olime täna terve hommiku nii reipad ja rõõmsad.

Lisaks on psühholoogiliselt väga suur kergendus, et jah, Iti siiski on võimeline õhtul ilma mingi piimata magama minema, ta on võimeline öö läbi mitte ärkama või korra ärgates end täitsa ise uuesti uinutama... Ja et me oleme suure töö ära teinud. See on nii raske protsess olnud ja ma olen meie üle väga uhke. Kui ma poleks paar kuud tagasi otsustanud, et ei, ma ei taha enam last iga öö mitu korda rinnaga toita, vaid ma tahan magada, siis toidaksin ma teda rinnaga siiamaani. Aga nüüd on mul juba palju iseseisvam väikelaps, kes sööb teistega samal ajal tahket toitu ja päris suuri koguseid ning vedelikku joob tassist (mida meie hoiame) ja harjutab juba usinalt lusikaga söömist (mida meie täidame).

Kui ma oleks teadnud, kui õudsed need harjutamise ööd ja õhtud saavad olema, ei tea, kas oleks tihanudki seda veel ette võtta, aga õnneks ma ei teadnud :D Hea, et me oma tulevikku ei tea.

Ja tulemus on seda väärt.

*

Kauri kõne aina areneb ja areneb. Ma olen sellest nii lummatud ja jälgin seda suure põnevusega. Me mehega oleme ühe inimese rääkima õpetanud! Näiteks ütleb ta nüüd korrektseid lauseid, nagu poes: "Lähme autosse!" või kodus: "Emme, tule sauna!" Just neid korrektseid käändeid ja pöördeid panen ma hästi tähele ja need püüavad mu kõrva, sest varem rääkis ta lihtsalt nimetavas vormis, aga nüüd on aina enam ja enam õigeid sõnalõppe kuulda. Saab ta ise lõunasöögi juurde keefirit, käsib ta: "Iti ka taha keehhii!"

Veel üks suur põnev muutus on, et ta kasutab õigesti sõnasid "mulle" ja "sulle". Varem olid need tal ära vahetatud või kasutas ta ka vormi, et Kaur soovib midagi. Nüüd ligineb ta mulle näiteks kahe oma lemmikautoga ja küsib: "Kumba autot?" 

"Ma võtaks selle rohelise," ütlen.

"Punane mulle," ütleb ta ja mängib ise edasi punase autoga.

Värve teab ta järjest ja järjest paremini, ajades praegu segi rohelise ja sinise, aga teised suht ütleb õigesti.

Eile söömise ajal laadisin aina Iti lusikat täis ja heldisin, kui ta kruubiputru välgukiirusel neelas ja lusikat aina mulle tagasi ulatas.

"Iti, sa oled emmele nii armas," ütlesin.

Kaur kuulas teiselt poolt lauda oma toolist ja ütles:"Kaur... armas."

"Jaa, sina oled ka nii armas mulle," heldisin.

Siis lendas meie pea kohalt üle suur-suur parv hanesid. Ma pole kunagi, ühelgi kevadel nii palju lõunamaalt tagasi tulevaid linde näinud kui sel aastal. Oleme vist nendel täpselt trajektoori peal, igatahes näeme iga päev suuri parvesid tiirutamas.

"Palju lindu," ütles Kaur, suu lahti. "Haned."

"Jaa, need on haned."

"Pagan!" ütles Kaur rõhuga. Tal on viimasel ajal üks pagan teise järel ja see on kahekordselt minu tehtud, sest esiteks võttis ta selle sõna minult ja teiseks hakkan ma vahepeal vaikselt naerma, kui ta seda ütleb. Sest see on nii naljakas! Ta laeb seda sõna erilise intonatsiooniga, sest eks mina ka seda öeldes olen alati laetud meeleolus olnud.

Näiteks ei saa ükski asi Kauril enam kukkuda, ilma et ta valjult "Pagan!" ei ütleks.

Kuidas neid väikelapsi õige magama pannakse?

Ma suht poolsurnud siin. Oleme mehega mõlemad juba päevi ja päevi korralikult magamata ja tujutud. Mul pole nagu mingit lõppu sel tööpäeval, pole kuhugi põgeneda ega mingit lõõgastust.

Iti sai rinnast edukalt võõrutatud ja jäi toidusedelile, mille kohaselt ta sõi kolm korda päevas tahket toitu ja siis väiksemaid sutsakaid pudelipiima siin-seal. Ka õhtul magama jäi minu süles pudelipiimaga, pool tundi nurrus seal, krooksus minu abiga, siis sain ta voodisse kanda.

Ma põhimõtteliselt tean küll, et aastane laps, kes enam rinda ei võta, ei vaja enam ka kunstpiima, aga siiski oli see minu meelest optimaalne variant. Ostsime ikka usinalt kappi neid piimapulbripakke. Kauriga tegime ka nii, et mõned kuud peale aastaseks saamist ta veel sai pudelipiima lisaks paar korda päevas, siis vaikselt hakkasime lehmapiimaga segi talle seda andma ja siis ainult lehmapiima ning siis jättis ta ise endal need piimakorrad täitsa ära ja läks üle suure poisi süsteemile: sööb kell viis õhtust ja see on ka viimane kord, pole mingit piima ega abi uinutamisel ega muud säärast vaja. 

Mulle oli kuidagi lisajulgustus, et nendel esimestel kuudel peale rinnapiima ärajätmist saab laps ikkagi ka mingit lisatoitu, kus on kindlalt esindatud kõik vitamiinid ja mineraalid, mida vaja. See tundub päris palju vastutust, et ta äkki sada protsenti kodutoidul oleks. Kust ma tean, kas ta saab kõik vajalikud ained kätte? Väikelastel on paljude ainete vajadus täiskasvanust palju suurem.

Igatahes nädal sai Iti vist aastane olla, kui täiesti resoluutselt jättis endal kõik pudelitoidud ära. Hakkas lausa hüsteeriliselt nutma ja vastu puksima, kui talle pudelit kas või näidatagi. Ei tea, kas jäi ükskord süües palju õhku sisse ja tal oli valus ja see jäi meelde... ei tea. Igatahes enam ta pudelit ei puutu ka, ükskõik mis seal sees siis ka ei ole. Ja nüüd on mu värskelt aastane tüdruk sada protsenti tahke toidu peal ja ma natuke pelgan. Oleksin nii tahtnud aeglast võõrutamist nagu Kauri puhul, et järjest jätan neid pudelipakkumisi ööpäevas vähemaks ja siis annan lehmapiima ja siis...

Lehmapiima tassist Iti natukene joob, aga sellega on see asi, et ma ei tea, kas seda talle üldse pakkuma peakski. Kui alla aastasele on lehmapiim suht resoluutselt üldse keelatud, kuidas ta siis aastaselt nüüd soovitatud peaks olema? Kaur näiteks piima kui sellist ei joo enam üldse, tema joogid on vesi ja keefir. Aga siis jätta Iti üldse ainult vee peale? 

Seda märkasin küll kohe nüüd paari pudelivaba päeva sees, et Iti sööb tahket toitu palju rohkem ja suurema isuga. Mujalt ju enam ei saa. Põrand tooli all on palju puhtam, püksid on puhtad... kõik jõuab otse suhu. See osa on hea.

Aga ma lihtsalt ei tea, mida talle vahepaladeks nuputada. Täpselt sama toidusedelit nagu Kaurile ma talle veel ei annaks: näiteks hommikuseks vahepalaks sööb Kaur kapsast, õuna ja vett, aga Iti vast veel kapsast ei krõbista...pole sellisel määral hambaid ega oskusi veel. 

Ah kui lihtne oli see piimapudel kätte anda, ma ei taha nii palju mõelda.

Ja kõige suurem probleem on muidugi magamajäämisega. Eks see ole täitsa enda sisse harjutatud, et Iti õhtuti terve elu on uinunud ainult rinnal ja siis lühikest aega ka süles pudeliga. Ta ei oska õhtul ise uinuda. Seda tuleb nüüd siis harjutada ja see pole teps mitte lõbus tegemine. Ma olen nii väsinud ja mees ka. Süles kiigutades jääb Iti mõnusasti vaikseks ja nurruma, aga nii kui püüad teda voodisse panna, on kolmas maailmasõda lahti. Üks kord võtad veel sülle tagasi, teine kord, kolmas kord, aga jäädki nii võtma või? Ööseks jään temaga seisma sinna tuppa või?

Oi ta on kange tüdruk. Eile istusin tema juures ja lasin tal nutta. Ta tõusis voodis istukile, haaras võredest ja hüppas hüsteerilises frustratsioonis üles-alla. See polnud enam beebinutt, vaid väikelapse enesekehtestamine. Ta oli nii vihane, et ta voodisse pandi!

Eile läks mees ka asju ajama, kusjuures Iti lõugas, Kaur ka polnud veel magama jäänud, sest Iti kisa ei lasknud. Ega ma rohkem seda õudset õhtut kirjeldada taha, kui et kõik nutsid, keegi kukkus voodist välja ja mees pidi poole pealt tagasi sõitma.

Laseme täna Iti võrekat allapoole, aga jah... ma ei tea, vb ta on võimeline sellest ükskõik mis kõrgusel ka välja ronima ja alla kukkuma. Enam ei usalda teda üksi sinna nutma jätta. Sellega pole võimalik võita, tema ei anna kunagi alla.

Soovige mulle edu...

American Psycho

Sättisin end vanni koos "Mary Poppinsi" raamatu ja kahe närtsinud roosi õielehtedega. Dušigeelist meisterdasin vahtu ja roosi õielehtedele lisaks lubasin vanni veel ühe notsu... laste vannimänguasja, mis vanniserval nii igatsev välja nägi.

Pean ütlema, et need roosi õielehed andsid tõesti midagi luksuslikku vannile juurde. Mees tuli ka vahepeal mind luurama ja karjatas esialgu kergelt, kui ukse avas, sest mul oli näol Joiki pruun šokolaadimask. Siis jäi ta õisi silmitsema.

"Lahe! Sa oled nagu American Psycho."

"Sa mõtled American Pie," ütlesin.

"Aajaa."

"Aa ei, see film oli hoopis American Beauty," tuli mulle lõpuks meelde. "Tabamatu ilu" filmis oli stseen, kus Mena Suvari lebas punaseid roosi õielehti täis vannis.

"Jaa, just!"

Selles on midagi hindamatut, kui su mees näeb sind vannis ja ütleb, et sa nagu American Psycho...

Viimane kord rinda anda

Mul olid nüüd esimest korda uuesti päevad peale pikka-pikka vahet enne Itit ootama jäämist. Minu jaoks oli see kuidagi märgiline ja ma juba mitu aega ootasin, et huvitav, kaua seekord läheb. See on hästi erinev iga naise ja iga rasedusjärgse perioodi puhul. Peale Kauri sündi hakkasid mul päevad kuus kuud hiljem, peale Iti sündi 11 kuud hiljem. Kui mõelda, on see tegelikult päris vägev: mu keha isegi ei oleks mul lasknud enne rasestuda, kui ma ka oleks seda soovinud. Mu keha viimased 11 kuud lihtsalt ei ovuleerinud, sest meil ei olnud uue raseduse jaoks jõudu ega ressursse. Lahe, kuidas loodus on nii seadnud.

Nähtavasti on see looduse poolt nii seatud, et päevade taasalgus on seoses olemasoleva beebi öise toitmisega. Kui beebi saab öösel rinda, siis emal pigem veel ei taastu ovulatsioon (muidugi on ka erandeid). Sest keha saab aru, et beebi on veel liiga väike.

Mul oli kuidagi hea meel või tuttavlik tunne nüüd siis uuesti päevi läbi elada. 

Iti on täna veel viimast päeva tita - homme on ta esimene sünnipäev ja siis võib teda kutsuda juba väikelapseks! Panin tänasega rinnaga toitmise poe täitsa kinni. Seletasin Itile endale ka, et täna varahommikul sai ta viimast korda rinda ja edaspidi on tahke toidu laps ja pudelipiimalaps. Kui ma tavaliselt Itit rinnal hoides kuulan kõrvaklappidest Youtube'i videosid, siis seekord olin sada protsenti kohal ja vaatasin hämaras oma pisikest nosivat Itilast. Kui midagi juhtub viimast korda, siis tuleb seda hoolikalt kogeda ja meelde jätta.

Päris kummaline on siis, kui mu keha on üle aastate jälle ainult minu oma! Mu süsteem on küll selle väga ära teeninud. Puhkamise ja taastumise ja kõigi ressursside ainult minu jaoks hoidmise. 

See küll ei tähenda, et meie majas tervikuna oleks rinnaga toitmine lõppenud. Kaur käis hommikul ringi, roosa kaisujänku risti süles, ja seletas: "Rinda." Vahepeal vahetas poolt ka.

Sünnipäevaline

Oleme siin jutu sees maininud, et Itil on varsti sünnipäev tulemas. Et praegu on ta üheteistkuune, aga varsti on aastane. Kaur kuulas, siis tõi beebinuku, pani tooli istuma ja teatas: "Kuune. Sünnipäev. Homme... kooki."

Egas midagi üle jäänud, kui sünnipäev, siis sünnipäev. Issi küpsetas vara hommikul porgandipiruka (minu jaoks õuduste maa, jääb siis teistele seekord rohkem...ometi kord üks asi, mida ma teiste eest ära ei söö). Kaur sai suure hurraaga vahepalaks ka tüki pirukat, aga hakkama sai max poolega. 

Pidime kolm korda nukule sünnipäevalaulu ka laulma, pärast seda käis Kaur aina ringi ja rääkis: "Õnne. Sünnmärk. Kooki."

Mõtlesin hetke hämmeldunult, miks ta sünnimärgist räägib, aga sain siis aru, et see sõna läks lihtsalt sünnipäevaga sassi. Sünnimärgisõna teab ta palju varem kui sünnipäeva.

Kui tahtsin Kauri õue jalutama minekuks riietuma kutsuda, nägin, et ta on nukuga tükkis roninud Iti söögitooli ja näitab talle seal köögisaare pealt porgandipirukat. "Vaata," ütles ta hellalt, ja käsutas mulle: "Anda! Nuku." Et kas keegi sünnipäevalapsele ka ikka kooki annab:D

On ikka armsakene küll.

Ja teine hommik kaalikat krõmpsutades rääkis Kaur endamisi: "Kaalikas. Issi tõi...poest. Aitäh, issi!"

Issi ei saa küll kurta, et tema pingutusi siin majas ei hinnata.

Aga söövad jube tervislikult vähemalt

Kui Iti meil veel kunagi magada laseb, siis oleks küll väga tore. Ta oli siin vahepeal paar päeva haige, see tähendab, et öösiti karjus kohutavalt ja päeval oli viril, hakates iga vähegi kõvema heli peale, mis Kaur tekitas, nutma. Ei teagi, mis tal viga oli, väljendus see vaid palavikuna. 

Nüüd sai ta terveks, aga kohe järgmine öö tekitas meile kõige kummalisemalt imeliku tralli. See, kui lohutamatult ta karjus, oli ennekuulmatu. Mitte üheski asendis ei minu ega issi süles ta isegi ei katkestanud karjumist. Hüüdis aiaiai, emme ja ei teee! Mina pidasin seda mingiks psühholoogiliseks juhtumiks, nagu et hakkas pimedas kartma ja ei lasknud end enam lohutada, mees oli veendunud, et tal kõht valutas. Pani talle palavikuküünalt, kuigi tal palavikku polnud, siis veel kõhulahtistit... Lõpuks peale mitut tundi tralli ma andsin alla ja ütlesin, et võtan Iti voodis rinnale. Et me ometi kõik magama saaksime. Ma olin rinnapoe juba peaaegu kinni pannud, jäänud oli veel vaid varahommikune suht lühike toidukord, aga haiguse ajal hakkasin siiski õhtul ka veel andma, et ta mult kasulikke antikehi saaks.

Iti nõustus rabeledes sööma ka öösel, aga peale teist rinda ajas end süles püsti ja ütles säravalt: "Aitäh!"

Oh kurat, mõtlesin ma. Hindan viisakust väga, aga sel hetkel oleksin nii väga eelistanud sõnatut magamajäämist. Iti oli üliväga üleval... nii et mu ainus pääsetee, mida niigi vastumeelselt kasutasin, ka ei aidanud! Meil polnud enam ühtegi teed maailmas, et seda last uinutada. 

Mees võttis Iti ja läks temaga alla tšillima ehk veetis kogu ülejäänud öö diivanil. Ma ei tea, kas kumbki neist üldse magada sai, mina midagi üleval siis sain. Kell viis tõi mees Iti mulle varahommikuseks söögikorraks ja selle müra peale ärkas abivalmilt Kaur, kes tahtis alla minna ja päeva alustada...

Päris kahju oli mehest.

Täna õhtul on Iti juba uuesti kääksunud. Mees läks juba kell üheksa magama, et jumala eest midagigi järgi tududa saaks, ja mina lähen kah kohe, kui selle ära kirjutanud olen.

Lihtsalt por que, laps, miks sa ei maga?? See viimaste kuude beebindus on lihtsalt nii raske olnud, et ise ka ei usu.

Vähemalt Kaur areneb nagu nööri mööda. Ta jättis kuu või paar tagasi ise ära oma lehmapiima joomise korrad - lihtsalt ise enam ei tahtnud. Siis jättis ta ära valge müra unejänese, öeldes ise issile, et ei taha jänkut. Kui veel püüdsin ükskord jänest enne und tal mängima panna, hakkas ta nutma ja käskis jänku ära viia, mida ma siis ka tegin. Päris lahe, kuidas ta ise mingid väikese lapse abivahendid on ise ära jätnud ja suureks poisiks hakanud.

Unejänes oleks võinud Itile edasi minna, aga Iti ilmutab selle suhtes suurt ükskõiksust. Igasugune valge müra või misiganes lapsi uinutada lubavad Youtube'i muusika- ja mürafailid on tema puhul sada protsenti ilma mõjuta. Kui tema ei taha magada, siis tema ei taha magada.

Aga veel rääkides Kauri mingitest sammudest, siis üks kujutluspilt, mis mul on olnud, et laps näksib iga päev tooreid köögivilju, on ka päriselus tõeks saanud. Hakkasin mehe eeskujul tegema nii, et pool kaalikat või nuikapsast korraga viilutan (Kauri suure nõu ja abiga seal juures) kangideks ja paneme karbikesse ära. Siis on kogu aeg lihtne ja mõnus sealt võtta. Ma ise söön enne sooja toitu tihti näksiks peotäie kaalikat, kapsast või nuikapsast ja sinna juurde hapukapsast. Eks Kaur ka siis vaatab ja palub sealt vahel endale maitsta. Nüüd, kui hommikul kella üheksane vahepala piimatassi näol ära kadus, leidsin, et ma iga päev midagi uut vahepalaks nuputada ei viitsi, nii et hommikul see kell saab Kaur täpselt sama vahepala: neli tükikest õuna, mille sean taldrikul lillekujuliselt, ja seal keskel tükk juurvilja, kas siis kaalikat, porgandit, nuikapsast või kapsast. Ja natuke vett tassi. Algul ta juurika osaga mängis pigem või jättis järele, nüüd sööb kõik ära nagu miška. Mul on nii hea meel! Täiuslik vahepala ju. 

Pärastlõunaseks vahepalaks, peale lõunaunest ärkamist, saab siis midagi põnevamat. Ma viimasel ajal küsin ka, kas ta sooviks näiteks leivakesi või jogurtit. Leivakeste juurde saab juustu, tomatit, pähkleid ja puuvilja. Maitsestamata jogurti või kohupiima sisse ta aitab ise panna banaani, rosinaid, päevalilleseemneid ja kookoshelbeid. Päris uhke tunne siis süüa midagi, mis ise valmistatud!

Ühesõnaga ma ei tea, kuidas Iti unest rääkiv postitus jõudis Kauri söömiskommeteni, aga ma igatahes olen nii uhke, kuidas ta meil sööb. Väga tervislikult ja mitmekülgselt. Ma näen ette, et meie majas hakkabki alati olema külmikus niimoodi viilutatud köögivilju, mida lapsed igal ajal saavad võtta, ja puuviljakauss köögisaarel on alati külluslikult täidetud. Noh, seda on see juba praegu, sisaldades alati kolme või nelja sorti puuvilja, et mul oleks lastele iga söögikorra lõpuks midagi erinevat pakkuda.

Et tubli töö, meie :D

Tegija emme

Olen lapsiinidega terve nädala üksi kodus olnud. See oli väga intensiivne, aga samas teisest küljest on lihtsalt mööda lennanud. Olin mõni öö ikka päris omadega läbi, sest Iti-tita pani täiega hullu ja röökis katkematult tunde. Milline vahe on ikka, kui sul on partner, kes tuleb ja lapse enda kanda võtab. Ja siis, kui ta on pool tundi erilise eduta lapsega võimelnud, võid jälle sina minna ja üle võtta... tavaliselt last rahustab ka teine energia kui teda juba ammu hüpitava närvilise vanema oma.

Aga olla selles pimedas öös täitsa üksi oli hoopis teine tunne.

Eks sellevõrra on edaspidi vist palju lihtsam, sest miski ei tundu enam nii hirmutav kui need esimesed ööd. Kogu aeg oli pinge peal, et kui Kaur ka sellest kärast ärkab, kuidas ma neid siis koos rahustan... kuid õnneks Kaur on olnud täielik tšempion ja pole ükski öö Iti nutu peale ärganud.

Proovisin paar korda ka Itil nutta lasta, mõnikord oma toas üksi, mõnikord minu kõrval voodis, et ta ise end rahustama õpiks. Kuid Iti on paganama kange tüdruk. Kogu see aeg, mis ta on beebi olnud, ma ei mäleta juhust, et ta nutuhoos end ise vaikima saaks. Kui sa ta juurde ei läheks, siis ta vist nutaks lõpmatuseni. Mina pole veel ära suutnud oodata seda hetke, ikka lõpuks lähen ja siis on ta end kõõksuma nutnud ja rahuneb mu õla peal veel tükk aega.

Eriti kuna ta nutab emme-emmeee, siis on nagu rohkem kahju ka mitte minna, sest ta ju hüüab mind! 

Pakkusin esimestel öödel Itile pudelit, kuid sellest polnud suurt tolku. Siis hakkasin eriti kõvaks naiseks ja mõtlesin, et a ma jätan üldse öise toidu ära. Kauriga me kunagi harjutasime ikka nii, et aina lahjemaks tegin seda öist piimasegu, kuni see oli lahja lurr, ja lõpuks lihtsalt vesi, ja lõpuks üldse mitte midagi. Aga Iti oli selle lahja lurri peale ikka paganama kuri ja andis sellest teada ka. Ta küll ei oska sõnu "mida kuradit?", aga seda tooni oli ta nutt küll.

Esimene öö nulltoiduga oli päris raske, aga peale seda läks natuke lihtsamaks. Päris mitu ööd magas Iti juba ka ärkamata, mis oli täielik paradiis mulle. Nendel öödel võttis teatepulga üle Kaur, kes virgus paar korda, sest teab, et emme ikkagi peab öösiti ärkama, kuidas muidu saab. Kaur pomises endamisi: 'ei tahaaa!', 'vann', ja 'ise', jõi natuke vett ja magas edasi. Ta õnneks uinub alati kiiresti, kui ärkama peaks.

Peale paari ööd Iti hästi magamist ma juba õnnitlesin end, et laps välja treenitud, jee! Nüüd ei pea ma enam pool kümme magama minema nagu luuser. Sest muidu poleks ma üldse unetunde saanud. Läksin nüüd luksuslikult lausa kell üksteist magama ja võtsin endale mitu-mitu tundi lebotamist diivani peal sel õhtul.

Tol ööl, nagu Murphy seaduse järgi, Iti ärkas vist enne ühte ja röökis mul kolm tundi. Võtsin ta enda juurde voodisse, tegin igasugu imetrikke,  püüdsin ka lihtsalt talle selja keerata ja uinuda, aga ei töötanud. Kell neli otsustasin, et olgu, ma annan alla, ta saab rinda, ehkki hommikuse rinna jaoks oli minu põhimõtete järgi liiga vara. Kell neli on siiski öö. Aga vähemalt jäi ta õndsalt tasa, sõi tund aega, kell viis viisin ta hälli ja vajusin jalapealt magama.

Kell 5:40 ta ärkas ja alustas karjudes hommikut. Kaur virgus samuti ja teatas rõõmsalt: "Süüa. Manna. Kõht tühi."

See hommik - naistepäeva hommik - oli erakordselt raske. Mul oli endast nii kahju. Alla nelja tunni unega just kaugele ei purjeta.

Õhtul läksin siis jälle nagu luuser punkt pool kümme voodisse ja Iti sai sellest aru ning magas jälle terve öö kenasti nagu miška.

Nii et üldiselt siiski edu on meid saatnud, enam öise toitmise, ei pudeli ega rinna peale tagasi ei lähe. Iti magab siiski julgustavalt palju öid juba läbi öö.

Päeval otsustasin oma elu raskemaks teha sellega, et alustasin Kauril potitrenni. Sain aru, et mida ma ootan - potile tõstame teda juba... noh, aastaid :D Aga ma ei ole mähkusid alt ära võtnud ja seega ta neid ka aina edasi täis teeb. Nüüd võtsin ära, sai jalga oma uhked uued aluspüksid ja läks. 

Ütleme nii, et progress on veel pooleli, pesumasin huugab aina ja ise ta mitte iialgi potile ei küsi ning sinna minekul puksib pooltel kordadel karjudes vastu. Aga siiski on edu näha: pooltel kordadel ta ei puksi:D Alati midagi potti teeb, ning aluspüksid võivad juba mitu tundi järjest ka kuivaks jääda. Ja paar korda on õueskäiguks kasutatud mähe olnud peale paari tundi kuiv, ning tänaöine mähe oli poolkuiv. Terve öö peale!

Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda: ma olen tšempion, madonna ja pühak. Pole midagi, mida ma ei suudaks. Mees peaks täna öösel tagasi jõudma (lendu lükati edasi, sest seal on streik, ning uut lendu oli vaja pikalt taga ajada), ning siis olen ma küll ühe puhkuse ära teeninud. Ühe linnaskäigu ja kodunt üksi välja saamise.

Vitsa palun

"Vitsa," nurub Kaur armsa näoga. "Vitsaa!" 

Kauri uus eelistatud laul tantsimiseks emme süles on nimelt "Head lapsed kasvavad vitsata". See sobib mulle küll, sest on armas ja nostalgiline laul. Laulsin seda juba beebikaurile kunagi korduvalt ja see oli toona ta lemmik. Lisaks kulub see sõnum, ära löö last, endale ka meelde tuletada...marakratiga majas kipub muidu meelest minema.

Eile kärutasime poodi ning kohale jõudes küsisin Kaurilt, et mis me õige ostma pidimegi. 

"Mähkud," ütles Kaur kärust, nukk armsasti süles. "Piim, koor."

Kõik need olid juhtumisi tõesti asjad poenimekirjas. Ma alati lobisen temaga enne kodus ja räägin, mida meil vaja osta on, ja tundub...et ta on päriselt kuulama ka hakanud. No kas pole geenius?

Ja äsja enne lõunasöögi valmimist teatas Kaur mulle: "Kõht tühi." Väga vajalik uus lause! Ja näha ka, et on ikka minu poeg.

Iti magas täna öösel terve öö! See oli päris imeline. Nati enne üheksat sai magama ja siis kuulsime temast esimene kord alles hommikul pool 6, mil ta rinnale tõstsin. Sellist nalja meil küll enam ammu olnud pole. Just et kordagi isegi õhtusel ajal kussutamas ei pidanud käima. Olime mehega hommikul mõlemad väga reipad ja heas tujus.

Eelnevad kaks nädalat on küll hullud ööd olnud. On raskem olnud, kui oleksin oodanud. Iga natukese aja tagant Iti ärkab ja karjub kõigest väest. Tal tulevad muuseas praegu samaaegselt 2-3 uut hammast ka, ja gaasid kiusavad. Aga jah, me olime mehega ikka päris läbi siin. Aga vot alla ka ei anna ja öösel enam rinda ei paku. Mama didn't raise no quitter!