Käisin eelmisel nädalal esmaabikoolitusel, mis on siiamaani minuga jäänud. Ma ei suuda seda unustada. Esiteks see fakt, et pooled tõed, mida mina olen kunagi koolitunnis kuulnud, on nüüd ümber lükatud. Paljud asjad, mida kunagi esmaabis tehti, on nüüd ametlikult keelatud. Ja mõne võtte kohta ütles meie koolitaja, et see on veel lubatud, aga varsti juba mitte.
Ühest küljest on tore, et meditsiin areneb, aga teisest küljest - kui palju inimesi on nende valede ravivõtete tõttu aegade jooksul loojakarja läinud? Ja mida me õpime veel kümne aasta pärast? Midagi absoluutselt uut?
Aga üldiselt oli see koolitus meeletult silmaringi avav. Ma ei teadnud näiteks, kui ülekoormatud kiirabi on. On reaalne võimalus sattuda sinna helistades ooteliinile. Meie koolitaja teeb ka ise kiirabitööd ja rääkis selle argipäevast. Sinu kõne seatakse järjekorda, vastavalt sellele, kui tõsine on juhtum, ja kui sa oled madalam prioriteet, siis peadki ootama.
Ja veel ei teadnud ma seda, et äkksurma juhul, kui inimene su kõrval kukub kokku ning enam ei hinga ning ta süda lõpetab löömise, on kiirabi ootamine reaalselt kasutu. Sest inimese kohal hakkab lööma nähtamatu stopper - viis minutit - ja kui teda selle aja jooksul elustama ei hakata (st ta rakud hapnikku ei saa) ei ole kiirabil kohale jõudes tegelikult enam midagi teha. Ja viie minutiga alates inimese leidmisest ei ole mingit lootust kiirabi kohale saada. Kõigepealt pidi üldse kuluma minut, et ümbritsevad inimesed saaksid oma paanikast üle ja taipaksid kiirabi helistada. Ja siis veel üks minut, kui nad seal toru otsas paanitsevad, ilma et annaksid dispetšerile ühtegi sõna kasulikku infot. Keskmine abikõne pidi olema väga-väga rabistav ja paanitsev, sest helistaja aju on kerges šokis.
Nii et kui tavainimesed esmaabi ei oska, on kannatanuga tihti kööga.
Ma ei teadnud seda. Ma lootsin rohkem kiirabi peale. Aga kui näiteks tugevat verejooksu kohe ei peatata, siis jookseb inimene näiteks reiearteri vigastuse puhul kiiresti verest tühjaks ja kiirabi saab vaid surma konstateerida. Kuulsime ühest täpselt seesugusest juhtumist, kui kannatanu oleks saanud päästa, kui vaid keegi oleks mingi riidega tugevasti tema reiehaavale surunud, aga ümbritsevad inimesed ei teadnud seda ja nii ta surigi.
Ja kui ei avata ohvri hingamisteid, lämbub ta kiirelt. Nüüd kui ta on teadvusetu, siis ta ise neid teid avada ei saa ja sellepärast ongi oluline, et ümbritsevad inimesed oskaksid sellele esimese asjana mõelda ja pea kuklasse pöörata. Sealjuures on teine asi, kui on karta seljavigastust, siis pead kuklasse pöörata ei tohi, et mitte kaela veel rohkem vigastada. Siis tuleb inimene keerata kõhuli, pea küljel, et ta oksendades ei lämbuks.
Me tegime kõiksuguseid stsenaariume tiimides läbi ja juhendaja manas iga kord silme ette, mis konkreetsel juhul meie vabatahtliku "kannatanuga" juhtunud oli: kust ta leiti, milline on ta seisukord, kus on tal haavad. Ja meie pidime siis tegutsema vastavalt sellele, kas oli karta selgroovigastust või ei. Samal ajal karjus juhendaja: "Veri jookseb! Veri jooookseb!", kui me liiga aeglaselt uimerdasime ega küllalt kiiresti sidunud, sest päriselus on iga sekund oluline.
Lõppkokkuvõttes ei saavutanud ma küll ideaalseid ravivõtteid, aga ma olen sada korda targem selle suhtes, kuidas käituda ja mida ette võtta. Loodetavasti paanitsen ka vähem, kuigi seda ei tea kunagi enne, kui olukord on käes. Ja näiteks seda, et minestanut ei tohi kunagi hakata üles tirima, ma ei teadnud. Sest kui ta on maas pikali, siis saab ta aju hapnikku ja tal on suurem tõenäosus ise ärgata. Kui ta aga püsti tirida, siis jääb ta teadvusetu aju keha kõrgeimaks punktiks ja kannatab hapnikuvaeguse all.
Koolitus oli kahepäevane ning teiseks päevaks olin ma juba üsna tugevasti sisse võetud meie koolitajast, kes oli üks punkaristiili jumaldav naine. Ta oli nii võimukas ja sarmikas. Mul on alati see sündroom olnud, et kui sa oled minu üle võimupositsioonil, siis mul on sinu vastu külgetõmme. Pole oluline, kui see on isegi vaid kahepäevase koolituse juhendaja, kelleks on muuseas minust noorem naine. Võimupositsioon: atraktsioon.
Teisel päeval, enne, kui me hakkasime praktikaga tegelema, võttis meie juhendaja oma tanksaapaid jalast ära, et mugavam oleks. Ma vaatasin, kuidas ta ettepoole kummardus ja neid kiirete liigutustega lahti nööris, ja mõtlesin: "HOT DAMN!" Pidin kõrvale vaatama :D
