"Sada naela!" teatab poemüüja mulle rõõmsalt.
Ma jõllitan teda natuke aega.
"Olgu, üks üheksateist."
"See kõlab juba paremini," ütlen ma raha välja võttes.
Kui oodata, et ma sinu naljast aru saaksin, võib ootama jäädagi. Pikad juhtmed.
Mängisime B-ga lauajalgpalli. Ta on selle pere meister.
Lõpuks skoorisin ühe värava. "Booyah! Jumal tänatud, nüüd ei pea ma pükse maha võtma," hingasin kergendatult.
H naeris kõrval. "Jah, Anne-Mai, ma ei tahtnud enne mainida, et poistele mitte meelde tuletada...aga see läks napilt."
Kui kaotad lauajalgpallis kümme-null, pead püksid maha võtma. Sellepärast peab midagi alati skoorima. Aga kui ma pika harjutamise peale juba liiga osavaks muutun, siis läheb B närvi ja ütleb, et tal ranne valutab ja üldse teen ma sohki. Jumala eest, ta tuletab mulle kogu aeg nii Andret meelde, et kõhe hakkab :D
Kui jooksin kööki lõunasöögi valmimist kontrollima, karjus B mind kohe tagasi tuppa Jengat mängima. Kõrval oli C haaranud raamatu, kust ma enne B-le kodutööks antud sõnade õigekirjutust kontrollisin, ja hakkas hoopis mind küsitlema, ja... ma ei mäleta, mida A tahti, aga midagi tahtis ka tema surmkindlalt, vist oma näidendi repliike harjutada, ja kokku oli täielik hullumaja. Millegipärast tahavad nad alati midagi erinevat teha ja kõigil on korraga mind vaja.
"Teid on kuidagi nii...palju, kas teate?" ütlesin ma kurnatult.
Täna oli täpselt sama lugu: C tegi oma kodutööd, mille juurde oli kindlasti nutta vaja, A soovis, et ma tema ehitatud patjadest lava peal Taylor Swifti "Trouble'it" laulaksin, ja B otsis oma joonlauda taga ning muudkui karjus mind. Pliidil ja ahjus valmis muidugi lõunasöök. (Nad ütlevad selle kohta tea, kas pole naljakas? Minu eelmises peres oli kella viiese eine nimi dinner, aga siin on ikka pesuehtsad britid. Teed ei joo need lapsed muuseas kunagi.)
Sõna, mida ma praegu kakskümmend korda päevas karjun, on "Coming!"
Nüüd millegipärast mõtlesin vasakule :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar