Viimasel juulil

Das potato ist happy. (Näed? Ma oskan keeli!) Mul on vaja ainult üks päev tööl veel vastu pidada, ja siis...saan puhkusele! Kaks nädalat!! Ei, seda muidugi mitte. Meil, väikestel inimestel, ei ole puhkust. Aga kolm päeva olen loco house'ist ikkagi eemal. Nende kolme päeva sisse õnnestub meil mahutada väike perepuhkus. Kuna pere on erinevatel põhjustel selleks hetkeks kokku kuivanud: kes ei saa, kes ei taha tulla, siis on jäänud järgi ainult meie emaga. Aga perepuhkus ikkagi. Pärnu! Ma armastan Pärnut. Jess. Ja ma ütlen ausalt, et mind ei huvita, kui taevast ka pussnuge alla sajab, ma ei saa oma meeleoludes ometi ilmast sõltuda. Ma kavatsen ikka ujuma minna. Ja muulile. Ja sinna pitsarestorani. Üldse igale poole.

Ma kavatsen täiesti soovitada sulle sellist komöödiat nagu "Pruutneitsid", mis praegu kinos jookseb. Päääris hull ja NII üle piiri, et tagasi enam ei saa. Aga meganaljakas. Ja Chris O-Dowd "IT-Crowd'ist" mängib seal politseinikku. Super!

Ma pean päevade üle järge peamiselt selle abil, mis kuupäevaga tooteid igal õhtul müügist ära peab korjama. Juuli saab tänasega läbi. See on kohutav, sest nüüd tuleb jälle kalendris lehte keerata. Iga kuradi kuu...




Aga mul on nüüd külmkapp! Jeee!

Pidžaamas jooksma

Kui hästi läheb, saan ma täna endale külmkapi. Ma hakkaks jälle elama nagu valge inimene...

See on täitsa võimatu, mis asju kõik osta ei saa, kui sul külmkappi pole. Piima, võid, juustu, mahla, joogijogurtit. Suurt jäätist.  Ma ostsin muidu kogu aeg liitrise jäätise. Nüüd ostsin üks kord piima, ja pidin selle kohe ära jooma. See oli vastik, ta läks aina soojemaks ja soojemaks ja äka. Ja joogijogurtiga oli sama asi. See on hea, aga sa ei jooks ju liitrit korraga ära? Nüüd ma suht vihkan seda.

Muide ma vist ei hakkagi endale enam piima ostma. Ma tunnen ennast selleta hästi. See on vist tõsi, mida Liis kunagi rääkis, et peale imikuiga pole inimesele üldse piima vaja.

Naabrid tulid eile koju. Gaad, nad on tüütud. Hehe, ühiselamu tööpõhimõte ongi selles, et kõik elavad koos ja on üksteise jaoks tüütud, eks ju? Aga nad käratsesid teises toas öö otsa. Ma mõtlen, et kell oli veerand neli, kui lärm mu üles äratas. Tahtsin ekstra vara üles tõusta, et raadio üürgama panna ja nemad kättemaksuks üles äratada, aga ei saanud ise ka jalgu enne maast lahti kui kell üheksa. Ehk mõni teine kord.

Peale tõusmist heitsin aknast pilgu imelisele suvehommikule ja läksin kohe jooksma. Eks ole ma tubli? Läksin samades riietes, milles magan (ei, ma magan alasti, aga nendega tšillisin  õhtul ja hommikul ringi) aga inimesed ei saa ju sellest aru, eks ju? Peas oli veel öine pats ja nägu und täis. Väike unekaru.

Okei, ma suht ainult kõndisin. Nagu iga kord. Ega ma sportlane ole. Aga see-eest ma vähemalt kasutan seda terviserada. Nii harva kasutatakse midagi head, mis meil juba olemas on. Ja ma vähemalt käin seal. Nii mõnus ilm oli. Päike ja mahe tuul ja puulehed.... Need korrad, kui ma tegelikult ka joosta viitsin, olen ma enda üle ekstra uhke. Nii kerge on olla.

Ma armastan suve. Ma lihtsalt, pretensioonitult, armastan seda aastaaega. Kõik on lihtsalt kaks korda parem kui muidu. Eile sain ujuma. Väga soe vesi oli. Lihtsalt kaif. Rannas oli vähe inimesi, võib-olla pidasid kõik ilma jahedaks, aga tegelikult oli tuuletult hetkel väga palav. Sellest mõnusamat tunnet pole, kui et heidad oma rannalinale pikali ja ilm on natuke pilves, aga siis tuleb päike jälle välja ja kallab su üleni sooja kuldse säraga üle... Sulged silmad ja lihtsalt oled.

Mis tuletab mulle meelde, et ma minema hakkaks. No arva ära, kuhu.

Mis toimub?

Oi... kahekümne esimene juuli ja Anne-Mai saab lõpuks päeva puhata. Suva kah siis. Peaks kohe välja minema, enne kui ilm endast teab mis mõtlema hakkab.

Vaatasin Harry Potteri ära - ja mulle suht ei meeldinud. Ma ei tea, olen vist ainuke, kes selle filmi peale õlgu kehitab. Arvatavasti rikkus 3D minu jaoks asja ära. Ma vaatasin kõike nagu läbi ähmase prao. See pani pea valutama. Minu kõrval olev paarike võttis prillid üldse ära ja vaatas ilma. Ma ise vaatasin ka pool filmi ilma, aga 3D ilma prillideta on ju kohutav... Keegi ütles, et Cinamoni 3D pidigi selline olema. See jääb küll viimaseks korraks.

 

Aga hoopis üllatav oli "Vastikud ülemused", mida mulle kolleeg soovitas. Ma poleks muidu elu sees sellele läinud. Vähe mõttetu treiler ei tundunud. Aga see osutus meganaljakaks. Kes tahab poolteist tundi lihtsalt järjest naerda, siis - palun väga!! Minu arvates selle suve film. Hehe. Kuigi VÄGA ropp. Aga just sellepärast naljakas. Ja tüdrukul minu kõrval oli üle saali vali naer, mis mind omakorda itsitama ajas.

Mul on lahe tumesinine küünelakk. Küll mitte O.P.I. oma, aga ikkagi. Mu varbad on groovy'd.

Viimasel ajal on inimesed töö juures nii... kuidas nüüd viisakalt öelda...jah...värdjad, et ma ei suuda neid taluda. Tean küll, et see tuleb ainult minu enda tujust ja nii edasi, aga kammooon... Vahel tahaks neile leti tagant virutada. Ning vanad inimesed teevad halastamatult tünga. Muidugi on tore, et aktiivselt poes käiakse vaatamata sellele, et kõndimiskiirus on kaks meetrit tunnis/ei näe mitte midagi/ei kuule muhvigi, aga nad sooritavad poes ka keerulisi mind-f***ing trikke. Mingi vanamutt tegi mulle eile kahe euroga külma. Krabas oma mündi tagasi ja mina mõtlesin kuutkümmend senti sahtlisse libistades, et oot, kas ma kaks euri juba panin? Aga mutt kadus kiiresti ja ma ei saanud ju järgi hüüda, et kas ma ikka sain teilt kaks euri? Kuidas ma oleks tõestanud, et ei saanud? Pärast kassat lugedes selgus, et jah, ei saanud.
Läks veel hästi, sest oleksin võinud ka nelja euroga miinuses olla. Üks vanamees kas oli Alzheimer või teeskles seda. No otsib pool tundi taskutest raha(tavaline), annab viiekümnelise, vahetusraha saades kaupleb üht kahekümnelist kümnesteks. Ma ütlen talle, et oodaku, kuni ma järgmise kliendiga lõpetan. Selle aja peale on ta saadud mündid kas meelega või kogemata taskusse poetanud ja väidab, et ma ei ole talle neid andnud. Et andsin ainult paberraha. Temal ei olevat taskutes midagi. Ma mäletasin täpselt, et võtsin sahtlist need mündid ja käskisin tal jahedalt põrgusse sõita uuesti otsida, sest ma ei anna talle enam midagi juurde. Ta lahkus, kuulutades valjusti, et võib-olla ma siis andsin, aga temal ei ole küll midagi. Värdjas. Kui ma endale kindlaks poleks jäänud, oleksin talle ilusti nelikümmend krooni topelt andnud.

Totaalne närvihaige olen noh. Ausalt. Lähen välja rahunema. Ja oma pangakaardi saan täna kätte. Mul on tunne, et mu kulutused vähenesid sel ajal, kui pidin sularaha kasutama. Kuidas inimesed vanasti nii elasid? See on nii tüütu. Kõik need mündid... ja kui tahad midagi osta, pead jälgima, kas rahakotis on ikka nii palju. Elagu kaardimakse, noh.

Tšau. Mul on tunne, et tuju läks nüüd paremaks. Jess.

Teisipäev

Ärkasin vihmasaju peale. Kummalisel kombel ei teinudki see mu tuju halvaks, sest kaks eelmist päeva olen küllalt rannas logelenud. Ja mõnus oli.  Nüüd lõhnab kõik hästi ja värskelt. Täna tuleb siis vist selline raamatukogus käimise-pesupesemise-arvete maksmise päev? Ma olen suht kindel, et Üliõpilasküla teeb mulle tünga. Ma pidin neile just viis erinevat makset tegema. Kaks kummagi toa eest ja üks boonuseks. Ausalt. Nad lihtsalt topivad neid arveid sinna, olles kindel, et keegi ei viitsi kontrollida, kust see salapärane boonus-1.44-eurone arve tuleb, ja maksavad ära. Nagu mina.

Üleeile võtsin oma ema kaasa ja sõitsime Viljandisse. Maasikad, lossimäed ja rannad... ja imeilus ilm oli ka. Läksime järve äärde ja mõtlesime, et miks keegi ei uju... Edaspidiseks: kui rannas on küllalt rahvast, aga keegi ei uju, on selleks  ka põhjust. Põhi oli totaalselt vetikaid täis. Need olid vastikud ja limased ning jalg vajus põlveni sisse. Huhh. Ma ujusin kaks meetrit ja jooksin ruttu välja. Ema samamoodi. Läksime hoopis Paalajärve äärde, kus tegelikult ka ujuda sai. 

Õhtul sõitsin emaga koju (ega ta vaimustatud polnud), sest tekkis vastupandamatu isu rabarberikisselli järgi. Ma olen rabarberikisselli järgi hull. Niisiis hankisime rabarbereid, et ma vait jääksin, ja hakkasin kisselli keetma. Hehe. See tuli üheaegselt kuidagi hapu ja maitsetu (kuidas ma seda suutsin?) ja veel klimpidega. Öeldagu minu kohta mida iganes, aga kisselli ma küll keeta ei oska.

Eile vara-vara, vara sõitsime tagasi linna ja ehituspoest läbi, sest jah! läks remondiks. Mu tuba on nüüd nii nunnu!! Me valisime roosa südametega tapeedi, esiteks selle pärast, et see oli armas, teiseks sellepärast, et odav, ja kolmandaks, et ükski poiss enam siia tuppa elama asuda ei saaks. Ta jookseks kohe röökides välja. Või peaks tapeedi ära vahetama. Hehe. Aga paras talle siis.

Me olime superkiired, kella kaheks oli meil tapeet pandud ja puha. Kui olin esiku oma voodi ja toolidega ära blokkinud, leidsid remondimehed olevat sobiva aja mulle riiul kohale toimetada. Olin seda kaks nädalat oodanud. Aga pole hullu. Panime selle ka esikusse. Vähemalt ei tulnud kumbki naabripoistest koju, sest nemad ei oleks lihtsalt oma tuppa pääsenud. Neid pole üldse juba üle nädala kodus olnud. Supermõnus. Terve korter on minu päralt. Saan alasti ringi käia ja üldse teha, mida tahan. Muuseas, nad võivad ju iga hetk sisse astuda...Aga kui nad terve suve ei tuleks, poleks mul selle vastu midagi.

Ma soovin, et ma ei armuks kohe igasse inimesse, kellega ma paar sõna vahetan. Praegu on küll nii crush, et täitsa lõpp. Bääääääääääääää. Ma avastasin ühel hetkel isegi, et mul pole söögiisu, aga siis, õnneks, tuli see tagasi.

Tahaks pead vastu seina taguda.

Igatahes...tuba on supernunnu. Nii roosa. Siin võib juba täitsa elada.

Jõudsin eile peale remonti veel koristada, rannas käia ja kinno minna. Nagu orav rattas. Käisin vaatamas filmi "Kõrvalnähud" ("Limitless"). Ebasoovitan. Polnud üldse minu marki film. Ühel hetkel oli Bradley Cooper ühe tegelase ära tapnud, aga see oli teda ka noaga torganud ja nii ta siis lamas seal ja mõtles, et ma kohe suren, kui ma just ei saa seda tabletti, mis hullult targaks teeb (WTF? Kuidas see pussitamise vastu aitab?) ja OMG, tapetud tüüp oli viimase tableti just endale sisse süstinud ja veri voolas Bradley poole, ja ma mõtlesin, palun ära hakka seda jooma, aga muidugi ta hakkas. Igavene vampiir. Ja hops! oli ta püsti, ja noatorkest suva, ja kõik oli jälle superhästi. Mida iganes.

Hüvasti.

Piinavad bikiinid

Pean endale sellel kuul tõesti, tõesti pähe raiuma, et palgapäevaks tuleb jätta paar eurot alles. Eelmisel palgapäeval oli mul kakskümmend kaks senti või midagi, seekord leidus veel ainult kaksteist. Käisin nagu loll automaadi juures vaatamas, kas palk on üle tulnud. Ei olnud ega olnud. Ja ma ei saanud lõunapausile minna. Juba see iseenesest oli lollakas. Aga neljandal korral, kui tšekkamas käisin, sõi automaat mu kaardi ära. Lambist. Ei lasknud isegi PIN-koodi panna ega midagi. Ja tagasi ei olnud ka nõus andma. Mingid mehed ja üks naine hüüdsid selle peale eemalt: "Ärge pange oma kaarti sinna sisse, automaat sööb selle ära!" Aitäh, et kannatlikult ootasite, kui olin seda juba teinud. Aga samas ma oleks ta vist nagunii sinna toppinud, sest ma tahtsin ju teada, millal süüa saab!!

Seal ma siis olin, absoluutselt rahatu ja näljas ja pangakaarditu. Mul ei olnud kõneaega ka, et panka helistada. Võtsin siis oma kaksteist senti ja ostsin kohukese. Mujalt kui meie poest te vist selle eest mitte midagi ei saaks. Vedas mul. Läksin oma kohukesega puhkeruumi, kus juhataja ja vanemmüüjad istusid, ja nad küsisid pilkavalt, kas ma paksuks ei karda minna. Aga kui ma oma loo ära rääkisin, helistas mu lemmikvanemmüüja pahaselt panka ja käskis neil kellegi kohale saata. Muidugi nad lubasid seda teha ja muidugi nad ei teinud - vähemalt selleks ajaks, kui mina töölt lahkusin. Päris nälga ma ka ei jäänud, mind toideti natuke. Ja tegelikult lõpp vedamine, et olin täna neljani tööl. Kui oleksin olnud üheteistkümneni? Ja teisel päeval uuesti? Millal ma panka oleks saanud minna? Ma oleks nälga surnud. Nagu ausalt.

Pangas vormistati mulle pikema jututa ajutine kaart ja uus päriskaart, mille saab alles kaheksateistkümnendal kätte. "Kaarditegemine ju maksab ka midagi?" küsisin ma ähvardavalt. Aga teller ütles, et nad ei võta tasu, kuna see oli automaadi süü (mingi tarkvaraviga vist). Olin natuke pettunud, kuna olin juba valmistunud vaidlustamiseks. Olin ette kujutanud, kuidas jahedalt käed rinnale risti panen, jala üle põlve tõstan ja teatan, et ei kavatsegi mingit tasu maksta. Ja et nad veel kuulevad minust. Hehe.

Nüüd on kõht täis. See on hea tunne.

Ja milline võrratu päev täna oli. Niii palav. Just sellisena ma oma juulikuud näha tahangi. Läksin Tiinale töö juurde külla just siis, kui ta lahkuma valmistus, nii et ta ei saanud enam minust lahti. Sõime jäätist ja jalutasime Botaanikaaeda, kus Tiina natuke parte toitis. Jumala eest, loomariigis pole halastust ega ligimesetundeid. Pardiemme sõi kõik saia oma pisikeste udusulis poegade eest ära. Igavene ahnepäits. Võttis aga hambusse ja pistis plagama ning väiksekesed ei saanud jaolegi. "Mõtle oma tegude üle järele," ütlesin talle hüvastijätuks ega valanud talle tilkagi kokakoolat. Tegelikult ma ei tahtnud lihtsalt parte ära tappa. Kuigi šampust oli keegi neile juba valanud, tiigis oli šampusekork.

Proovisin New Yorkeris kõige nunnumaid bikiine selga. Aga kui midagi New Yorkerist osta, siis jalutab sulle sada tüdrukut sama riietusesemega vastu. Surmkindlalt. Ja mul polnud piisavalt sularaha ka, oma ajutise kaardiga ei saa ma maksta, ning ei viitsinud alla automaadi juurde minna. Aga bikiinid jäid mind piinama. Küllap ma nad homme ära ostan.

Tahaks O.P.I. küünelakki. See firma on umbes küünelakimaailma kuningas või midagi sellist. Ja need on nii ilusad. Ja suured pudelid. Aga käpp ei tõuse kümmet eurot ühe pudeli eest maksma. Siiski, nii tahaks...

Homme vaja vara ärgataaaa.... läheks õige ära magamaaaa.

Lolita

Mu päeva teine pool läks paremaks. Kuulasin Marilyn Mansonit ja Rammsteini ja see lennutas mu kõrgustesse. Tantsisin oma pisikeses toas ringi ja hüppasin voodite peal. Ma armastan Rammsteini. Sain postkasti kirja, mis teatas, et Rammstein esineb talvel Riias. Vääääga tahaks minna, aga tundub, et rahaliselt ei tule välja. Ja seltskonnaliselt ka. Kahju!

Graafikujumalanna (hei, see on ju tegelikult minu ülemus) soosib mind hetkel. Homme ja ülehomme on vaid kaks hommikust vahetust ja siis taas kolm vaba päeva. Ning need vahetused lõppevad juba kell neli. Pärastlõunal. Ma saan töölt vabaks sel ajal, mis teisedki valged inimesed! Ma saan poeuste vuhinal otse pimestavasse päikesevalgusesse kõndida, mingi armas kleidike seljas ja töökaaslaste kadedad pilgud mind saatmas. Vähemalt ma ise vaatan alati kadedalt kella neljast lahkujat. Ja alati on siis ilus ilm.

Lugesin "Lolitat". See on väga intrigeeriv teema. See vajab kindlasti kommentaari.

Niisiis. Ma olen selle põhjal 1997. aastal tehtud filmi pooleldi näinud. Mitte tervenisti. Aga mäletan, milline oli filmi-Lolita. Algupärase, umbes dinosauruste ajal valminud filmiga ma ei ole tuttav, sellepärast mainin ainult seda uuemat versiooni. Selle filmi Lolita, keda kehastas nooruke(siiski vanem kui kaksteist) näitlejanna Dominique Swain, oli kahtlemata väga võluv. Ta oli väga hea valik. Ta oli lihtsalt väga lolitalik. Ma guugeldasin teda nüüd ja avastasin, et ta on täiskasvanuna täiesti tavaline nurjaläinud karjääriga Hollywoodi blondiin. Isegi ta näojooned on muutunud. Tema piltidega Youtube'i videote all kahetsesid kõik seda muutumist ja küsisid, kuhu on Lolita jäänud. Seepeale teised pahandasid, et jätke, ta on suureks kasvanud, see on loomulik, mida te temast tahate... Aga kahju on ikkagi. Selles mõttes on hea, et ta on igaveseks filmilindile salvestatud sellisena, nagu ta oli teismelisena. See oli arvatavasti ta karjääri kõrghetk.

Aga raamatust? Kahtlemata väga hästi kirjutatud. Ega ta muidu maailmaklassikasse kuuluks. Kahtlemata väga kummaline. Minategelane heitis pidevalt enda üle nalja ja ta huumor oli natuke minu oma moodi. Raamat oli täis räigeid stseene. Või.. pigem mitte stseene, sest midagi otseselt ei kirjeldatud, aga räigeid mõtteid. 

Kokkuvõttes ma ei oska seda hästi analüüsida, sest ma ei saanud kindlasti aru kõikidest vihjetest ja allegooriatest ja milles iganes, aga... see on väärt raamat.

Inimesed on oma ihade orjad. Keegi ei paljasta kunagi täielikult, mis ihad temas varitsevad. Ja igaüks tegeleb nendega omamoodi ning kas laseb neil endast võitu saada või surub nad alla või tegeleb nendega kuidagi muudmoodi...

Nabokov oli selle teemaga ikka väga-väga kursis. Lugesin Vikipeediast, et ta kirjutas või alustas ka mitmeid teisi samateemalisi jutte. Selles mõttes, et... läks ikka väga korda see noore tüdruku/täiskasvanud mehe teema. Ärge saage minust valesti aru, aga selleks, et minategelase osasse nii hästi sisse elada, kõiki neid mõtteid kirja panna, pidi ikka mingil määral selle teemaga suhestuma. I'm just saying...

Nüüd loen Mihkel Mutti. "Keerukuju". See on niimoodi väga stiilne ja eestikirjanduslik, nagu paljud eesti raamatud. Kaugver. Liives. Kallas. See sobib mulle nagu rusikas silmaauku. Sest ma olen eesti tüdruk.

Läksin jooksma. Panin pikad dressipüksid jalga ja T-särgi selga ning avastasin, et kõik lotendab ümber. Sellega ma küll rahul pole. Aga mis sa teed ära. Püksid on ka pikaks jäänud. Kas ma olen kõigele lisaks lühemaks muutunud?

Mul on õnn elada otse ilusa saepurustatud metsast läbi kulgeva terviseraja kõrval. Jõudsin rajale, päike paitas mu nägu ja mõnus tuuleke silitas pead. Muidugi ei hakanud ma päriselt jooksma. Ma mõtlen, et ärme nüüd üle pingutame esimese korraga. Võib-olla homme. Lihtsalt kõndisin kaks ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Neid mul jagub. Naeruväärselt palju kordi tuli mulle vastu mingi päris spordiriietes päriselt jooksev paar. Ma mõtlen, mingi kuus korda. Kui kiiresti te, paganad, jooksete? Ja miks te nii heas vormis olete?

Tšau...

Jäätisekoletis

Tuikusin just voodist välja. Mitte et ma alles kell kaksteist nelikümmend üheksa tõuseks - aga läksin peale ühtteist teist korda magama. Ma ei tea, miks, aga kogu aeg kisub päeval väsinuks. Eriti kui on madalrõhkkond. Ja on madalrõhkkond. On pilvine ja sombune ning miks ta ei peakski olema, kui mul on vaba päev.

Meil on tublid ehitajad. Teid kisub kindlasti kadedaks. Ma ei usu, et kõik ehitusmehed viitsivad juba varahommikul põrgulärmi tegema hakata. Tõesõna, eile vaatasin kella, ja see oli umbes kolmveerand seitse, kui pidin aknad kurdistava lärmi tõttu sulgema. Tegelikult ma ei usu, et neil on nii vara see isegi lubatud. Pealegi - kuhu terve mõistus jäänud on??

Sõin eile kolm jäätist ära. Tahaks täna ka, aga selleks peaks poodi minema... Pole absull viitsimist. Süüa ka ei ole. Nii et klapib. Midagi ei ole.

Aga ma tõesti armastan vaadet siit ülevalt. Ja uni on mul siin toas ka nii hea. Ma ei mäleta kunagi muud, kui et silmad kinnil, ja põmm! ongi hommik.

Nüüd ma pean midagi tegema, et sellest uimasusest lahti saada... välja minema. Side lõpp.

W

Hei... ilusat juulit kõigile! Ja eriti mulle. 

Jõudsin kodust tagasi. Emal tekkis tõsine plaan mu toas väikest remonti teha. Tore, et ta tahab appi tulla, sest üksi ma sellega hakkama ei saaks. Aga ma tean, et tegelikult talle lihtsalt meeldib remonti teha. Me teeme seda omas kodus iga paari aasta järel. Jeeei!!! Loodetavasti läheb siin siis natuke kenamaks.

Täna plaanin ka natuke siin kohendada. Asi pole enam nii hull. Leidsin endas positiivsuse üles. Tõin igale poole uusi linikuid. Peaks kardinad ära vahetama ja aknad ära pesema. Ja õhupalle üles panema. Hehe, ma olen tõesti nii laps alles. 

Vaade on tõesti ilus. Kui ma siin oma läpaka taga trükin, saan ilusat pilti nautida. Tartus on nii palju rohelust.

Eile korjasime pärnaõisi. Tõin natuke kaasa ka. Oleksime peaaegu jälle õige korjamise-aja mööda lasknud, nagu igal aastal. Aga napilt jõudsime. Mm. Teen neist pärast teed.

Tšaau. Pläu.