Kui hästi läheb, saan ma täna endale külmkapi. Ma hakkaks jälle elama nagu valge inimene...
See on täitsa võimatu, mis asju kõik osta ei saa, kui sul külmkappi pole. Piima, võid, juustu, mahla, joogijogurtit. Suurt jäätist. Ma ostsin muidu kogu aeg liitrise jäätise. Nüüd ostsin üks kord piima, ja pidin selle kohe ära jooma. See oli vastik, ta läks aina soojemaks ja soojemaks ja äka. Ja joogijogurtiga oli sama asi. See on hea, aga sa ei jooks ju liitrit korraga ära? Nüüd ma suht vihkan seda.
Muide ma vist ei hakkagi endale enam piima ostma. Ma tunnen ennast selleta hästi. See on vist tõsi, mida Liis kunagi rääkis, et peale imikuiga pole inimesele üldse piima vaja.
Naabrid tulid eile koju. Gaad, nad on tüütud. Hehe, ühiselamu tööpõhimõte ongi selles, et kõik elavad koos ja on üksteise jaoks tüütud, eks ju? Aga nad käratsesid teises toas öö otsa. Ma mõtlen, et kell oli veerand neli, kui lärm mu üles äratas. Tahtsin ekstra vara üles tõusta, et raadio üürgama panna ja nemad kättemaksuks üles äratada, aga ei saanud ise ka jalgu enne maast lahti kui kell üheksa. Ehk mõni teine kord.
Peale tõusmist heitsin aknast pilgu imelisele suvehommikule ja läksin kohe jooksma. Eks ole ma tubli? Läksin samades riietes, milles magan (ei, ma magan alasti, aga nendega tšillisin õhtul ja hommikul ringi) aga inimesed ei saa ju sellest aru, eks ju? Peas oli veel öine pats ja nägu und täis. Väike unekaru.
Okei, ma suht ainult kõndisin. Nagu iga kord. Ega ma sportlane ole. Aga see-eest ma vähemalt kasutan seda terviserada. Nii harva kasutatakse midagi head, mis meil juba olemas on. Ja ma vähemalt käin seal. Nii mõnus ilm oli. Päike ja mahe tuul ja puulehed.... Need korrad, kui ma tegelikult ka joosta viitsin, olen ma enda üle ekstra uhke. Nii kerge on olla.
Ma armastan suve. Ma lihtsalt, pretensioonitult, armastan seda aastaaega. Kõik on lihtsalt kaks korda parem kui muidu. Eile sain ujuma. Väga soe vesi oli. Lihtsalt kaif. Rannas oli vähe inimesi, võib-olla pidasid kõik ilma jahedaks, aga tegelikult oli tuuletult hetkel väga palav. Sellest mõnusamat tunnet pole, kui et heidad oma rannalinale pikali ja ilm on natuke pilves, aga siis tuleb päike jälle välja ja kallab su üleni sooja kuldse säraga üle... Sulged silmad ja lihtsalt oled.
Mis tuletab mulle meelde, et ma minema hakkaks. No arva ära, kuhu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar