"Järgmine lapsehoidja peab teil tulema väga range," ütlesin lastele, "teil on seda vaja."
"Jaa, sest sina pole küllalt range," nõustus A.
"Vastupidi, sa oled liiga range!" arvas B.
Saa siis nüüd aru. Igal juhul olen alati see bad guy ja kõik, mis ma teen, on valesti ning ma ei mäleta, et oleksin nendelt lastelt enda aadressil kunagi midagi head kuulnud. Aina virisemine, see on pahasti, too on pahasti... Siis tuleb jälle meelde see klassikaline aga-Aafrikas-lapsed-nälgivad lugu, tänu millele nende rikaste inglise laste võileivakatete üle pirtsutamine ja toiduga mängimine eriti vihastab.
Aga uut lapsehoidjat on neil kuu aja pärast vaja jah, sest esmaspäeval ütlesin koha üles. R oli sellega väga rõõmsalt nõus, sest me ei klappinud lastega.
Ma arvan, et tegelesin lihtsalt natuke aega millegagi, mis võimaldas mul Inglismaal viibida. Lapsed ei ole mulle just väga südamelähedased, eriti praeguse seisuga, mil ise ei tahaks kunagi ühtegi last saada. Nagu. Ever.
:D
Käisin just neile pilku peale heitmas. Magavana on nad väga armsad (järeldus: nad peaks rohkem magama). Oh jah. Neile on tõesti vaja kedagi, kes korra majja lööb, siis on nad üks tore kamp. Ma andsin oma parima ja see oli rangeim versioon minust, millega suutsin välja tulla. Polnud piisavalt hea.
Igal juhul ma ei kahetse, et siia kolisin. Siin on lõputult põnevam olnud kui Bishop's Stortfordis. Eriti praegu, kui suvi on käes. Siin on midagi õhus, mis ei lase mul üldse õnnetuks muutuda. Ja mul on veel terve juunikuu, et Londonit nautida.
Lapsehoidjatöö kui selline? Igal juhul väärt proovimist, kui on võimalus tulla. Kõik, mis sellest saab, on kuhjaga kogemusi. Rikkaks ei saa, kuna siin on elu sellevõrra kallim ning kodus istuda ja kartulikoori närida ka pole mõtet, milleks siis üldse tulla? Transpordi peale kulub juba meeletult. Aga kui perega klappida, on super-duper. Ise tuleb hästi avatud olla, millega mina olen ikka ja jälle reha otsa astunud. Ma mõtlen, mu põhiloomus on ikka kinnine ja ma võin püüda, aga ega teist inimest endast ikka vormi. Pealegi meeldin ma endale sellisena ka.
Mul on veel meeles kõik hetked, mil ma olen ringi hulkunud ja olnud pisarateni õnnelik, et siin olen. Peas kummitas, et aga kui ma ei oleks kunagi tulnud?
Ma ei oleks kunagi teadnud, millest ilma jään.
Täna pärastlõunal avaldas A veel lootust, et tulevane lapsehoidja on paks.
"Miks?" küsisin huviga.
"Sest kui me Twisterit mängime, oleks see naljakas."
On ikka tegelane. Ma ju tean, et lastel see filter puudub, mida täiskasvanute puhul taktitundeks kutsutakse, aga A ütleb küll KÕIK välja, mis sülg suhu toob.
"Siin majas ei saa keegi paks olla," ütlesin ma süngelt. "Kõik need trepid teevad inimese automaatselt peenikeseks."
Ma jooksen sada korda päevas ülevalt alla. Ja siis tuleb alla kööki jõudes jälle meelde, et kurat, telefon jäi üles kolmandale.
"Siin ei ole kõik peenikesed," vaidles A. "Emme ei ole."
Hahaa. Tegelikult on küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar