Loivasin hommikul kööki, lootes kõigest väest, et vesi ja elekter ei ole ära läinud.
Vesi ja elekter olid ära läinud. Polnud ka ime, arvestades seda tormi. Kuna ma ei saanud endale kohvi teha, tekkis mul loomulikult otsekohe meeletu kohviisu. Nii ma siis tõmblesin pahuralt paar tundi, kuni vesi ja elekter tagasi tulid (jumala okeido tegelt, kui kiiresti nad rikke kõrvaldasid. Tubli töö!) ja ma sain jälle teha normaalseid asju nagu kassikasti koristada, trenni teha ja ennast pesta. Ma hakkan iga kord peale nende mugavuste kadumist (mida siin murettekitavalt tihti ette tuleb) neid jälle rohkem hindama... aga see tunne kaob üsna kiiresti kuni järgmise korrani.
Tõin endale poest lahustuvat kohvi, mis mulle tavalisest kohvist palju rohkem maitseb. Ma tean, et see on imelik ja et mingid kohvigurmaanid just minestasid. (Mitte et mingid kohvigurmaanid seda blogi loeksid. Aga mõnel neist kuskil kaugel eemal tekkis korraga väga-väga paha tunne, nii et nad pidid natukeseks maha heitma.) Siis läks nett ära. Oo ei! Kuidas ma peaksin niimoodi edasi elama? On see lihtsalt mingi õudusunenägu?
Ma pidin hakkama lugema. Raamatut. Sellist, kus ise lehti pöörad. See oli kummaline ja rikastav kogemus. Seejärel joonistasin kasti.
Ma ei tea, mida õudset veel oleks juhtunud, aga siis tuli nett tagasi. Elame veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar