Loooodus

Tagaaed

Tegin päikese käes oma prantsuse keelt

Tiigis ujus ükspäev kimp pardipoegi oma emaga. Nii armsakesed. (Muuseas lapsed rääkisid eile, kuidas nad ükskord perega jahil käisid ja linde lasid...suht õudne oli kuulata. Isegi väike C oli kaasas olnud. Ja nad olid vabalt surnud linde käppinud, mille ees mina küll kõhkleks.) Siis tuli kaldale koer ja emapart hakkas paaniliselt eesti keeles prääksuma. Jumala eest ütles prääks, mitte quack. Koer mõtles, et mida iganes, ja läks minema, ning ema ujus jube uhkena ära. Lapsed oli ta jõudnud juba eemale saata. 
Pärast käis üks koer ujumas ka. Eile oli megapalavus ja tollel pikakarvalisel kindlasti kuum. Perenaine karjus kaldalt, et tule välja, Oscar! Aga Oscar ainult vaatas ülbe ilmega ja sumas edasi. Tal ei olnud tahtmistki välja tulla. Blokkis. Käitus nagu C, kui on vaja mänguväljakult koju hakata minema. Mina istusin oma prantsuse keelt tehes/päevitades pingil ja palvetasin, et ta minu juures välja ei tuleks, sest teadagi, mida iga koer veest välja tulles esimese asjana teeb. Esimese asjana too Oscar läks minust kaugemale, ühe teise pingi juurde, ja raputas hoopis seal istuva neegri üsna märjaks. Perenaine karjus koera peale ja vabandas, mina itsitasin vaikselt. Kuumal päeval äkki hoopis õnnistus, natuke värskendavat koerast vett.


Tagaaias puhusime seebimulle, jagunedes meeskondadeks: puhujad ja lõhkujad. Pärast laulsime kõik koos Kustutame vead, ja õpetasin neile vastu oma paremat äranägemist siiski eesti keelt. Sina oled paks ja muud toredused. Vähemalt sae pekki olen seekord ära jätnud.