I'm gonna pick up the pieces

and build a lego house

When things go wrong we can knock it down

I'm gonna paint you by numbers

and colour you in

If things go right we can frame it

and put you on a wall

Oh sa pagan, kus eile oli alles logistika. Kõigil kolmel lapsel oli eraldi sünnipäevapidu. (Nüüd olen saladusele jälile saanud, miks neil peokutseid nii palju koguneb: kui sünkar korraldada, siis on kooli reegel, et tuleb terve klass kutsuda. Välja arvatud võib-olla juhul, kui on mingi spets-teema, nt tüdrukute õhtu. B eilsel ellujääja-veepommide-peol olid küll ka tüdrukud. Igatahes on see teema väga kiusamisevastane. Meil selles vanuses oli juba kindlasti tendentsi, et osa klassist kutsuti ja osa mitte.) Peale kooli viisin C-le ruttu tema riided ja kingituse ja aitasin tal vahetada, mis 4-aastase juures teadupärast "välgukiirul" käib, siis jätsin ta ühe teise ema hooleks, kes ta oma pojaga koos viis, sest meil poleks muidu kuidagi välja mänginud. Ise jooksin juba hiljaks jäänuna B ja A kooli, jooksime koju, kus nad pidid kiiruga riided vahetama ja asjad ära panema ja uuesti välja astuma. A oli oma riided hommikul välja otsinud, B, ehkki ma teda neli korda palusin, keeldus, ja keeldus ka nimetamast, mida ta kavatseb selga panna. Pole vaja vist mainidagi, et riided olid tal kadunud ja ta sattus hüsteeriasse. Ah, kuidas ma vihastasin. Siis me karjusime natuke aega üksteise peale, väga kõvasti, kusjuures muidugi olin mina süüdi. Lõpuks ma leidsin ta riided ja siis ta hakkas neid teokiirusel selga panema. A oli kõrval pisarates, et me jääme tema peole hiljaks, ja mina lihtsalt karjusin: "Aarghh!!!!!!" ja trampisin allkorrusele. Hüsteerikute kokkutulek ühesõnaga :D

Mõlemale peole me siiski jõudsime, B oma asus poole tunni tee kaugusel ühes pargis ja ta sinna jätnuna tšillisin seal üksi edasi. Just oli vihma sadanud ja kõik oli nii lopsakas ja lõhnav. Kümme väikest tiiki ja palju parte ja sillakesi... Mul tekkis kohe see õige suvetunne. Eesti suve.

Pärast korjasin B jälle peale ning me pidime R-i ja C-ga tee peal kohtuma ja autoga natuke küüti saama. R jäi hiljaks ja me läksime niisama, blond pahurdus tõukerattal ees ("See on sinu süü! Miks sa autoga sõita ei oska?") ja mina järel, korrutades endale: "Üks nädal veel, Anne-Mai...pea vastu."

R jättis ukse ette C ja läks millegipärast veel eraldi A-le järgi, ja lõpuks, kui kõik kodus, oli jube võidurõõmus: "We pulled it off, Anne-Mai!"

Sest me ruulime.

Täna hommikul magasin mõnuga ja kaua ning pool üksteist alla minnes olid kõik alles hommikusöögilauas. Kuigi lapsed tõusid seitsme paiku ja käratsesid nagu põrgulised.

"Ma ei tea, kas sa panid tähele, aga issil pole pükse jalas," ütles A.

Seda oli võimatu mitte tähele panna :D

"Need on minu hommikusöögišortsid," kaitses H ennast. Siis tuli C ja hakkas mulle seletama, miks on issi bokseritel ees auk ja kuidas ta täpselt pissib. 

"Oh my," ütlesin ma ja jooooooksin uksest välja. Enne kui punastama hakkan. Pole mingi saladus, et H on natuke liiga kena, et kellelegi host-isaks olla. Who's your daddy?:D Noh, ta on lihtsalt selline tüüp, kelle kohta minu ema ütleks, et üks mees ei tohi nii kena üldse ollagi.

Aga jah, kui sul on ikka au pair majas, siis ei saa oma koduski vabalt ringi käia. Natuke ahistav vist.

Hommikul ütles R, et küll mul veab, ma ei pea täna C voodipesu vahetama. 

"That's disgusting! Isegi kaisukarud on märjad," sajatas ta.  

Jah, ma tean. Ma kogesin sama ainult neli korda sel nädalal. Aargh.

Purskkaevust Southbankil lihtsalt pidin pilti tegema. Nähtavasti see on siis see, kus londonlased ujumas käivad, kuivõrd randa siin ei ole.

Tõde

mina

‎20‎:‎54

kingpool oli alati minu lemmmik

muhv võttis ühe ja kingpool kümme šokolaadikommi

Mariliis

‎20‎:‎54

:D

õige

tasuta toidust tuleb viimast võtta

mina

‎20‎:‎55

sina oled sammalhabe

sest pikad juuksed

Mariliis

‎20‎:‎55

seda ma arvasingi

mina

‎20‎:‎55

:D

siis minn on muhv

:D

Mariliis

‎20‎:‎55

:D:D

Hommikul alla tulles ulatas A mulle sellise kaardi. See on esimene kena asi, mis ta mulle öelnud või teinud on. Väga armas. Ja B tuli tegi lambist suure kalli.

Praegu on hääl natuke kähe, sest õhtul sai ikka paar korda häält tõstetud. Aga mis sa teed, kui nad ei kuuuuuuula. B leidis mu toast kaisuloom-taksikoera, mille Ben kinkis. Mulle see eriti ei meeldi, kuna ma ei ole laps, järgmine kord võiks kimpu kollaseid roose proovida, aga B oli täiesti sillas. Ja lastele ma oleks selle nagunii jätnud. Poiss aga keeldus kama teistega šeerimast ja lubas hakata, koer kaisus, isegi magama. Vähemalt sümboolne, Benilt Benile.

Eile oli B klassinäidend ja täna A oma. Ma käisin mõlemal. A oma oli parem, aga mõistagi ma keeldusin midagi sellist ütlemast, kuigi nad mulle peale käisid. Ei ole tarvis sinna lõksu küll astuda. Niigi korraldas B skandaali, kui selgus, et A näidendil käisid nii isa kui ema, aga B omale jõudis ainult isa. Tegelikult ju arusaadav, et on raske kahel järjestikusel päeval töölt ära saada.

C aga hakkas täna umbes-täpselt kümme korda nutma. Eks sellepärast endal ka õhtuks närvid nii krussis, et karjusin. R-ilt küsisin, kas tal uus lapsehoidja silmapiiril. Ta pole veel vaatama hakanudki. Selleks ei ole ju tegelikult viienädalast ettehoiatamisaega vaja, et alles nädal enne mu minekut uut otsima hakata. Oleks võinud lihtsalt nädala küsida ju :D Lihtne ja lollikindel.

Väljas sajab lopsakat suvist vihma. Mm.

Lapsed lapsetsevad

Kuigi A ja B on kaksikud, käivad nad erinevates klassides. Ma ei tea, miks. Sotsialiseerumisele tuli kindlasti kasuks, et kunagi kooli minnes ei saanud ainult üksteise külge kleepuda, vaid pidi ruttu uued sõbrad leidma. Igatahes on neil nüüd klassinäidendi aeg. Iga 2. klass teeb täpselt sama näidendit Perseusest ja Andromedast. (Jah, kuigi ma olen alati vanakreeka müüte armastanud ja peaksin ammu harjunud olema, ajab nimi Perseus ikka vaikselt muigama :D ) Selline täiskasvanulik teema väikestele lastele! Lehitsesin nende käsikirja. Näiteks seda, et printsess Danae oli üksi keldris vangis, aga ikka pätsi ahju sai, on seletatud lihtsalt nii, et tšikk hüüab: Zeus kinkis mulle poja, kas pole tore? Oh seda Zeusi, kellele tema ka poega ei kinkinud... Perseus lööb veel Medusal pea maha, Medusat mängib aga meie plika. Ma loodan, et nad liiga tõetruuks oma mänguga ei lähe.

Magama panna on kaksikuid viimasel ajal tõeline nuhtlus, sest nad räägivad aina oma näidendist ja võrdlevad: kes sinu klassis seda mängib? Aga sinu omas? Või harjutavad oma laule. Siis ma alati vihastan ja käin nagu kunagi oma ema karjumas: "Vaikus majja!"

C aga näiteks vaatab pargis kedagi jalkat mängimas ja ütleb mõtlikult: "Jalgpall on sfäär." Ise on ta alles neljane! Tol õhtul käis ta terve elamise läbi ja määras iga mööblitüki ja puuvilja ära: mis on kera ja mis risttahukas ja mis silinder. Mina käisin järel ja kordasin: "Väga tore, C, küll sa oled tark, aga mine nüüd hambaid pesema. Mine, mine..."

Kukkusin põõsasse

Annalyse'iga batuudil hüpates nimelt. Tegin neil veel ühe põõsa katki. Sellest, et Annalyse minust hoolib, sain aru, kui ta väga püüdis naeru tagasi hoida ja küsida, kas minuga on kõik korras. Aga see oli muidugi lõppnaljakas. Pärast edasi hüpates neid murtud oksi vaadates ei suutnud ise ka naeru tagasi hoida. Enda vigastustest niipalju, et murdsin küüne ja muljusin ego :D

Muidu oli meeletult tore päev. Ma ei oodanud nii palju häid emotsioone. Mõtlesin, et lähen neile külla paariks tunniks, aga sellest sai ootamatult kaheksa. Koju jõudsin veerand üksteist ja surmväsinuna... niimoodi mõnusalt väsinuna, nagu sa oled, kui päev otsa on ringi rahmeldatud ja palju naerdud. Tegelikult ma natuke kartsin seda minekut, et need soojad mälestused, mis mul Londonis elades on eelmisest perest tekkinud, pühitakse minema (mälestused on üldse kummalised, sest seal elades oli mul probleeme kui palju, aga peale kolimist...noh, ma ei igatsenud tagasi, aga ma igatsesin seda soojust ja tunnet, et olen pereliige, mida siin pole kordagi tekkinud. Eks see ole ka vana hea seal-on-hea-kus-meid-ei-ole sündroom). Kartsin, et äkki on Antsey-Pantsey mind unustanud või muidu ükskõikne või Andre ütleb: "Mida sa tulid siia, tõmba leebet." Ja siis oleks mul tunne, et üldse keegi ei salli mind ja olen au pairina täielik ebaõnnestumine. Aga ei, Annie tormas kohe vastu ning minu viidud salapärased maiustustekotid läksid kohe kaubaks ning isegi Andre tundus rõõmus. Ema ütles, et ta üldse peale oma eksamite sooritamist palju rõõmsam ja käitub paremini. Seda oli juba tänase päeva jooksul näha. Lapsed ei tülitsenud omavahel kordagi ja olid üldse rõõmsad ja rahulikud. 

Ma ahhetasin nagu mingi vanatädi kellegi juubelil last nähes: "Sa oled nii kasvanud! Ei tunne äragi!" Aga jumala eest selline tunne, et poiss on nüüd selle kahe kuuga jubedalt kasvanud. Juuksed küll olid. 

"Ta näeb teistsugune välja, sest ta naeratab," tähendas ema.

Nad olid maja kõvasti kõpitsenud ja aeda samuti ning hankinud batuudi, kus me kolm eri korda hüppamas käisime. Selline trenn! Annie tahtis teha kõike, mida me alati teinud olime, seega tuli meil tihe päev: tantsida köögis, mängida piljardit, lugeda raamatut ja teha kõikide loomapiltide juurde nägusid ja hääli, teha sisenalju, laulda Princess of Chinat kõvasti ja valesti, käia linnas šoppamas, käia ratastega sõitmas, mängida BugSquashi ja teha iPadiga lollakaid pilte ja videosid. Viimaseid ähvardas plika hiljem Youtube'i üles panna, oh my days. Moodsas maailmas on selle nimi šantaaž! Ja minust sai muidugi Teddy Bear of the Day: tegin kõik oma saamatajäänud kallid tasa.

Bishop's Stortford oli meeletult vaikne, harjumatult vaikne. Tuli meelde, miks ma sealt nii väga ära kolida olin tahtnud. Puhjas on ka rohkem inimesi liikvel. Samas ratastega sõitmiseks väga hea: pole autosid, pole inimesi, lihtsalt sõida. Täielik surnutelinn.

Õhtul tulid kõik mind saatma ning see hüvastijätt oli millegipärast palju südamlikum kui minu tookordne kolimine. Samuti tahtis hostema, et ma kuuenda õhtul nende juures peatuksin, nii et ta saaks mu seitsmenda varahommikul ise lennujaama viia - nad elavad üpris lennujaama lähedal. Ma küsisin mitu korda üle, kas ta soovib tõesti pühapäeva hommikul kell viis mind kuskile viima hakata, aga ta soovis. See on tõsiselt armas.

Hilisõhtul

Ääretult mõnus oli eile õhtul skaibis Tiina ja Marili kinni püüda. Või ükspäev ema. Või Liis vanaemaga (kes küll kähku põgenesid). Või Minn.

Kui ainult Tiina kogu aeg nii vasakule ei mõtleks. Ei saa ju sellise inimesega üldse rääkidagi. 

Õues aga on nii-nii valge. Kui ma nüüd ei eksi, siis peaks homne päev olema aasta kõige pikem ja öö kõige lühem. Mu lemmikaeg aastast. Ma ei oskagi hästi kirjeldada, mis tunne mind valdab, kui seisan kell veerand üksteist aias ja vaatan läbi puuokste kuud ning taevas on jumala hele. See on omamoodi romantiline ja natuke kurb, sest sellest edasi läheb aina pimedamaks. See on see kõige parem hetk. Aga suvi on ju veel alles ees...

A kinkis mulle mingi pisikese karbikese, säravad kivikesed sees. Oluline polegi, mis ta kinkis, vaid see, kuidas ta ütles, et see jääb mulle nendest mälestuseks. Selline awww-hetk. Laupäeval lähen Bishop's Stortfordi oma endisele perele külla. Õhtupoole võiks tegelt ka ühelt teiselt eesti jaanipäevalt läbi hüpata, vaatan, kuidas viitsin. Tegelikult ju võiks: jaanipäevi pole kunagi liiga palju.

B haaras kohe pärast ema äraminekut telefonitoru. 
"Ei helista talle jälle!" ütlesin telefoni võttes. "Tal on ka vaja paari tundi enda jaoks."
Nad läksid kuskile kooliüritusele. Mingile vanematele mõeldud peole, mis pidi hästi šikk olema. R mainis midagi kokteilidest päikeseloojangus. Võib-olla erakoolides asjad niimoodi käivadki.
"Ta võtab kogu aeg paar tundi enda jaoks," porises B tagasi voodisse minnes.
Tegelikult on R hea ema. Väga hands-on. Kui töölt tuleb, siis esimese asjana pärib ta üksikasjalikult iga lapse käekäigu kohta ja alati küsib, kes veel pargis oli, kas too või too su sõber oli, ja mida te mängisite ja kui kaua ja mida te sõite ja nii edasi. Või siis kukub laste koolikottides sobrama, endal mantel veel seljas. Samas kasutab ta tihti võtteid, mis minule keelatud on. Telekas on lastele juba nädalaid keelatud, st siis minuga koos. Mina olen seega paha, kes teeb "omi reegleid". 
"We can watch TV. You're not our mummy!"
Duud, just su ema seda keelabki. Aga pole mingi üllatus, et kui mõnel õhtul on R-il endal võimalus laste järele vaadata, siis ikka kohe teleka ette või arvuti taha mängima või haarab keegi ta telefoni... Täna näiteks vaatasid nad kaks tundi järjest telekat, enne kui R ära läks.
Või näiteks magusat pole soovitav neile anda. Pigem puuvilju. Magustoiduks tuleks enamasti anda puuvilju ja jogurtit. 
"Alati samaaa... Ma ei taha jogurtit!"
Kui ema koju jõuab, siis võib vabalt minna šokolaaditamiseks. Reedeõhtuti pugivad kõik magusat ja laste nädalavahetuse kotte lahti pakkides leiab kommipabereid nii et vähe pole. Kukub kuidagi nii välja, et lapsehoidja kaela saab alati lükata need ebameeldivamad kohustused ja siis ise olla the good guy.

Aga telekast nii palju, et kunagi arvasin, minu lapsed vaataksid seda minimaalselt. Nüristab ja teeb vägivaldseks ja nii edasi. Enne viiendat eluaastat ei laseks üldse ligidalegi. Aga päriselus... kui olla kodune ema, kas või mõnda aegagi, siis kas see tähendaks, et oledki tunnist tundi ja minutist minutisse lapsega? Košmaar! Ei hakka endale valetama, nüüd küll lükkaksin oma lapsed teleka ette, nii et silm ka ei pilguks, ja võtaksin endale iga päev mingi puhkeaja. Lihtsalt ma ei ole harjunud, et peabki iga minut lapsega koos olema. Enda käest juba tean, et kui lähen korraks teisele korrusele midagi tooma, siis on juba pisarad lahti ja tuleb tagasi joosta: kes nüüd jälle nutab ja miks? Miks sa teda lõid? Palu vabandust!
Sellist asja nagu sõpradega ümberhulkumine siin laste seas ei leidugi. Tiinekate puhul veel, aga ma ei tea, mis vanusest. 11-aastasel Andrel näiteks polnud lubatud üksi kuhugi minna. Paar korda sel kevadel võis ta pärast kooli sõpradega lähedalasuvas pargis kokku saada, aga ma olin selleks ajaks juba ise täiesti paranoiliseks muutunud, küsitlesin teda, et kuhu ja kellega ja korrutasin kümme korda üle, mis kellaks tagasi tuleb olla, ja muidugi küsisime emalt luba. Kui ta oleks kasvõi minuti hilinenud, oleksin juba närviliselt küüsi närinud. Aga ta tuli alati viis minutit varem, "et kindel olla".

Siin ühiskonnas on vanemaks olemine kuidagi nii... täiskohaga.

There's only one direction

Tegin kõikidele, keda tundsin, komplimente nende varbaküünte kohta. Need olid eile ilusa ilma puhul uhkelt väljas. Kõige lahedamad olid Elil, sellised rohelised. Mul hakkas oma roosadest kohe kahju.

Mängisime hommikul oma tavalist lauajalgpalliturniiri ja minu telefonist käis One Directioni "Live while we're young" taustaks. Kaks mängisid ja need kaks, kes parasjagu kõrval pidid passima, tantsisid. H tuli alla ja küsis C-lt, kes laulab. C jäi toppama. "One Direction muidugi," ütles A kannatamatult.

"Aga kes on nende esilaulja? Ah? Mis ta nimi on?" pinnis H edasi. C oli endiselt jännis. "Harry muidugi!" oli H oma nimekaimu üle uhke ja säras nagu kodumaa päike. Hihi.

Siis võttis ta B oma haardesse ja hakkas teda musitama ning mina sain sel ajal skoorida. Mida mul oli hädasti vaja, et pääseda trousers-down'ist. Tänks!

Ma pidasin alati Annalyse'ile loenguid, kuidas Harry on seal bändis ainult oma juuste pärast kõige lahedam ja teised poisid, vaesekesed, jäävad tähelepanust ilma. Tõsiselt, Harry võlgneb terve oma tähelennu oma parukale.

Maailma armsaim kutsikas, keda me kooli minnes alati näeme, on ka Harry. Me teame seda, sest tema ümber on alati terve kobar nunnutavaid ja temaga rääkivaid lapsi. Ta on vist spanjelikutsikas, igatahes midagi pikkade kõrvadega. Ja nii nunnu! Ta heidab alati keset tänavat maha ja laseb ennast paitada, rahulolev ilme näol. Perenaine seisab kannatamatult kõrval. Enda viga, peaks mõtlema, enne kui nii armsa koera võtad.

Kas saab laupäeval lõpuks klubisse või mitte, džiisas kraist?? Parem saagu või ma vihastan.

Põrgukuumus

Täna R lihtsalt ei tulnud koju. Tavaliselt on tal kombeks ette teadada või kalendrisse kirjutada, millal pean õhtuti lapsi hoidma, sel nädalal pidi nendeks õhtuteks olema esmaspäev ja neljapäev, aga nagu selgub, siis ka tänane. Sõnumile ei vastanud. Seepeale hakkas A paaniliselt emale helistama, aga sealtki ei tulnud midagi. No selle hetke, et sõnum toksida, ikka leiaks. Suht ülbe minu meelest. Seda enam, et nüüd olen mina see paha tüüp, kes ei tea, millal ema tuleb ja miks teda ei ole.

Päeval oli megapalavus. Kaks võimalust: kas ma nautisin seda täiega või nautisin täiega?

Ma nautisin täiega. Ja jõin meeletustes kogustes vett ära.

Koju minnes jalutasin mööda Marie Charlotte'ist, kes oma prantsuse lapsi autosse toppis. Üks tema kaksikutest konkreetselt röökis ja virutas talle jalgadega ning muudkui jooksis majja tagasi. Pole vist pilvitu kellegi taevas. "Reste ici!" karjus ta lapsele. Ma ei saanudki aru, kas ähvardusena, et sõidame sinuta minema, või käsuna, et püsi ometi paigal. 

C-ga sikerdasime niisama. Ta küsis, kuidas mu nime kirjutatakse, ja sai siis hakkama sellise vaimusünnitusega:

Ta teadis, kuidas nime alustada, aga ei saanud siis pidama...

Ma ütlesin juba, et awwww ja tegin pilti, aga järgmiseks teatas ta, et kustutab nüüd minu nime sealt maha. Et ainult C ruuliks. Siis ma tegin kähku enne pilti, kui ta seda jõudis, ise naersin võika häälega. Või noh, oma tavalise häälega.

Kui juba laste kunstiteostest juttu tuli, siis kolmapäeviti kirjutab A mulle alati üles, mida ta iluuisutamisse minnes lõunasöögiks kaasa pakkida.

"Tüüp, miks sa Chewitsid siia külge oled teipinud?" hakkasin naerma.

"Noh et äkki sa ei tea, missugused Chewitsid välja näevad..."

Tüüüüüüüüp. Nendest kommidest koosnevad mu lapsepõlve kõige magusamad mälestused!

Hamley's

Käisin maailma suurimas mänguasjapoes Hamley's...is. Olen sinna varemgi korra sattunud, aga seekord tutvusin põhjalikumalt. Seal on inimesed, kelle ainsaks tööks on automaatse mullitajaga mulle puhuda (millegipärast kahtlustan, et see kaotab oma võlu kiiresti) ja muidu rõõmus välja näha. Korruseid on meeletult ja mänguasju muidugi ka ning kuigi see kõik on enamasti plastist ja mõttetu, on ikkagi omamoodi kaasahaarav. Poe ees seisis tinasõduriks riietatud mees ja karjus, ei, möirgas iga kord, kui nägi kedagi poe kilekotiga väljuvat: "Milline suurepärane investeering!"

Williami ja Kate'i elusuuruses lego-kujusid nägin. Ja isegi Furbysid tehakse ikka veel! Ning nad on ikka veel liiga kallid. 

Kõige armsamad mänguasjad, mis leidsin:

How cute are we??

Dinosaurused on meie poiste seas ka tähtsaks teemaks

Mina olen lihtsalt suvaline pilt, tahtsin ka blogisse...

Muidu olin terve nädalavahetuse suhteliselt tujutu. Pere sõitis vanaema juurde külla; et mina aga end üksikuna ei tunneks, peatusid siin paar päeva R-i õde oma perega. Nägin lõpuks nende kolmekuuse pisipoisi (kes on siis minu omade nõbu) ka ära. Eriti palju ta ei nutnudki ja oli üldse jube armas. Suuurte siniste silmadega (nagu arvatavasti kõik beebid tegelikud).

The wicked reindeer

Simpson, Homer Simpson

He's the greatest guy in history

From the town on Springfield

He's about to hit a chestnut tree

Niipalju sellest. Oli vaja ära mainida.

Itaalia au pairi Elenaga üritame juba mitu nädalat aegu klappima saada, et klubitama minna, aga damn it, pole vist ette nähtud. Kord on üks tööl, siis teine. Täna õhtul sai tema 9st vabaks, aga mina hoian terve õhtu lapsi, mida mul reedeti eriti sageli teha ei tule, sest tavaliselt sõidab pere maale. Homme jälle mina vaba ja tema õhtul kinni. 

Tegime siis lastele peale kooli pargis playdate'i. Jube ilus päikeseline päev oli, me istusime punaseruudulise lina peale maha ja jutustasime, seni kuni lapsed ise ennast lõbustasid. Elena jutustas mulle muuseas õuduslugusid oma endisest perest, kus isa oli kergelt vägivaldne ja tegelikult mitte kergelt. Kui kõik koos kuskil reisil olid käinud, siis vanemad karjusid ja sõimasid üksteist tänava peal kõige ropumate nimedega... Seal peres pidas Elena millegipärast kuus kuud vastu, enne kui etteteatamata ära läks.

Tegelikult lastest on ju sellisel juhul kõige rohkem kahju. Nemad ei saa nagu lapsehoidja oma kodinaid kokku pakkida ja minema joosta.

"Hungry cake?" küsis A. "Laulus on rida, mis ütleb hungry cake?"

"Ongi kõik," parandasin ma. "Mitte hungry cake."

Inese laulu muidugi ketrame siin päevast päeva. Ma olen uhke ja mitte vähe, kui nad seda eesti keeles laulavad. Mõnest fraasist saab isegi aru!

Ükspäev tegid nad näiteks nukuteatrit. Vedasid kõik oma mänguloomad allkorrusele, pugesid diivani taha, ja sealt tegid. Mina publikuna pidin naerust ümber kukkuma. Näidendi nimi oli "The Wicked Reindeer" ja see põhjapõder, C lemmik-kaisuloom, oli tõesti wicked nii et vähe pole.

Pargis oli selline kaunis roosiaed...täitsa lõpp!

Midagi mu õhtustest bussituuridest. Aknast on näha teise bussi ülemist korrust :D

The queen of multitasking

"Sada naela!" teatab poemüüja mulle rõõmsalt.

Ma jõllitan teda natuke aega.

"Olgu, üks üheksateist."

"See kõlab juba paremini," ütlen ma raha välja võttes.

Kui oodata, et ma sinu naljast aru saaksin, võib ootama jäädagi. Pikad juhtmed.

Mängisime B-ga lauajalgpalli. Ta on selle pere meister. 

Lõpuks skoorisin ühe värava. "Booyah! Jumal tänatud, nüüd ei pea ma pükse maha võtma," hingasin kergendatult.

H naeris kõrval. "Jah, Anne-Mai, ma ei tahtnud enne mainida, et poistele mitte meelde tuletada...aga see läks napilt."

Kui kaotad lauajalgpallis kümme-null, pead püksid maha võtma. Sellepärast peab midagi alati skoorima. Aga kui ma pika harjutamise peale juba liiga osavaks muutun, siis läheb B närvi ja ütleb, et tal ranne valutab ja üldse teen ma sohki. Jumala eest, ta tuletab mulle kogu aeg nii Andret meelde, et kõhe hakkab :D 

Kui jooksin kööki lõunasöögi valmimist kontrollima, karjus B mind kohe tagasi tuppa Jengat mängima. Kõrval oli C haaranud raamatu, kust ma enne B-le kodutööks antud sõnade õigekirjutust kontrollisin, ja hakkas hoopis mind küsitlema, ja... ma ei mäleta, mida A tahti, aga midagi tahtis ka tema surmkindlalt, vist oma näidendi repliike harjutada, ja kokku oli täielik hullumaja. Millegipärast tahavad nad alati midagi erinevat teha ja kõigil on korraga mind vaja.

"Teid on kuidagi nii...palju, kas teate?" ütlesin ma kurnatult. 

Täna oli täpselt sama lugu: C tegi oma kodutööd, mille juurde oli kindlasti nutta vaja, A soovis, et ma tema ehitatud patjadest lava peal Taylor Swifti "Trouble'it" laulaksin, ja B otsis oma joonlauda taga ning muudkui karjus mind. Pliidil ja ahjus valmis muidugi lõunasöök. (Nad ütlevad selle kohta tea, kas pole naljakas? Minu eelmises peres oli kella viiese eine nimi dinner, aga siin on ikka pesuehtsad britid. Teed ei joo need lapsed muuseas kunagi.)

Sõna, mida ma praegu kakskümmend korda päevas karjun, on "Coming!"

Nüüd millegipärast mõtlesin vasakule :D

A, B, C ja ema iPadistasid.

"Bye, y'all!" ütlesin neile.

Kõik vaikisid. 

"Miks sa y'all ütlesid?" küsis A siis.

"To be all American. Wazzup, y'all?"

Kõik vaikisid endiselt. Hiilisin toast välja.

Üks naljakas väljavõte minu ja eelmise host-ema WhatsAppi vestlusest:

12:59pm, 11 Jun - Alida: Was the mum upset with you?
1:08pm, 11 Jun - Anne-Mai: For leaving? No, she was happy

to let me go :) The kids need someone stricter
1:09pm, 11 Jun - Alida: You not strict?  Hahahahaha you are
1:10pm, 11 Jun - Anne-Mai: :D

No VOT.

Taksot ootasime täna lastega kakskümmend minutit, sest ta oli ujumisbasseini asemel meie maja juurde sõitnud. Ometi tellime me igal teisipäeval samale ajale samasse kohta takso ja dispetšer alati teab, kes ma olen, kui helistan. Vabšee kummaline ikka. Taksofirmasse helistamise peale teatas dispetšer, et teie takso peaks kohe jõudma. Täitsa und nägi vist...või arvas ikka, et ma meie majast räägin. Seal ees see takso tõepoolest ootas.

R jõudis koju ja tegi taksojuhile peapesu ning saatis ta meie poole. 

Lapsed samal ajal ootasid oma pidžaamades...jumal tänatud, et suvi on.

Kuna kõik, kellele mainisin, et Victoria ja Alberti muuseum on hirmigav, mulle vastasid, et see on hoopis vaimustav, otsustasin sellele uue võimaluse anda. Teisel korral meeldis rohkem. Ma sattusin nimelt teisele korrusele, kuhu varem polnud märganud minna...hehe. Seal said lapsed igasugu vanaaja asju teha nagu paelu punuda ja arvutis kujundada, milline vapp neil oleks, kui nad mingid vanaaja tähtsad ninad oleksid...kes muu seal siis ikka õhinal kujundas kui mina, ikka mina. Päris lapsed pidid ootama.

Thank you for visiting the Victoria & Albert Museum on 30/05/2013. Attached is the coat of arms that you designed during your visit to the British Galleries.

Midagi kergelt eesti värvides tekkis.

Lastele õpetasin ka eesti lipu värve. Nüüd õhtul küsisin B käest üle, mis need olid. Ta mõtles natuke ja musta juures jäi toppama, aga lõpuks sai siiski eksamilt läbi. Jee! Ja küll nad on vahvad, kui kõik koos "kustutavad vigu, sest aeg ei oota".

Lennupiletid sain kätte! Seitsmendal on Eesti poole tulek, hoidke alt! Ma ei saaks rõõmsam olla, aga samas juba tean, kui väga ma Inglismaale, eriti Londonisse tagasi hakkan igatsema. Nii palju elu on siin, et sellega ei saa miskit võrrelda. 

Kaks kurjakuulutavat pakki panin ka teie poole teele. Kui mina oleks teie, siis ma neid ei avaks.

Varajane jaanipäev

Lõkeeee!

Eestlaste jaanipidu laupäeval oli väga lõbus. Nii palju eestlasi ja eesti keelt! Must leib ja kama viisid mõistuse peast :D

Reedel oli kergelt kummaline õhtu. Tegin nimelt midagi, mida pole kunagi varem teinud: jalutasin poole kohtingu pealt minema. Poleks pidanud tolle neegriga ikka välja minema, aga mul oli igav. Siis istusin seal ja tema muudkui jutustas ja ostis mulle jooke juurde, kuigi ma ütlesin, et aitab. Lisaks hakkas ta igasuguseid kahtlaseid vihjeid tegema ja mul sai kõrini. Kui ta vetsu läks, võtsin oma koti ja lihtsalt kõndisin välja. Tüüp ei helistanud ka, ma loodan, et ta mind terve õhtu tagasi ei oodanud, sest alles järgmisel hommikul saatis ta pahaseid sõnumeid.

Aga ehtsat juttu rääkis ikka. Näiteks oma elufilosoofiat: talle meeldib raha ja ilusad naised. "Koledatega ma üldse tegemist ei tee," väitis ta korduvalt. "Kui sa oled kole, ära ligi tule! Oo ei." (Ise oli ta huvitaval kombel suht mööda)

Ma ütlesin, et nii ei öelda! See pole mitte kompliment mulle, vaid hoopis jube matslikkuse näitaja. Kes üldse räägib nii? Siis tahtsin teda veidike kiusata.

"Aga kui kole naine on rikas? Mis sa siis teed?"

"Ma ei saa seda kunagi teada, sest ta on nii-"

"Ta kannab teemante," katkestasin ma teda. "Sa näed kohe, et ta on rikas." Ja vaatasin neegrile ootusrikkalt otsa. Selle peale ta vetsu põgeneski. Ja ülejäänud lugu me juba teame.

Järjekordne õppetund, et kui tüüp ikka ei meeldi, mis asja sa üldse ronid temaga välja!

Ahjaa, ja veel üks asi: talle nimelt mustanahalised naised ei meeldinud, ainult valged.

"I only ever date white girls."

"Kas sa oled rassist?" küsisin ma. Ta vaatas sellise näoga, et kammoon.

"Sa võid olla mustanahaline ja rassist," ütlesin ma julgustavalt. 

Arvatavasti parem, et lühike lõpp loole :D

Loooodus

Tagaaed

Tegin päikese käes oma prantsuse keelt

Tiigis ujus ükspäev kimp pardipoegi oma emaga. Nii armsakesed. (Muuseas lapsed rääkisid eile, kuidas nad ükskord perega jahil käisid ja linde lasid...suht õudne oli kuulata. Isegi väike C oli kaasas olnud. Ja nad olid vabalt surnud linde käppinud, mille ees mina küll kõhkleks.) Siis tuli kaldale koer ja emapart hakkas paaniliselt eesti keeles prääksuma. Jumala eest ütles prääks, mitte quack. Koer mõtles, et mida iganes, ja läks minema, ning ema ujus jube uhkena ära. Lapsed oli ta jõudnud juba eemale saata. 
Pärast käis üks koer ujumas ka. Eile oli megapalavus ja tollel pikakarvalisel kindlasti kuum. Perenaine karjus kaldalt, et tule välja, Oscar! Aga Oscar ainult vaatas ülbe ilmega ja sumas edasi. Tal ei olnud tahtmistki välja tulla. Blokkis. Käitus nagu C, kui on vaja mänguväljakult koju hakata minema. Mina istusin oma prantsuse keelt tehes/päevitades pingil ja palvetasin, et ta minu juures välja ei tuleks, sest teadagi, mida iga koer veest välja tulles esimese asjana teeb. Esimese asjana too Oscar läks minust kaugemale, ühe teise pingi juurde, ja raputas hoopis seal istuva neegri üsna märjaks. Perenaine karjus koera peale ja vabandas, mina itsitasin vaikselt. Kuumal päeval äkki hoopis õnnistus, natuke värskendavat koerast vett.


Tagaaias puhusime seebimulle, jagunedes meeskondadeks: puhujad ja lõhkujad. Pärast laulsime kõik koos Kustutame vead, ja õpetasin neile vastu oma paremat äranägemist siiski eesti keelt. Sina oled paks ja muud toredused. Vähemalt sae pekki olen seekord ära jätnud.

Kokkuvõte

"Järgmine lapsehoidja peab teil tulema väga range," ütlesin lastele, "teil on seda vaja."

"Jaa, sest sina pole küllalt range," nõustus A.

"Vastupidi, sa oled liiga range!" arvas B.

Saa siis nüüd aru. Igal juhul olen alati see bad guy ja kõik, mis ma teen, on valesti ning ma ei mäleta, et oleksin nendelt lastelt enda aadressil kunagi midagi head kuulnud. Aina virisemine, see on pahasti, too on pahasti... Siis tuleb jälle meelde see klassikaline aga-Aafrikas-lapsed-nälgivad lugu, tänu millele nende rikaste inglise laste võileivakatete üle pirtsutamine ja toiduga mängimine eriti vihastab.

Aga uut lapsehoidjat on neil kuu aja pärast vaja jah, sest esmaspäeval ütlesin koha üles. R oli sellega väga rõõmsalt nõus, sest me ei klappinud lastega. 

Ma arvan, et tegelesin lihtsalt natuke aega millegagi, mis võimaldas mul Inglismaal viibida. Lapsed ei ole mulle just väga südamelähedased, eriti praeguse seisuga, mil ise ei tahaks kunagi ühtegi last saada. Nagu. Ever.

:D

Käisin just neile pilku peale heitmas. Magavana on nad väga armsad (järeldus: nad peaks rohkem magama). Oh jah. Neile on tõesti vaja kedagi, kes korra majja lööb, siis on nad üks tore kamp. Ma andsin oma parima ja see oli rangeim versioon minust, millega suutsin välja tulla. Polnud piisavalt hea.

Igal juhul ma ei kahetse, et siia kolisin. Siin on lõputult põnevam olnud kui Bishop's Stortfordis. Eriti praegu, kui suvi on käes. Siin on midagi õhus, mis ei lase mul üldse õnnetuks muutuda. Ja mul on veel terve juunikuu, et Londonit nautida.

Lapsehoidjatöö kui selline? Igal juhul väärt proovimist, kui on võimalus tulla. Kõik, mis sellest saab, on kuhjaga kogemusi. Rikkaks ei saa, kuna siin on elu sellevõrra kallim ning kodus istuda ja kartulikoori närida ka pole mõtet, milleks siis üldse tulla? Transpordi peale kulub juba meeletult. Aga kui perega klappida, on super-duper. Ise tuleb hästi avatud olla, millega mina olen ikka ja jälle reha otsa astunud. Ma mõtlen, mu põhiloomus on ikka kinnine ja ma võin püüda, aga ega teist inimest endast ikka vormi. Pealegi meeldin ma endale sellisena ka.

Mul on veel meeles kõik hetked, mil ma olen ringi hulkunud ja olnud pisarateni õnnelik, et siin olen. Peas kummitas, et aga kui ma ei oleks kunagi tulnud? 

Ma ei oleks kunagi teadnud, millest ilma jään.

Täna pärastlõunal avaldas A veel lootust, et tulevane lapsehoidja on paks.

"Miks?" küsisin huviga.

"Sest kui me Twisterit mängime, oleks see naljakas."

On ikka tegelane. Ma ju tean, et lastel see filter puudub, mida täiskasvanute puhul taktitundeks kutsutakse, aga A ütleb küll KÕIK välja, mis sülg suhu toob.

"Siin majas ei saa keegi paks olla," ütlesin ma süngelt. "Kõik need trepid teevad inimese automaatselt peenikeseks."

Ma jooksen sada korda päevas ülevalt alla. Ja siis tuleb alla kööki jõudes jälle meelde, et kurat, telefon jäi üles kolmandale. 

"Siin ei ole kõik peenikesed," vaidles A. "Emme ei ole."

Hahaa. Tegelikult on küll.

Where are you from? Estonia?

Käisin Londoni Eesti Majas, kus oli mingi kontsert. No ei saa üldse ütlema hakatagi, kui hea oli jälle eesti keelt kuulda (väga pikka vahet sisse ei tulnud, kuivõrd Minniga just hommikul skaipisime). Eesti laule kuulates ütlesin endale, et kurat, ei hakka nutma, Anne-Mai! Ei hakanud. Aga mingit liigutust tundsin küll.

Lisaks pakuti totaalselt head kohupiimakooki. Kõik naised olid blondid ja ilusad ja kõik mehed kenad. Ahh.

Pärast tsillisin terve päeva seal ümbruses, käisin Kensingtoni pargis. Istusin mingi vanapaari kõrvale. Mees tahtis muidugi teada, mida ma loen, ja paari lause järel küsis, kas ma olen Eestist. See oli nii üllatav ja samas väga tore, sest seda pole minult siin veel keegi küsinud. Paljud ei teagi seda riiki, või kui siis ainult kuulnud on. Keegi ei oskaks seda lambist su päritolumaaks pakkuda. Olin ekstaasis. Too vana šotlane ütles, et ta terves ilmas ringi rännanud ning tal aktsentide peale hea kõrv. Nii et meil, eestlastel, on ka nähtavasti oma aktsent.

Kui ma parajasti rääkisin oma eelmisest perest, kes on Trinidadist pärit, šotlane võpatas ja osutas oma naisele, kes on Trinidadist. Esimest korda vaatasin tollele otsa, oli jah selline tõmmu. Nii palju kokkusattumusi siis. Rääkisime Trinidadi toitudest ja muust jamast, ja ta nõustus minuga, et sealt pärit inimesed on väga temperamentsed ja soojad. Millegipärast on mul nüüd oma eelmisest perest ainult head mälestused ja kõik halva olen ära unustanud. Nii me siis korrutasime, kui jube soojad need inimesed on. Nendega on lihtne suhelda.

Inglased seevastu šotlasele üldse peale ei läinud (kah üllatus). Neid ta sõimas ikka pikalt, ja lisaks väitis, et London on igav. Seda pole ma veel üheltki londonlaselt või üldse kelleltki kuulnud. Kunagi. Londoni kohta saab palju asju öelda (enamasti on kõik kohalikud julmalt vaimustuses, isegi kui on terve elu siin elanud, ning soovitavad sulle alati uusi kohti, kuhu minna... mõnede jaoks, vastupidi, on hoopis liiga kärarikas, liiga palju inimesi ja sagimist, ning nemad on ära tulnud), aga jumala eest ei saa öelda igav. Vanamees aga korrutas põikpäiselt, et on igav ja tema vihkab seda kohta. Ta vist lihtsalt igatseb oma Šotimaad taga.

Ma ei saanud ka küsimata jätta, kas ta on, hehe, jube kokkuhoidlik. Teate ju kõiki neid nalju šotlastest? Ta väitis, et on, vastupidi, lahke loomuga. Valetas kindlasti. 

Lõpuks läksime lapsekasvatusest rääkides vaidlema, kuna vanamees arvas, et naised peaks ikka istuma kodus ja mees tööl käima ja iga töötav naine on halb ema ja muud puhast kulda. Ütlesin, et ta on ma-ei-tea-mis-sajandisse kinni jäänud ja et ajad on muutunud. Mees peab asju parandama ja naine süüa tegema? Ta poetas, et ega paari rooga ta oskab ikka ise ka valmistada, aga ega eriti, jah... No näed kui tore, kui oled kõrges vanaduses ning isegi õppinud süüa valmistama. Ilma naiseta ei suregi nälga.

Varsti ta võttis oma naise ja läks minema. Saagigu pekki siis. Kokkuhoidlikult. Sest ta on šotlane.