Richard Dawkins "Luul Jumalast"

Lugesin "Luulu Jumalast" läbi ja olin vaimustuses. Nii raamatust kui Richard Dawkinsist endast. Ta tundub lihtsalt nii mõnus inimene olevat. 

Raamat ise oli täpselt nii hea kui ma ootasingi. Mul võttis selle läbilugemine päris kaua aega, sest kogu aeg pidi kaasa mõtlema (oo ei). Aga kogu see lugu on nii loogiline. Asjad nii, nagu Dawkins neid seletab, lihtsalt loksuvad paika ja kõik tundub lihtne ning loomulik.

Ma tsiteeriks sinu lahkel loal mõnda lõiku:

Kui jumalat ei ole, miks siis üldse hea olla?
Sellisena esitatult kõlab see küsimus üsna väärituna. Kui mõni usklik inimene selle mulle taolisel kombel esitab, tekib minus kohe kiusatus talle vastata: "Kas sa tahad tõesti väita, et ainus põhjus hea olla on jumala heakskiidu ja tasude väljateenimine või tema halvakspanu ning karistuste vältimine? See ei ole mingi moraalsus, see on lihtsalt pugemine, meeldida üritamine, pidevalt üle õla taevase kaamera poole vaatamine või oma peas paikneva pealtkuulamisseadmega arvestamine, mis mõlemad jälgivad iga su sammu ning isegi sinu kõige väiksemaid mõttealgeid."

Üldisemalt vaadates on ülimalt ohtlik õpetada oma lastele, nagu oleks usk iseenesest voorus. Usk on halb just nimelt selle tõttu, et see ei eelda mingit põhjendamist ega salli vastuväiteid. Kui õpetada lastele, et kõhklemata omaks võetav usk on voorus, loob see põhja sellele, et neist kasvavad tulevaste džihaadide ja ristiretkede potentsiaalsed surmarelvad.


Talibani Afganistanis oli ametlikuks karistuseks homoseksuaalsuse eest hukkamine, mis viidi läbi "maitsekas maneeris" - ohver maeti talle müüri peale lükates elusalt. Käsitleda kuriteona midagi, mis tegelikult on privaatne ning isiklik toiming ja mis leiab aset kahe sellega nõus oleva täiskasvanu vahel, kes sellega kellelegi teisele halba ei tee, on veel üks klassikalise religioosse absolutismi tunnusmärk.


Vana Testamendi Jumal on ilmselt ilukirjanduse üks ebameeldivamaid kujusid: armukade ja selle üle uhke; kitsarinnaline, ebaõiglane, andeksandmist mittetunnistav kontrollihull; kättemaksuhimuline ning verejanuline etnilise puhastuse läbiviija; naistevihkaja ja homofoob, rassist, lapsetapja, genotsiidipooldaja, vennatapja, taude külvav suurushull ja sadomasohhistlik ning kapriisselt pahatahtlik riiukukk.

What would Homer do?

Mõned Simpsoni tsitaadid... lihtsalt sellepärast, et Homer on mu kangelane ning on nõu ja jõuga abiks igas olukorras.

Marge, don't discourage the boy! Weaseling out of things is important to learn. It's what separates us from the animals! Except the weasel. 

Kill my boss? Do I dare live out the American dream? 

And I'm not easily impressed...Oh, look, a blue car!

Trying is the first step to failure.

  

Life is one crushing defeat after another until you just wish Flanders was dead.

See tuletab mulle meelde, kuidas me Inglismaal esimese festivali ajal meie juhendaja Bobiga nägime ühe telgi kohal suurt Super Mario lippu ja ma heldinult oma lapsepõlve meenutama hakkasin. Bob ütles, et Mario on ka tema isiklik kangelane.

"Nii et kui sul on mingi probleem, siis sa lihtsalt küsid endalt, mida Mario teeks?"

"Well... probably mushrooms." 

Hmm... paneb mõtlema.

No sorrivaan, aga minu meelest on väga tõenäoline, et need McCannid püüavad varjata seda, et nende tütrega kogemata mingi õnnetus juhtus siis, kui nad tema järele ei vaadanud. Tüdruk sai õnnetult surma, vanemad paanitsesid ta surnukeha leides ja otsustasid mingi segase loo välja mõelda, et mitte hooletuse tõttu põhjustatud surma pärast oma teistest lastest ilma jääda ja vangi minna. Kõik muud variandid lihtsalt ei klapi ja see klapib väga hästi. Ainus, mis kogu loo juures vanemate versiooni kasuks räägib, on see, et nad ikka ja jälle seda lugu üles kisuvad ja sellest juttu teevad. Neile oleks ju palju lihtsam, kui kogu asi unustusehõlma vajuks. Aga ma tšekkasin nende Maddie leidmisele pühendatud kodukat ja seal müüvad nad rämedalt kaupa mäletage Maddie't sildiga: T-särgid, käepaelad, autokleepsud... Niisama raha saab ka annetada. Nad pidid rämeda nutsu olema kõige sellega kokku ajanud, ja mitte keegi ei tea öelda, palju fondi kogutud miljonitest läheb tegelikult tüdruku otsimisele ja palju "fondihoolduskuludeks".

Kõnekad faktid, mis ma internetist leidsin:

verekoerad leidsid laibalõhna ja verejälgi sealtsamast McCannide üüritud korterist sohva tagant, vanemate riidekapi nurgast, nende auto pagasnikust, tüdruku kaisuloomalt ja mitmelt ema riideesemelt. (Selle kaisulooma oli ema otsustanud kohe pärast Madeleine'i kadumist pesumasinasse torgata, tsipa imelik käitumine, aga koera ülitundlik nina leidis ka valgendaja lõhnale vaatamata surmalõhna üles.)

McCannid ja nende sõbrad muutsid korduvalt oma versiooni sellel õhtul juhtunust: kellaajad, laste kontrollimise sagedused... Nad püüavad vältida hooletusest rääkimist, sest tegelikult on seadusevastane majast välja minna ja oma väikesed lapsed järelevalveta magama jätta. Kui ühes intervjuus neilt küsiti, kas nad tunnevad ennast süüdi, et laste järele paremini ei vaadanud, siis nad vastasid, et eks alguses natuke süüdistasid küll, aga tegelikult arvavad, et see ikka ei ole selle röövimisega seotud. "Maddie röövimine on seotud teiste faktoritega."

Üks tore lõik ühest teisest intekast, kus neilt päriti, kas nad päevadel pärast lapse kadumist, kui politsei ja vabatahtlikud ümbruskonda läbi kammisid, ka ise mõtlesid, et võiks füüsiliselt välja minna ja otsida. Kate McCann vastas: "No...eks me...me püüdsime igati kaasa aidata tema leidmisele ja tegime kõik, mis meie võimuses... meil oli hästi palju abi ja me oleme väga tänulikud."

Kõike, välja arvatud ise tema otsimine. Meigib senssi, et sa ei viitsi end välja ajada, kui tead, et polegi kedagi enam leida...

Maailma lõpp!

Loivasin hommikul kööki, lootes kõigest väest, et vesi ja elekter ei ole ära läinud.

Vesi ja elekter olid ära läinud. Polnud ka ime, arvestades seda tormi. Kuna ma ei saanud endale kohvi teha, tekkis mul loomulikult otsekohe meeletu kohviisu. Nii ma siis tõmblesin pahuralt paar tundi, kuni vesi ja elekter tagasi tulid (jumala okeido tegelt, kui kiiresti nad rikke kõrvaldasid. Tubli töö!) ja ma sain jälle teha normaalseid asju nagu kassikasti koristada, trenni teha ja ennast pesta. Ma hakkan iga kord peale nende mugavuste kadumist (mida siin murettekitavalt tihti ette tuleb) neid jälle rohkem hindama... aga see tunne kaob üsna kiiresti kuni järgmise korrani.

Tõin endale poest lahustuvat kohvi, mis mulle tavalisest kohvist palju rohkem maitseb. Ma tean, et see on imelik ja et mingid kohvigurmaanid just minestasid. (Mitte et mingid kohvigurmaanid seda blogi loeksid. Aga mõnel neist kuskil kaugel eemal tekkis korraga väga-väga paha tunne, nii et nad pidid natukeseks maha heitma.) Siis läks nett ära. Oo ei! Kuidas ma peaksin niimoodi edasi elama? On see lihtsalt mingi õudusunenägu?

Ma pidin hakkama lugema. Raamatut. Sellist, kus ise lehti pöörad. See oli kummaline ja rikastav kogemus. Seejärel joonistasin kasti.

Ma ei tea, mida õudset veel oleks juhtunud, aga siis tuli nett tagasi. Elame veel!
 

KARMA

Kõik tahavad sinna, kus neid ole ole... mina vähemalt küll.

Väljas sajab alla mingit kahtlast ollust, mina püüan toas ennast kerra tõmmata ja mõnus olla. "Je devrais boire de l'eau," ("ma peaksin vett jooma") õpetab mu prantsuse keele kursus parajasti, ja nii ma kummutan järjest oma praeguse aja lemmikkokteili: sidruniviil, vesi ja jääkuubikud. KÜLL on kange.

Mu itaalia sõbranna igatseb kangesti Itaaliast minema, sest see olevat surnud, mõttetu koht. Mina annaks nii mõndagi selle eest, et Itaalias elada. Erica aga on otsustanud minna elama Saksamaale, tema arvates on just see paradiis. Ta üüris juba Berliini korteri ja plaanib jaanuaris kolida. Ma tahaks nii mõneski riigis suure heameelega mõnda aega elada (USA, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa), aga Saksamaa küll nende hulka ei kuulu. Tundub kuidagi... igava maana? Samas kes olen mina, et rääkida, kui minu Saksamaa-kogemused piirduvad Frankfurti ja Düsseldorfi lennujaamadega. Ja kui ma mõnda sakslast kohtan, siis tahan tingimata hakata rääkima Rammsteini lauludest pärit saksa keelt. Du, du hast, du hast mich...

Muu hulgas olen avastanud, et ma ei usu enam karmasse. Karmasse kui millessegi sellisesse, et inimese teod tulevad temale endale varem või hiljem tagasi. Liiga palju on näiteks kuulda olnud lugusid pakkusaanud natsikurjategijatest, kes kõrge vanaduseni kuskil Ameerikas elavad. Keegi ei karista neid. Sattusin netis sellise võika teema peale nagu Üksus 731 Jaapanis: midagi sarnast natside koonduslaagritega, kus elavate inimeste peal kõiksugu võikaid katseid tehti. Üllatus-üllatus: need katsetajate peamehed ei saanud pärast sõja lõppu mitte mingisugust karistust! Üks neist avas hiljem oma praksise ja muud toredat...

Väga kena on näiteks väita, et kui halvad (või head) asjad ei tule ringiga tagasi selles elus, siis tulevad järgmises. Üldiselt päris mugav platvorm. Keegi ei saa ju midagi sellist tõestada. See tundub tegelikult olevat lihtsalt hirmutamistaktika...

Galojan pani suure hulga raha tuuri ja on praegu pmst staar. Lehed kirjutavad, mis huulepulka ta kannab või mis firmade riideid parasjagu eelistab, ta on nagu eeskuju. Või võtke näiteks see lugu: mingi tüüp pani kõrvale pool milli ega pea mitte midagi tagasi maksma avaliku huvi puudumise tõttu. Ma ei saa aru, mida see üldse tähendab. Avaliku huvi puudumise tõttu? Kas ma olen loll või? Ma võin ka kellegi maha lüüa ja öelda, et avalik huvi selles asjas puudub, laske mul minna. Või ei või? Miks mitte?

Mul lihtsalt ei koida.

Või Siim Kallas oma kümne miljoni looga. Kedagi ei koti. Mida ma öelda tahan, on, et varastada või hävitada või tappa tuleb suurelt, siis ei juhtu sinuga midagi. Kõige lollim on teha midagi tagasihoidlikult. Need eesti tüdrukud, kes narksi vedasid, saavad rämeda karistuse, aga tegelikke niiditõmbajaid, kes sealt miljoneid teenivaid, ei võeta kunagi vahele.

Minu järeldus on, et ainus põhjus, miks normaalne inimene olla, on iseenda moraalne kompass. See, et sa lihtsalt ei taha kellelegi käru keerata, sest iseenda südametunnistus hakkab piinama. Aga kellel seda muret ei ole, et piinaks, sellel on tegelikult täitsa vinks-vonks! Mingeid üleloomulikke jõude, kes asja pärast tasakaalu keeraksid, pole mõtet oodata...

Ma lugesin kuskilt mingit nimekirja asjadest, mida täiskasvanud inimesel on vaja teada. Üks punkt ütles: saa üle illusioonist, et elu on õiglane. See ei ole seda.

Kaheksa suurepärast (khmmm, ilusat) näitlejat

Idee (või õigemini vajadus) sellist sillerdavat postitust kirjutada tekkis mul, kui uurisin wikist kuulsate ateistide nimekirja ja avastasin sealt Cillian Murphy. Oh sa mu võrratuke. Ja niisiis lükkasin mõned teised tüübid ka otsa ning tegin väikese nimekirja oma lemmiknäitlejatest.

• Cillian Murphy

Milline hämmastav nägu. Selline kummaline. Ta oli mõnus pahalane filmis "Red Eye" ja super "Inceptionis". Lisaks on tüüp taimetoitlane ja ateist ning vihkab meediakära, jutusaateid ja punase vaiba üritusi.

• Jude Law

Meelde jäänud "Andekast härra Ripley'st" ja viimati "Side Effects'ist". Lihtsalt võrratu ja väga sarmikas.

• Hugh Laurie

Need SILMAD

• Keanu Reeves

Oo, Keanu! Kuidas me oma kunagise host-emaga "Matrixit" vaadates sinu järele õhkasime! Ja siis ma mingi nädal aega pärast seda vajusin peale laste kooliviimist diivanile ja panin jälle Matrixi käima... Ta oli seal filmis tõesti võrratu. Ja oma teises peres vaatasin mingi aeg igal hommikul tema filmi "Devil's Advocate". Kahjuks olen ma vaikselt hakanud aru saama, et ta ei oska kohe üldse näidelda... Vaatasin mingit naljavideot "Keanu Reevesi näitlemiskool" ning mulle lõi nagu malakaga pähe: aga ta näitlebki nii! Puiselt ja mingite naljakate žestide saatel... Oh no!

Siiski ei saa keegi eitada, et ta oli Matrixis suurepärane.

•  Ian Somerhalder

Kommentaarid on liigsed neile, kel silmad peas...

• Leonardo DiCaprio

"Inception", "Catch me if you can", "Django unchained"... Selles mehes voolab küll karisma üle ääre.

•  Chris O'Dowd

"IT Crowd'ist" on see iirlane juba Hollywoodi filmidesse välja murdnud. Ta on eriti nunnu oma aktsendi ja lokkide ja aktsendiga.

• Ezra Miller

"We need to talk about Kevin" ja "Perks of being a wallflower". Oma seksuaalseks orientatsiooniks on Ezra öelnud queer. Lisaks on ta awesome.

uus Michelangelo...

daddy long-legs

To my homegirls here with the big butt, shaking it like we at a strip club

Oo, Google Translate, mu parim sõber praegu. Aitab mul igasuguseid kirju kirjutada. Ma loodan, et ta mul ka kunagi prantsuse keelt rääkida aitab, hahaha.

Aga Polina andis mulle ühe netilehe, kus saab erinevaid kursuseid võtta, sealne prantsuse keele oma on küll väga viis. Mul tuleb kohe meelde, kuidas ma olen üritanud selles keeles raamatut lugeda (feil), DVD järgi õppida (millest oli tegelikult kasu ja mille ma ka läbi tegin) ja grammatikaraamatut teha, mis mulle meeldis, ainult see raamat ei mahtunud mul kohvrisse ja jäi Inglismaale maha. Kui aus olla, siis päriselus rääkimisel poleks grammatika tuupimisest nagunii kasu.

Öösel ei tulnud mul und. Panin tule põlema ja hakkasin Dawkinsi "Luulu jumalast" lugema. Päär tuli kah siis üles, kui juba peremehed ees, ja hakkas ringi hüppama ning metsikute silmadega vahtima erinevaid kohti õhus. Väljas oli kummituslik täiskuu ja kell umbes kolm. Siis mul tõmbas küll kergelt kõhedaks, sest mina ei näinud mitte midagi. Ma üritasin küll endale öelda, et kass ajab mingit putukat taga, aga ma isiklikult ei näinud mitte midagi, ükskõik kui palju ma ka silmi ei pingutanud. Ma üritan endas vaikselt teaduspõhist maailmavaadet arendada ja mitte igasugu lollusi uskuda, aga siis hüppas see paganama kass meie väikese kapi peale ja hakkas seda võbistama. Ta lihtsalt seisis seal ja vahtis mind oma pungis silmadega, kõrvad kikkis, nagu istuks mingi kummitus minu pea kohal... või siis tiirleks mu ümber putukas, ja kapp ta all lihtsalt kõikus edasi-tagasi. (Ma käisin praegu seda kappi kontrollimas ja minu kergenduseks ta tõesti pole balansis. Aga ma pole kunagi varem näinud, et ta niimoodi liiguks.)

Siis ma otsustasin, et tegemist peab olema mingi äädikakärbsega, mida ma ei näe, ja lugesin edasi.

Oleee, oleee olee oleeeeee

Ema söödab kassile karvapallipastat ja kiidab: "Pista, Kusti, kõik on klimbid."

Kui me nädalavahetusel vanaema juures käisime, siis unustas ema oma fööni maha ja otsustas kohapeal uue osta (me olime vanaema juures poolteist päeva). Ma püüdsin teda veenda, et selleks pole just otsest vajadust, aga ta ei suutnud föönitamata uut päeva alustada. 

"Aga arvesta sellega, et see läheb blokki," ütlesin ma. Ei ähvardanud, lihtsalt hoiatasin. Õigemini konstateerisin fakti.

Täna linna hääletades sain taas esimese auto peale. Ma ikka ruulin, otsustasin. Mees oli Viljandist. "Mulk," pomisesin endale nina alla, aga ta kas ei kuulnud mind või teeskles, et ei kuule. Muidu oli hästi tark tüüp, tegeles raamatute küljendamisega. Mul oli igatahes väga huvitav pooltund.

Ah jaa, ja selline teema ka, et kuskilt lugesin artiklit selle kohta, et raadiojaamad lasevad kogu aeg sama muusikat. Ühesõnaga keegi kuulas ja nuttis. Mulle tuli kohe meelde Star FM ja tema Bryan Adams. Hiljem samal päeval keerasin raadio Star FMi peale. Lasti "Wicked Game'i", mis on väga hea laul. Mm. Ja kohe järgmine oli Bryan Adams.

MOTT, mõtlesin ma raadiot kinni keerates.

"Punane kääbus"

"Kus kõik teised on?"

Holly projekteeris oma näo Listeri ette põrandale.

"Nad on surnud, Dave," vastas ta pühalikult.

"Kes?" küsis Lister hajameelselt.

Vaikne vastus: "Kõik, Dave."

"Mis asja?" Lister naeratas.

"Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Kõik?"

"Jah. Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Petersen ka või?"
"Jah. Nad kõik on surnud. Kõik on surnud, Dave."

"Burroughs?"

Holly ohkas. "Kõik on surnud, Dave."

"Selby?"

"Jah."

"Ega ometi Chen ka?"
"Gordon Bennett!" nähvas Holly. "Jah, Chen ka! Kõik! Kõik on surnud, Dave."

"Isegi kapten?"
"JAH! KÕIK."

Lister kriuksutas mööda koridori edasi. Vasaku põse tõmblused tõid ta näole staccato-naeratused. Ta tahtis naerda. Kõik olid surnud. Miks ta naerda tahtis? Ei, nad ei saanud ju kõik surnud olla. Kõik küll mitte. Mitte päris kõik.

"Aga Rimmer?"

"TA ON SURNUD, DAVE. KÕIK ON SURNUD. KÕIK ON SURNUD, DAVE. DAVE, KÕIK ON SURNUD." Holly katsetas neid nelja sõna kõikvõimalikes järjekordades, kõikvõimalike hääletoonidega, öeldes lõpetuseks: "SURNUD, DAVE, KÕIK ON. KÕIK ON, DAVE, SURNUD."

Lister vaatas mittemidaginägeva pilguga eikuhugi ja tema nägu nägi vaeva, et leida olukorrale sobiv ilme.

"Kuule," lausus ta mõne aja pärast, "mis sa tahad mulle öelda, et kõik on surnud või?"

Regression to the mean

Oli imeilus ja väga soe päev. Hääletasin Tartusse. Nii kui käe tõstsin, sain kohe auto peale. Arvasin juba, et olen täiesti suurepärane ja muutsin täielikult oma minapilti. Õhtupoolikul hakkas aga vihma tibutama ja ma sain märjaks ning tagasi hääletama asudes ma lihtsalt passisin kakskümmend viis minutit tee ääres. Regression to the mean.

Hommikuprogrammis ütles Kivisaar uue tunni alguseks: "Meiega on Eesti Ekspressi peatoimetaja - ei tea kellega ta selleks magama pidi - Janek Luts."

"Hansuga arvatavasti," tähendas Märks kõrvalt.

"Oojaa. Hansukese voodist käivad teil vist kõik läbi."

"Muidugi," ütles Janek Luts ladusalt.

Sellepärast ma oma hommikuproxi armastangi.

Valimas käisin ka ära.

Ma haaran natuke peast, kui loen erinevate filmide ja sarjade alt subtiitreid.

"Understated necklace" on tõlgitud allahinnatud kaelakeeks. No ei ole allahinnatud!

Või keegi räägib mingi nalja ja lisab lõppu: "Yes, I went there." 

Tõlge: "Ma olen sealt pärit."

...

Tõsiselt? Tõsiselt?

Skaipisime emaga oma rootsi sugulase Karlsso Minniga ja rääkisime talle, kuidas Liis oma pikad juuksed ilma mingi ettehoiatamiseta poole lühemaks lõikas. Minn ei jäänud meid kuni lõpuni uskuma. "Pics or it didn't happen," ütles ta stoilise rahuga. Seda me saame pideva tüngategemise eest.

Skaipisin ükspäev ühe prantsuse perega, kes endale lapsehoidjat otsivad. Jah, ma vandusin endale küll, et ei hoia enam kunagi lapsi, aga ära iial ütle iial... Ma lihtsalt ei leidnud mingit muud võimalust Prantsusmaale minekuks. 

Järgmine kord tahab see pere juba prantsuse keeles skaipida, mis näeb tõenäoliselt välja nii, et nemad laterdavad ja mina noogutan pead: "Oui, oui." 

Miski ütleb mulle, et see saab olema katastroof.

Aga üks naine kirjutas mulle ja väitis, et on hiljuti koos töötanud mingite eestlastega, kes väga toredad olid, ja nüüd ta tahaks endale väga eestlannast au pairi! Kui võrratu. Ainult tal olid juhiload kindlaks tingimuseks, kirjas profiilil ja lisaks eraldi toonitatud, et need peavad kindlasti olemas olema. Ma teatavasti autot ei sõida. Ma siis kirjutasin talle ja ütlesin, et väga hea, shallalaa, mul ainult lube pole, kas see on probleem? Ja ta vastas, et ei ole üldse, need võivad, aga ei pea olema.

Kes tahab kõigest väest, saab üle igast mäest.

Telli juba täna!

I strongly recommend dormeo ortop Päär 232.

Valvab su õunu

su kotti

su läpakat

valves nii päeval kui öösel.

Mis värvi on jumal?

Hääletasin linna. Mind võttis peale üks kohalik naine, kes, nagu selgus, tunneb mu ema ja mind. Ajasin temaga siis juttu ja püüdsin mõelda, kas ma peaks teda tundma. Pärast tegin emaga kindlaks, et ilmselt oli ühe ema lasteaialapse ema.

Detektiivid tegevuses.

See naine oli ise ka kunagi palju hääletanud ja rääkis, et tal on üksainus halb kogemus, aga see oli ka nii halb, et sõbranna, kellega ta tol korral koos oli, ei hääletanud enam kunagi. Nimelt neid võttis peale üks purjus juht, ja selleks ajaks, kui nad aru said, et ta on purjus, juht juba sõitis ja pani uksed lukku ning ei lasknud neid välja. Creepy! 

Õnneks natukese aja pärast tegi juht peatuse ja läks kuhugi majja mingeid asju ajama, aga tüdrukud jättis autosse luku taha. Siis nad peksid neid lukke nii kaua, kuni need katki läksid, ja jooksid uuesti hääletama, ja üks auto peatus kohe ning viis nad kaasa. Parajasti siis jooksis too purjus mees majast välja ja nägi, et tüdrukud on kadunud ja hakkas neid veel kergelt jälitama...

Mul endal on ka üksainus halb kogemus, aga see polnud midagi nii tõsist.

Kui aastatepikkuse hääletamise puhul on ainult üks halb kogemus, siis on see protsent ikka väga väike. Enamus inimesi on ikka normaalsed ja isegi lahked... Seega ma hääletamist endiselt ei karda.

Käisin Lõunakas. Täna oli nimelt rahvusvaheline muusikapäev ning Tiina ja Marili oma kooriga andsid ühe väikese kontserdi Lõunakeskuses. Väga ilus oli.

Kesklinnas läksime Genialistide Klubisse, mida ma veel kogu Tartus elatud aja jooksul kunagi külastanud polnud. Aga see oli tõesti ka alles koht! Eriti nunnu interjöör, nagu oleksid mingis segijoonud sisustusega nõukaaegses korteris. Väga segijoonud. Kui olime söönud, märkasime seal ühel riiulil lauamänge ja ma tegin nalja, et hakkame Aliast mängima, aga Tiina võttis seda tõsiselt ja siis ei saanud enam oma sõnu sööma hakata (neid tuli hoopis seletada). Me tegime nii, et igaüks võttis ühe kaardi ja seletas kõik kaheksa sõna sealt, ja teised pidid arvama. Mingi hetk tuli Tiinal sõna valge ja ta otsustas seletada seda nii, et seda värvi on jumal... Andku jumal mulle andeks, aga ma ei suutnud sellest peale enam naeru pidada. Millegipärast tahtsin mina pakkuda jumalale nii läbipaistev kui sinine, kui Marili juba valge! hüüdis.

Kui minu kord tuli, hakkasin ma kõiki sõnu läbi jumala seletama, ja see oli nii menukas, et tegime terve jumalaringi. Kõige paremad, mis mulle meelde jäid:

Marili: "Kui jumal läheb sünnitama, siis kelle ta appi kutsub?" (Ämmaemand)

Marili: "Kui jumal mõnikord ei räägi õigust, siis see on..." (vale)

Tiina: "Kui jumala valge kleit läheb kortsu, siis ta võtab..." (triikraud!)

Mina: "Üks jumala loomake...lakaga..." (lõvi)

Siis tuli Tiinal sõna "sadulatasku" ja ta alustas: "Jumal läheb ratsutama..."

Terve kohvik oli meid ja meie jumalat täis.

Kui me Tiina bussi peale saatsime ja ta avastas, et ta kohanumber on 13, lõi ikka südame alt külmaks küll. Kui võtta pahaendelise numbri all ette selline riskantne asi nagu bussisõit, siis hakkad poole tunni taguseid jumalateotusi natuke nagu kahetsema.

Bussidega seoses tuli mulle meelde, kuidas me kuu aega tagasi emaga bussi astusime. Tema ostis endale pileti ära ja ütles bussijuhile: "Ärge sellelt tütarlapselt raha vastu võtke, tal on valeraha." Ja ise kõndis südamerahuga istekohta otsima, jättes mind tagajärgedega tegelema.

Tahaks tõesti teada, mida vanaema tegi, kui oli aeg seda tegelast kasvatada. Midagi muud igatahes.