Põrgukuumus

Täna R lihtsalt ei tulnud koju. Tavaliselt on tal kombeks ette teadada või kalendrisse kirjutada, millal pean õhtuti lapsi hoidma, sel nädalal pidi nendeks õhtuteks olema esmaspäev ja neljapäev, aga nagu selgub, siis ka tänane. Sõnumile ei vastanud. Seepeale hakkas A paaniliselt emale helistama, aga sealtki ei tulnud midagi. No selle hetke, et sõnum toksida, ikka leiaks. Suht ülbe minu meelest. Seda enam, et nüüd olen mina see paha tüüp, kes ei tea, millal ema tuleb ja miks teda ei ole.

Päeval oli megapalavus. Kaks võimalust: kas ma nautisin seda täiega või nautisin täiega?

Ma nautisin täiega. Ja jõin meeletustes kogustes vett ära.

Koju minnes jalutasin mööda Marie Charlotte'ist, kes oma prantsuse lapsi autosse toppis. Üks tema kaksikutest konkreetselt röökis ja virutas talle jalgadega ning muudkui jooksis majja tagasi. Pole vist pilvitu kellegi taevas. "Reste ici!" karjus ta lapsele. Ma ei saanudki aru, kas ähvardusena, et sõidame sinuta minema, või käsuna, et püsi ometi paigal. 

C-ga sikerdasime niisama. Ta küsis, kuidas mu nime kirjutatakse, ja sai siis hakkama sellise vaimusünnitusega:

Ta teadis, kuidas nime alustada, aga ei saanud siis pidama...

Ma ütlesin juba, et awwww ja tegin pilti, aga järgmiseks teatas ta, et kustutab nüüd minu nime sealt maha. Et ainult C ruuliks. Siis ma tegin kähku enne pilti, kui ta seda jõudis, ise naersin võika häälega. Või noh, oma tavalise häälega.

Kui juba laste kunstiteostest juttu tuli, siis kolmapäeviti kirjutab A mulle alati üles, mida ta iluuisutamisse minnes lõunasöögiks kaasa pakkida.

"Tüüp, miks sa Chewitsid siia külge oled teipinud?" hakkasin naerma.

"Noh et äkki sa ei tea, missugused Chewitsid välja näevad..."

Tüüüüüüüüp. Nendest kommidest koosnevad mu lapsepõlve kõige magusamad mälestused!