neljapäev, 25. aprill 2024

Wazzuuupp

Viimane kord, kui lasen endale maniküüris sinised küüned teha :D Kaur on nendest šokeeritud ja eriti sellest, et üks küüs juba ära tuli.

Õhtuti on tal nüüd komme kauem uinuda kui Itil. Itiproff uinub nüüd 10-15 minutiga, Kaur hakkab oma toast hõikuma emme ja emme. Viimati tulin just juuksurist, mees oli lapsed üksi magama pannud, mõtlesin, et aitan siis Kaurigi uinutada.

"Emme siin," tõusis Kaur voodis istukile, kui sisse astusin. "Juuksur! Juuksur! Lõikas."

Mõtlesin, kas tegu on esimese meesterahvaga maamunal, kes märkab, kui naisterahvas on juuksuris käinud, aga jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt issi talle enne rääkis aina, et emme on juuksuris.

Heitsin Kauri voodisse ja võtsin ta kaissu. 

"Tanniauto," ütles Kaur mõtlikult. Kaurikeele oskajad teavad, et see tähendab tänavapuhastusautot ja sellest räägib Kaur natuke igal õhtul, kuna see on ta lemmiktüüpi auto. 

"Sinid küüned!" hüüatas Kaur mu käsi märgates, tõusis taas istukile ja haaras mu käe. Ta hakkas iga küünt eraldi puudutama, pomisedes iga kord: "Sinid küüned..."

Siis jõudis ta äratulnud lakiga küüneni ja karjatas vaikselt. "Oh no! Katki..." Enese rahustamiseks nõudis ta kohe teise käe, käis ka selle läbi, pomisedes viis korda sinid küüned, ja kuulutas, et see on korras. Sain ta uuesti pikali ja sulgesin ise silmad. Kaur tegi mulle pai, kohendas prille ja hakkas eri näo osi puudutama, ise neid nimetades. Tegin silma uuesti lahti ja naeratasin talle.

"Wazzuuuuppp!" ütles Kaur valjusti ja itsitas. Issi õpetas talle "Scary movie'st" tuttava vana hea wazzuuuuppp! karjumise selgeks. Tõusin ohates voodist - siin pole enam midagi teha, Kaur peab end ise uinutama. 

Parem mitte sellist lapse uinutamist üldse harrastada, tuleb mingi veiderdamine ja naljategemine välja. Laps peab ise uinuma.

Ja küüned teen järgmine nädal neutraalsed nahavärvi.

kolmapäev, 24. aprill 2024

Iti lobiseb

Itil tuleb uusi sõnu nagu Vändrast saelaudu, väga vahva on kõrvalt kuulata ja tähele panna. Äsja võttis ta legomehikese kätte ja ütles: "Emme."

"Ei, see on mees," ütlesin. Iti proovis algul öelda 'mee', siis 'ees', aga mängu käigus tuli juba täitsa ilus ja ideaalselt hääldatud 'mees' ka välja.

Ja ükspäev ütles ta söögi ajal lusikat viibutades nõudlikult: "Anna!"

Eriline lemmik, mida Iti iga päev ise kasutab, on "koer". Talle jubedalt meeldivad koerad ja eriti naabrite suur must koer. Kohe, kui teda aias näha, läheb Iti elevile, ütleb koer ja haugub paar korda, siis läheb akna peale koputama ja koera tähelepanu nõudma. Eriti naljakas on, kui Iti on õhtuti vannist tulnud ja ma mähin ning riietan teda all. Meie elutuba avaneb aeda ning vanniajal on koer alati ka aeda lastud, mõnikord koos külla mängima kutsutud teise koeraga. Siis ma Itit enam riidesse ei saa. Ta ajab end paljalt mähkimislaual püsti, läheb seisab vastu aknaklaasi ja läheb koputama, viipama ja koertele haukuma. 

Pilk, millega koerad teda vaatavad, on kergelt öeldes hämmeldunud.

Tänaval koera nähes hauguvad alati nii Iti kui Kaur :D Mis teha, mul on koerad lapsed...

Iti puhul on ka naljakas, kui viisakalt ta tere ütleb. Lähen teda õuest lõunauinakult võtma, kostab kärust riide alt kena "Tere!". Päeval, kui ta toa peal kõikvõimalikke mööbliesemeid enda ees lükates ringi liigub, siis mind nähes ta ikka naeratab laialt, viipab ja ütleb tere. Tal on jube armas viiehambaline naeratus ka.

Ta ütles eile ka uusi pükse jalga saades "püksid" ja "puhtad" ning kammi minu poole sirutades: "Kaur kamm".

ja nüüd ta ärkas õues, tõin ta siia endale sülle, ta märkis: "Kaas", ja hakkas läpaka kaant kinni panema. Paneme siis kinni, kui boss käsib.

teisipäev, 23. aprill 2024

Oi-oi, katki

Saime Iti sünnipäevaks Aafrika puude, põõsaste ja loomadega seinakleepsud. Algsest plaanist nendega Iti tuba kaunistada sai kuidagi hoopis uus plaan teha elutuba Aafrikaks. Mõeldud, tehtud.

Selle peale me küll ei mõelnud, et Kauril näpud sügelevad ja sellist asja ta kaua ei kannata, et kuskile midagi kleebitud on. Esimesel hommikul alla tulles tegi ta küll suured silmad ja kiitis: "Oi, nunnuu!" Aga tulin mina siis väljast Itit hommikuunele kiigutamast, kui Kaur mind häbeliku näoga esikus vastu võttis, raamat käes, nagu alati, sest ta tahab tihti, et me Iti uneajal koos loeks.

"Oi-oi," ütles Kaur. "Katki läks."

"Mis läks katki? Kas raamat? Tundub terve."

Kaur läks seinakleepsude juurde ja kordas jälle, et oi-oi ja katki. Siis nägin, et emasebra on pildilt kadunud, kivid on katki ja emalõvil on puudu pool pead. Vägisi tahtis naer peale tulla.
"Kes seda tegi, Kaur? Kas sina?"

Kaur raputas ägedalt pead ja hakkas midagi issi kohta rääkima. Vähemalt ei püüdnud Iti süüks ajada, nagu ta mõnikord peale puuksutamist või krooksumist teeb.

pühapäev, 14. aprill 2024

Kuidas issi õhtuti töölt tuleb

Kaurile meeldib mängida, kuidas issi õhtuti töölt koju jõuab. Kaur mängib issi osa ja mina iseennast. See käib nii, et Kaur logistab kõnnimasinaga nagu autoga kohale, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

"Kallu, sa oled kodus!" hüüan mina ja teen talle kalli. "Kuidas su päev oli?"

"Palju tööd," ütleb Kaur, pöörab insta ringi, viipab tsau ja logistab masinaga tuldud teed tagasi - uuesti tööle. Kahe sekundi pärast sõidab ta suure kolina ja mürinaga jälle kohale, särab üle näo, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

Ja nii lõpmatuseni:D

Sõnad, head ja halvad

Kaur keksis kõnnimasinaga mööda elamist jalutava Iti järel ja kilkas: "Kõnni, kurat!"

Vahetasime mehega pilgu ja püüdsime ebaõnnestunult mitte naerma hakata. See polnud Kauril öeldud üldse sellisel toonil, nagu "kurat" nõuaks, vaid pigem rõõmsalt ja julgustavalt. Aga peame ikka hoolikalt oma sõnavara valima hakkama. "Kurat" on meil mõlemal julgelt sõnavaras ja mul on ikka palju hullemaid sõnu ka, mida ma siiamaani kasutan, aga pean end siis jälgima hakkama. Muidu pärast seltskonnas täitsa piinlik...

Eks neid asju, mille peale südamest vihastada, tuleb ette iga päev ja mitu korda päevas. Ei tea, mis manamissõna ma siis endale kasutamiseks otsima pean.

Iti õppis äsja ise tassist jooma, nii et hoiab tassi ise! On tema meil alles osav tüdruk. Mees vandus, et Iti ütles "tass" välja ka. Tal on jube palju sõnu, mida ta korranud on, kuigi ise igapäevaelus nagu kasutama ei kipu. Aga teame vähemalt, et keeleaparaat on võimeline kõik need sõnad kuuldavale tooma. 
Täna sõi ta pitsat ja ütles tükki kätte võttes ise ka nagu muuseas: "Pitsa." Ja "vett" on ka ise küsinud. 

Sööb Iti niimoodi, et peaaegu juba Kaurist rohkem. Isu on tal meeletult hea, ei jõua ettegi anda nii kiiresti. Hommikul mees küpsetas pannkooke, Iti kriiskas ühest söögitoolist, Kaur teisest: "Süüa! Kooki!" Mees jõudis vaevalt koogi ära küpsetada, tükkideks teha, maapähklivõid või kreeka jogurtit peale määrida ja laste vahel kaheks jagada, et seda kisa vaigistada. Siis jooksis ruttu uut kooki pannile panema, aga jõudis vaevalt seda pöörama hakata, kui lapsed olid oma tükid sisse hinganud ja algas uus kisa. 

Vähemalt ei pea me lapsi kuidagimoodi meelitama ega "üks lusikatais emme, teine issi eest" stiilis ise toitma :D

laupäev, 6. aprill 2024

Pagan!

Tasub mul vaid tulla siia blogisse end välja elama, kui kõik insta paremuse poole pöördub. Kõige pimedam on ikka enne koitu, eksju.

Leidsime, et Iti pole lihtsalt harjunud liiga kiiresti üksi külma tühja voodisse heitma, aga ta jääb siiski sinna ilusti pidama peale 20-30-minutilist kiigutamist süles. Et niisama last kanda on raske ja nüri ning lihtsalt ei pea pool tundi vastu, panen endale telefonist mõne Youtube'i jutustamisvideo mängima ja kõrvaklapid kõrva. Itikene sülle, kus ta peale mõningast kurtmist end mu kaela alla kerib, vastu rinda surub ja silmad suleb, ja siis käin meie magamistoas aina ringi ja ringi. Kui ta on piisavalt unemaale reisinud, siis võin riskida ka voodile istuda ja ta lebotab selles asendis mul veel kümme minutit. Siis lähen vaikse sammuga temaga ta enda tuppa, kiigutan seal paar minutit ja poetan ta vaikselt hälli.

Nii olen paar õhtut juba kell 19:20 vaba olnud - mehel ei lähe isegi Kauriga iga õhtu nii kiiresti!

Ja täna magas Iti terve öö, mistõttu me ärkasime terve perega alles kell pool seitse. Jutti magasime, me kõik! See oli imeline. 

Jah, tegu on laupäevaga ja paljude jaoks oleks laupäeval kell pool seitse ärkamine õuduste maa, aga meie pere jaoks praeguses eluetapis on see õnnistus, kui vaid eelneva öö ilusti välja sai puhata. Me oleme vähenõudlikud ja suures unepuuduses olnud.

Nii mina kui mees olime täna terve hommiku nii reipad ja rõõmsad.

Lisaks on psühholoogiliselt väga suur kergendus, et jah, Iti siiski on võimeline õhtul ilma mingi piimata magama minema, ta on võimeline öö läbi mitte ärkama või korra ärgates end täitsa ise uuesti uinutama... Ja et me oleme suure töö ära teinud. See on nii raske protsess olnud ja ma olen meie üle väga uhke. Kui ma poleks paar kuud tagasi otsustanud, et ei, ma ei taha enam last iga öö mitu korda rinnaga toita, vaid ma tahan magada, siis toidaksin ma teda rinnaga siiamaani. Aga nüüd on mul juba palju iseseisvam väikelaps, kes sööb teistega samal ajal tahket toitu ja päris suuri koguseid ning vedelikku joob tassist (mida meie hoiame) ja harjutab juba usinalt lusikaga söömist (mida meie täidame).

Kui ma oleks teadnud, kui õudsed need harjutamise ööd ja õhtud saavad olema, ei tea, kas oleks tihanudki seda veel ette võtta, aga õnneks ma ei teadnud :D Hea, et me oma tulevikku ei tea.

Ja tulemus on seda väärt.

*

Kauri kõne aina areneb ja areneb. Ma olen sellest nii lummatud ja jälgin seda suure põnevusega. Me mehega oleme ühe inimese rääkima õpetanud! Näiteks ütleb ta nüüd korrektseid lauseid, nagu poes: "Lähme autosse!" või kodus: "Emme, tule sauna!" Just neid korrektseid käändeid ja pöördeid panen ma hästi tähele ja need püüavad mu kõrva, sest varem rääkis ta lihtsalt nimetavas vormis, aga nüüd on aina enam ja enam õigeid sõnalõppe kuulda. Saab ta ise lõunasöögi juurde keefirit, käsib ta: "Iti ka taha keehhii!"

Veel üks suur põnev muutus on, et ta kasutab õigesti sõnasid "mulle" ja "sulle". Varem olid need tal ära vahetatud või kasutas ta ka vormi, et Kaur soovib midagi. Nüüd ligineb ta mulle näiteks kahe oma lemmikautoga ja küsib: "Kumba autot?" 

"Ma võtaks selle rohelise," ütlen.

"Punane mulle," ütleb ta ja mängib ise edasi punase autoga.

Värve teab ta järjest ja järjest paremini, ajades praegu segi rohelise ja sinise, aga teised suht ütleb õigesti.

Eile söömise ajal laadisin aina Iti lusikat täis ja heldisin, kui ta kruubiputru välgukiirusel neelas ja lusikat aina mulle tagasi ulatas.

"Iti, sa oled emmele nii armas," ütlesin.

Kaur kuulas teiselt poolt lauda oma toolist ja ütles:"Kaur... armas."

"Jaa, sina oled ka nii armas mulle," heldisin.

Siis lendas meie pea kohalt üle suur-suur parv hanesid. Ma pole kunagi, ühelgi kevadel nii palju lõunamaalt tagasi tulevaid linde näinud kui sel aastal. Oleme vist nendel täpselt trajektoori peal, igatahes näeme iga päev suuri parvesid tiirutamas.

"Palju lindu," ütles Kaur, suu lahti. "Haned."

"Jaa, need on haned."

"Pagan!" ütles Kaur rõhuga. Tal on viimasel ajal üks pagan teise järel ja see on kahekordselt minu tehtud, sest esiteks võttis ta selle sõna minult ja teiseks hakkan ma vahepeal vaikselt naerma, kui ta seda ütleb. Sest see on nii naljakas! Ta laeb seda sõna erilise intonatsiooniga, sest eks mina ka seda öeldes olen alati laetud meeleolus olnud.

Näiteks ei saa ükski asi Kauril enam kukkuda, ilma et ta valjult "Pagan!" ei ütleks.

neljapäev, 4. aprill 2024

Kuidas neid väikelapsi õige magama pannakse?

Ma suht poolsurnud siin. Oleme mehega mõlemad juba päevi ja päevi korralikult magamata ja tujutud. Mul pole nagu mingit lõppu sel tööpäeval, pole kuhugi põgeneda ega mingit lõõgastust.

Iti sai rinnast edukalt võõrutatud ja jäi toidusedelile, mille kohaselt ta sõi kolm korda päevas tahket toitu ja siis väiksemaid sutsakaid pudelipiima siin-seal. Ka õhtul magama jäi minu süles pudelipiimaga, pool tundi nurrus seal, krooksus minu abiga, siis sain ta voodisse kanda.

Ma põhimõtteliselt tean küll, et aastane laps, kes enam rinda ei võta, ei vaja enam ka kunstpiima, aga siiski oli see minu meelest optimaalne variant. Ostsime ikka usinalt kappi neid piimapulbripakke. Kauriga tegime ka nii, et mõned kuud peale aastaseks saamist ta veel sai pudelipiima lisaks paar korda päevas, siis vaikselt hakkasime lehmapiimaga segi talle seda andma ja siis ainult lehmapiima ning siis jättis ta ise endal need piimakorrad täitsa ära ja läks üle suure poisi süsteemile: sööb kell viis õhtust ja see on ka viimane kord, pole mingit piima ega abi uinutamisel ega muud säärast vaja. 

Mulle oli kuidagi lisajulgustus, et nendel esimestel kuudel peale rinnapiima ärajätmist saab laps ikkagi ka mingit lisatoitu, kus on kindlalt esindatud kõik vitamiinid ja mineraalid, mida vaja. See tundub päris palju vastutust, et ta äkki sada protsenti kodutoidul oleks. Kust ma tean, kas ta saab kõik vajalikud ained kätte? Väikelastel on paljude ainete vajadus täiskasvanust palju suurem.

Igatahes nädal sai Iti vist aastane olla, kui täiesti resoluutselt jättis endal kõik pudelitoidud ära. Hakkas lausa hüsteeriliselt nutma ja vastu puksima, kui talle pudelit kas või näidatagi. Ei tea, kas jäi ükskord süües palju õhku sisse ja tal oli valus ja see jäi meelde... ei tea. Igatahes enam ta pudelit ei puutu ka, ükskõik mis seal sees siis ka ei ole. Ja nüüd on mu värskelt aastane tüdruk sada protsenti tahke toidu peal ja ma natuke pelgan. Oleksin nii tahtnud aeglast võõrutamist nagu Kauri puhul, et järjest jätan neid pudelipakkumisi ööpäevas vähemaks ja siis annan lehmapiima ja siis...

Lehmapiima tassist Iti natukene joob, aga sellega on see asi, et ma ei tea, kas seda talle üldse pakkuma peakski. Kui alla aastasele on lehmapiim suht resoluutselt üldse keelatud, kuidas ta siis aastaselt nüüd soovitatud peaks olema? Kaur näiteks piima kui sellist ei joo enam üldse, tema joogid on vesi ja keefir. Aga siis jätta Iti üldse ainult vee peale? 

Seda märkasin küll kohe nüüd paari pudelivaba päeva sees, et Iti sööb tahket toitu palju rohkem ja suurema isuga. Mujalt ju enam ei saa. Põrand tooli all on palju puhtam, püksid on puhtad... kõik jõuab otse suhu. See osa on hea.

Aga ma lihtsalt ei tea, mida talle vahepaladeks nuputada. Täpselt sama toidusedelit nagu Kaurile ma talle veel ei annaks: näiteks hommikuseks vahepalaks sööb Kaur kapsast, õuna ja vett, aga Iti vast veel kapsast ei krõbista...pole sellisel määral hambaid ega oskusi veel. 

Ah kui lihtne oli see piimapudel kätte anda, ma ei taha nii palju mõelda.

Ja kõige suurem probleem on muidugi magamajäämisega. Eks see ole täitsa enda sisse harjutatud, et Iti õhtuti terve elu on uinunud ainult rinnal ja siis lühikest aega ka süles pudeliga. Ta ei oska õhtul ise uinuda. Seda tuleb nüüd siis harjutada ja see pole teps mitte lõbus tegemine. Ma olen nii väsinud ja mees ka. Süles kiigutades jääb Iti mõnusasti vaikseks ja nurruma, aga nii kui püüad teda voodisse panna, on kolmas maailmasõda lahti. Üks kord võtad veel sülle tagasi, teine kord, kolmas kord, aga jäädki nii võtma või? Ööseks jään temaga seisma sinna tuppa või?

Oi ta on kange tüdruk. Eile istusin tema juures ja lasin tal nutta. Ta tõusis voodis istukile, haaras võredest ja hüppas hüsteerilises frustratsioonis üles-alla. See polnud enam beebinutt, vaid väikelapse enesekehtestamine. Ta oli nii vihane, et ta voodisse pandi!

Eile läks mees ka asju ajama, kusjuures Iti lõugas, Kaur ka polnud veel magama jäänud, sest Iti kisa ei lasknud. Ega ma rohkem seda õudset õhtut kirjeldada taha, kui et kõik nutsid, keegi kukkus voodist välja ja mees pidi poole pealt tagasi sõitma.

Laseme täna Iti võrekat allapoole, aga jah... ma ei tea, vb ta on võimeline sellest ükskõik mis kõrgusel ka välja ronima ja alla kukkuma. Enam ei usalda teda üksi sinna nutma jätta. Sellega pole võimalik võita, tema ei anna kunagi alla.

Soovige mulle edu...