"Punane kääbus"

"Kus kõik teised on?"

Holly projekteeris oma näo Listeri ette põrandale.

"Nad on surnud, Dave," vastas ta pühalikult.

"Kes?" küsis Lister hajameelselt.

Vaikne vastus: "Kõik, Dave."

"Mis asja?" Lister naeratas.

"Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Kõik?"

"Jah. Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Petersen ka või?"
"Jah. Nad kõik on surnud. Kõik on surnud, Dave."

"Burroughs?"

Holly ohkas. "Kõik on surnud, Dave."

"Selby?"

"Jah."

"Ega ometi Chen ka?"
"Gordon Bennett!" nähvas Holly. "Jah, Chen ka! Kõik! Kõik on surnud, Dave."

"Isegi kapten?"
"JAH! KÕIK."

Lister kriuksutas mööda koridori edasi. Vasaku põse tõmblused tõid ta näole staccato-naeratused. Ta tahtis naerda. Kõik olid surnud. Miks ta naerda tahtis? Ei, nad ei saanud ju kõik surnud olla. Kõik küll mitte. Mitte päris kõik.

"Aga Rimmer?"

"TA ON SURNUD, DAVE. KÕIK ON SURNUD. KÕIK ON SURNUD, DAVE. DAVE, KÕIK ON SURNUD." Holly katsetas neid nelja sõna kõikvõimalikes järjekordades, kõikvõimalike hääletoonidega, öeldes lõpetuseks: "SURNUD, DAVE, KÕIK ON. KÕIK ON, DAVE, SURNUD."

Lister vaatas mittemidaginägeva pilguga eikuhugi ja tema nägu nägi vaeva, et leida olukorrale sobiv ilme.

"Kuule," lausus ta mõne aja pärast, "mis sa tahad mulle öelda, et kõik on surnud või?"