Hääletasin linna. Mind võttis peale üks kohalik naine, kes, nagu selgus, tunneb mu ema ja mind. Ajasin temaga siis juttu ja püüdsin mõelda, kas ma peaks teda tundma. Pärast tegin emaga kindlaks, et ilmselt oli ühe ema lasteaialapse ema.
Detektiivid tegevuses.
See naine oli ise ka kunagi palju hääletanud ja rääkis, et tal on üksainus halb kogemus, aga see oli ka nii halb, et sõbranna, kellega ta tol korral koos oli, ei hääletanud enam kunagi. Nimelt neid võttis peale üks purjus juht, ja selleks ajaks, kui nad aru said, et ta on purjus, juht juba sõitis ja pani uksed lukku ning ei lasknud neid välja. Creepy!
Õnneks natukese aja pärast tegi juht peatuse ja läks kuhugi majja mingeid asju ajama, aga tüdrukud jättis autosse luku taha. Siis nad peksid neid lukke nii kaua, kuni need katki läksid, ja jooksid uuesti hääletama, ja üks auto peatus kohe ning viis nad kaasa. Parajasti siis jooksis too purjus mees majast välja ja nägi, et tüdrukud on kadunud ja hakkas neid veel kergelt jälitama...
Mul endal on ka üksainus halb kogemus, aga see polnud midagi nii tõsist.
Kui aastatepikkuse hääletamise puhul on ainult üks halb kogemus, siis on see protsent ikka väga väike. Enamus inimesi on ikka normaalsed ja isegi lahked... Seega ma hääletamist endiselt ei karda.
Käisin Lõunakas. Täna oli nimelt rahvusvaheline muusikapäev ning Tiina ja Marili oma kooriga andsid ühe väikese kontserdi Lõunakeskuses. Väga ilus oli.
Kesklinnas läksime Genialistide Klubisse, mida ma veel kogu Tartus elatud aja jooksul kunagi külastanud polnud. Aga see oli tõesti ka alles koht! Eriti nunnu interjöör, nagu oleksid mingis segijoonud sisustusega nõukaaegses korteris. Väga segijoonud. Kui olime söönud, märkasime seal ühel riiulil lauamänge ja ma tegin nalja, et hakkame Aliast mängima, aga Tiina võttis seda tõsiselt ja siis ei saanud enam oma sõnu sööma hakata (neid tuli hoopis seletada). Me tegime nii, et igaüks võttis ühe kaardi ja seletas kõik kaheksa sõna sealt, ja teised pidid arvama. Mingi hetk tuli Tiinal sõna valge ja ta otsustas seletada seda nii, et seda värvi on jumal... Andku jumal mulle andeks, aga ma ei suutnud sellest peale enam naeru pidada. Millegipärast tahtsin mina pakkuda jumalale nii läbipaistev kui sinine, kui Marili juba valge! hüüdis.
Kui minu kord tuli, hakkasin ma kõiki sõnu läbi jumala seletama, ja see oli nii menukas, et tegime terve jumalaringi. Kõige paremad, mis mulle meelde jäid:
Marili: "Kui jumal läheb sünnitama, siis kelle ta appi kutsub?" (Ämmaemand)
Marili: "Kui jumal mõnikord ei räägi õigust, siis see on..." (vale)
Tiina: "Kui jumala valge kleit läheb kortsu, siis ta võtab..." (triikraud!)
Mina: "Üks jumala loomake...lakaga..." (lõvi)
Siis tuli Tiinal sõna "sadulatasku" ja ta alustas: "Jumal läheb ratsutama..."
Terve kohvik oli meid ja meie jumalat täis.
Kui me Tiina bussi peale saatsime ja ta avastas, et ta kohanumber on 13, lõi ikka südame alt külmaks küll. Kui võtta pahaendelise numbri all ette selline riskantne asi nagu bussisõit, siis hakkad poole tunni taguseid jumalateotusi natuke nagu kahetsema.
Bussidega seoses tuli mulle meelde, kuidas me kuu aega tagasi emaga bussi astusime. Tema ostis endale pileti ära ja ütles bussijuhile: "Ärge sellelt tütarlapselt raha vastu võtke, tal on valeraha." Ja ise kõndis südamerahuga istekohta otsima, jättes mind tagajärgedega tegelema.
Tahaks tõesti teada, mida vanaema tegi, kui oli aeg seda tegelast kasvatada. Midagi muud igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar