Homme lähen Viljandisse oma vanadele töökaaslastele külla. It's been long overdue. Ma igatsen nii neid kui lihtsalt võimalust kellegagi rääkida. Ma olen end viimasel ajal nii üksikuna tundnud. Viimasel ajal nagu... umbes aasta algusest peale.
Aga eks ma püüan. Ei tohi norutama jääda. Peab ise aktiivsem olema ja rohkem väljas püüdma käia. Peab ise midagi tegema, et tore oleks. Kuigi vahel on tahtmine terve vaba päev ainult toas teki all veeta ja Project Runwayd vaadata. Ja vahel ma siis teengi seda. Aga õnneks mitte alati.
Saatsin whatsappi sõpradele pildi imemaitsvast smuutist, mida ma parajasti pargis jõin, ja pilti uuesti takseerides jäi mulle silma mu oma pöial, mis smuutipakki hoidis. Sain sel hetkel aru, mida fraas "standing out like a sore thumb" tähendab. Mu käed on viimasel ajal päris kohutavas seisus. Nad on tegelikult alati suhteliselt kohutavas seisus, aga viimasel ajal eriti. Isegi sellest pöidlast oli seda kohe näha. Küüs oli lakkimata, hoolitsemata ja narmendas, pöidlal endal ilutses pisike haav, mille ma olin kuskil kiirustades või rabistades endale tõmmanud. Käed on selliseid haavu täis. Ma alatasa kiirustan töö juures, sest kogu aeg on nii palju teha. Ja ette ma kunagi ei vaata.
Töö juures käis üleeile massöör - me saame tasuta massaaži. See on suur boonus. See on super. Igatahes, ta tegi ülakehale täiesti suurepärast massaaži ja asus siis mu käte kallale, ning seal lamades hakkas mul endamisi natuke piinlik oma hoolitsemata käte pärast. Mitte et ma arvanuks, nagu see teda huvitaks, aga ikkagi... Nii karedad, üleni pisikeste haavakestega kaetud käed ühe noore naise puhul. Ja peal oli küünelakk, mille oleks pidanud kaks päeva varem maha võtma, ainult et ma ei olnud viitsinud.
No vot siis. Enda eest tuleb ikka hoolitseda. Istun siin ja kammin vaikselt oma juukseid, sest mul on igav. Kas sada tõmmet tuleb täis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar