Tegin kõikidele, keda tundsin, komplimente nende varbaküünte kohta. Need olid eile ilusa ilma puhul uhkelt väljas. Kõige lahedamad olid Elil, sellised rohelised. Mul hakkas oma roosadest kohe kahju.
Mängisime hommikul oma tavalist lauajalgpalliturniiri ja minu telefonist käis One Directioni "Live while we're young" taustaks. Kaks mängisid ja need kaks, kes parasjagu kõrval pidid passima, tantsisid. H tuli alla ja küsis C-lt, kes laulab. C jäi toppama. "One Direction muidugi," ütles A kannatamatult.
"Aga kes on nende esilaulja? Ah? Mis ta nimi on?" pinnis H edasi. C oli endiselt jännis. "Harry muidugi!" oli H oma nimekaimu üle uhke ja säras nagu kodumaa päike. Hihi.
Siis võttis ta B oma haardesse ja hakkas teda musitama ning mina sain sel ajal skoorida. Mida mul oli hädasti vaja, et pääseda trousers-down'ist. Tänks!
Ma pidasin alati Annalyse'ile loenguid, kuidas Harry on seal bändis ainult oma juuste pärast kõige lahedam ja teised poisid, vaesekesed, jäävad tähelepanust ilma. Tõsiselt, Harry võlgneb terve oma tähelennu oma parukale.
Maailma armsaim kutsikas, keda me kooli minnes alati näeme, on ka Harry. Me teame seda, sest tema ümber on alati terve kobar nunnutavaid ja temaga rääkivaid lapsi. Ta on vist spanjelikutsikas, igatahes midagi pikkade kõrvadega. Ja nii nunnu! Ta heidab alati keset tänavat maha ja laseb ennast paitada, rahulolev ilme näol. Perenaine seisab kannatamatult kõrval. Enda viga, peaks mõtlema, enne kui nii armsa koera võtad.
Kas saab laupäeval lõpuks klubisse või mitte, džiisas kraist?? Parem saagu või ma vihastan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar