Käisin Londoni Eesti Majas, kus oli mingi kontsert. No ei saa üldse ütlema hakatagi, kui hea oli jälle eesti keelt kuulda (väga pikka vahet sisse ei tulnud, kuivõrd Minniga just hommikul skaipisime). Eesti laule kuulates ütlesin endale, et kurat, ei hakka nutma, Anne-Mai! Ei hakanud. Aga mingit liigutust tundsin küll.
Lisaks pakuti totaalselt head kohupiimakooki. Kõik naised olid blondid ja ilusad ja kõik mehed kenad. Ahh.
Pärast tsillisin terve päeva seal ümbruses, käisin Kensingtoni pargis. Istusin mingi vanapaari kõrvale. Mees tahtis muidugi teada, mida ma loen, ja paari lause järel küsis, kas ma olen Eestist. See oli nii üllatav ja samas väga tore, sest seda pole minult siin veel keegi küsinud. Paljud ei teagi seda riiki, või kui siis ainult kuulnud on. Keegi ei oskaks seda lambist su päritolumaaks pakkuda. Olin ekstaasis. Too vana šotlane ütles, et ta terves ilmas ringi rännanud ning tal aktsentide peale hea kõrv. Nii et meil, eestlastel, on ka nähtavasti oma aktsent.
Kui ma parajasti rääkisin oma eelmisest perest, kes on Trinidadist pärit, šotlane võpatas ja osutas oma naisele, kes on Trinidadist. Esimest korda vaatasin tollele otsa, oli jah selline tõmmu. Nii palju kokkusattumusi siis. Rääkisime Trinidadi toitudest ja muust jamast, ja ta nõustus minuga, et sealt pärit inimesed on väga temperamentsed ja soojad. Millegipärast on mul nüüd oma eelmisest perest ainult head mälestused ja kõik halva olen ära unustanud. Nii me siis korrutasime, kui jube soojad need inimesed on. Nendega on lihtne suhelda.
Inglased seevastu šotlasele üldse peale ei läinud (kah üllatus). Neid ta sõimas ikka pikalt, ja lisaks väitis, et London on igav. Seda pole ma veel üheltki londonlaselt või üldse kelleltki kuulnud. Kunagi. Londoni kohta saab palju asju öelda (enamasti on kõik kohalikud julmalt vaimustuses, isegi kui on terve elu siin elanud, ning soovitavad sulle alati uusi kohti, kuhu minna... mõnede jaoks, vastupidi, on hoopis liiga kärarikas, liiga palju inimesi ja sagimist, ning nemad on ära tulnud), aga jumala eest ei saa öelda igav. Vanamees aga korrutas põikpäiselt, et on igav ja tema vihkab seda kohta. Ta vist lihtsalt igatseb oma Šotimaad taga.
Ma ei saanud ka küsimata jätta, kas ta on, hehe, jube kokkuhoidlik. Teate ju kõiki neid nalju šotlastest? Ta väitis, et on, vastupidi, lahke loomuga. Valetas kindlasti.
Lõpuks läksime lapsekasvatusest rääkides vaidlema, kuna vanamees arvas, et naised peaks ikka istuma kodus ja mees tööl käima ja iga töötav naine on halb ema ja muud puhast kulda. Ütlesin, et ta on ma-ei-tea-mis-sajandisse kinni jäänud ja et ajad on muutunud. Mees peab asju parandama ja naine süüa tegema? Ta poetas, et ega paari rooga ta oskab ikka ise ka valmistada, aga ega eriti, jah... No näed kui tore, kui oled kõrges vanaduses ning isegi õppinud süüa valmistama. Ilma naiseta ei suregi nälga.
Varsti ta võttis oma naise ja läks minema. Saagigu pekki siis. Kokkuhoidlikult. Sest ta on šotlane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar