Kukkusin põõsasse

Annalyse'iga batuudil hüpates nimelt. Tegin neil veel ühe põõsa katki. Sellest, et Annalyse minust hoolib, sain aru, kui ta väga püüdis naeru tagasi hoida ja küsida, kas minuga on kõik korras. Aga see oli muidugi lõppnaljakas. Pärast edasi hüpates neid murtud oksi vaadates ei suutnud ise ka naeru tagasi hoida. Enda vigastustest niipalju, et murdsin küüne ja muljusin ego :D

Muidu oli meeletult tore päev. Ma ei oodanud nii palju häid emotsioone. Mõtlesin, et lähen neile külla paariks tunniks, aga sellest sai ootamatult kaheksa. Koju jõudsin veerand üksteist ja surmväsinuna... niimoodi mõnusalt väsinuna, nagu sa oled, kui päev otsa on ringi rahmeldatud ja palju naerdud. Tegelikult ma natuke kartsin seda minekut, et need soojad mälestused, mis mul Londonis elades on eelmisest perest tekkinud, pühitakse minema (mälestused on üldse kummalised, sest seal elades oli mul probleeme kui palju, aga peale kolimist...noh, ma ei igatsenud tagasi, aga ma igatsesin seda soojust ja tunnet, et olen pereliige, mida siin pole kordagi tekkinud. Eks see ole ka vana hea seal-on-hea-kus-meid-ei-ole sündroom). Kartsin, et äkki on Antsey-Pantsey mind unustanud või muidu ükskõikne või Andre ütleb: "Mida sa tulid siia, tõmba leebet." Ja siis oleks mul tunne, et üldse keegi ei salli mind ja olen au pairina täielik ebaõnnestumine. Aga ei, Annie tormas kohe vastu ning minu viidud salapärased maiustustekotid läksid kohe kaubaks ning isegi Andre tundus rõõmus. Ema ütles, et ta üldse peale oma eksamite sooritamist palju rõõmsam ja käitub paremini. Seda oli juba tänase päeva jooksul näha. Lapsed ei tülitsenud omavahel kordagi ja olid üldse rõõmsad ja rahulikud. 

Ma ahhetasin nagu mingi vanatädi kellegi juubelil last nähes: "Sa oled nii kasvanud! Ei tunne äragi!" Aga jumala eest selline tunne, et poiss on nüüd selle kahe kuuga jubedalt kasvanud. Juuksed küll olid. 

"Ta näeb teistsugune välja, sest ta naeratab," tähendas ema.

Nad olid maja kõvasti kõpitsenud ja aeda samuti ning hankinud batuudi, kus me kolm eri korda hüppamas käisime. Selline trenn! Annie tahtis teha kõike, mida me alati teinud olime, seega tuli meil tihe päev: tantsida köögis, mängida piljardit, lugeda raamatut ja teha kõikide loomapiltide juurde nägusid ja hääli, teha sisenalju, laulda Princess of Chinat kõvasti ja valesti, käia linnas šoppamas, käia ratastega sõitmas, mängida BugSquashi ja teha iPadiga lollakaid pilte ja videosid. Viimaseid ähvardas plika hiljem Youtube'i üles panna, oh my days. Moodsas maailmas on selle nimi šantaaž! Ja minust sai muidugi Teddy Bear of the Day: tegin kõik oma saamatajäänud kallid tasa.

Bishop's Stortford oli meeletult vaikne, harjumatult vaikne. Tuli meelde, miks ma sealt nii väga ära kolida olin tahtnud. Puhjas on ka rohkem inimesi liikvel. Samas ratastega sõitmiseks väga hea: pole autosid, pole inimesi, lihtsalt sõida. Täielik surnutelinn.

Õhtul tulid kõik mind saatma ning see hüvastijätt oli millegipärast palju südamlikum kui minu tookordne kolimine. Samuti tahtis hostema, et ma kuuenda õhtul nende juures peatuksin, nii et ta saaks mu seitsmenda varahommikul ise lennujaama viia - nad elavad üpris lennujaama lähedal. Ma küsisin mitu korda üle, kas ta soovib tõesti pühapäeva hommikul kell viis mind kuskile viima hakata, aga ta soovis. See on tõsiselt armas.