Ma suht poolsurnud siin. Oleme mehega mõlemad juba päevi ja päevi korralikult magamata ja tujutud. Mul pole nagu mingit lõppu sel tööpäeval, pole kuhugi põgeneda ega mingit lõõgastust.
Iti sai rinnast edukalt võõrutatud ja jäi toidusedelile, mille kohaselt ta sõi kolm korda päevas tahket toitu ja siis väiksemaid sutsakaid pudelipiima siin-seal. Ka õhtul magama jäi minu süles pudelipiimaga, pool tundi nurrus seal, krooksus minu abiga, siis sain ta voodisse kanda.
Ma põhimõtteliselt tean küll, et aastane laps, kes enam rinda ei võta, ei vaja enam ka kunstpiima, aga siiski oli see minu meelest optimaalne variant. Ostsime ikka usinalt kappi neid piimapulbripakke. Kauriga tegime ka nii, et mõned kuud peale aastaseks saamist ta veel sai pudelipiima lisaks paar korda päevas, siis vaikselt hakkasime lehmapiimaga segi talle seda andma ja siis ainult lehmapiima ning siis jättis ta ise endal need piimakorrad täitsa ära ja läks üle suure poisi süsteemile: sööb kell viis õhtust ja see on ka viimane kord, pole mingit piima ega abi uinutamisel ega muud säärast vaja.
Mulle oli kuidagi lisajulgustus, et nendel esimestel kuudel peale rinnapiima ärajätmist saab laps ikkagi ka mingit lisatoitu, kus on kindlalt esindatud kõik vitamiinid ja mineraalid, mida vaja. See tundub päris palju vastutust, et ta äkki sada protsenti kodutoidul oleks. Kust ma tean, kas ta saab kõik vajalikud ained kätte? Väikelastel on paljude ainete vajadus täiskasvanust palju suurem.
Igatahes nädal sai Iti vist aastane olla, kui täiesti resoluutselt jättis endal kõik pudelitoidud ära. Hakkas lausa hüsteeriliselt nutma ja vastu puksima, kui talle pudelit kas või näidatagi. Ei tea, kas jäi ükskord süües palju õhku sisse ja tal oli valus ja see jäi meelde... ei tea. Igatahes enam ta pudelit ei puutu ka, ükskõik mis seal sees siis ka ei ole. Ja nüüd on mu värskelt aastane tüdruk sada protsenti tahke toidu peal ja ma natuke pelgan. Oleksin nii tahtnud aeglast võõrutamist nagu Kauri puhul, et järjest jätan neid pudelipakkumisi ööpäevas vähemaks ja siis annan lehmapiima ja siis...
Lehmapiima tassist Iti natukene joob, aga sellega on see asi, et ma ei tea, kas seda talle üldse pakkuma peakski. Kui alla aastasele on lehmapiim suht resoluutselt üldse keelatud, kuidas ta siis aastaselt nüüd soovitatud peaks olema? Kaur näiteks piima kui sellist ei joo enam üldse, tema joogid on vesi ja keefir. Aga siis jätta Iti üldse ainult vee peale?
Seda märkasin küll kohe nüüd paari pudelivaba päeva sees, et Iti sööb tahket toitu palju rohkem ja suurema isuga. Mujalt ju enam ei saa. Põrand tooli all on palju puhtam, püksid on puhtad... kõik jõuab otse suhu. See osa on hea.
Aga ma lihtsalt ei tea, mida talle vahepaladeks nuputada. Täpselt sama toidusedelit nagu Kaurile ma talle veel ei annaks: näiteks hommikuseks vahepalaks sööb Kaur kapsast, õuna ja vett, aga Iti vast veel kapsast ei krõbista...pole sellisel määral hambaid ega oskusi veel.
Ah kui lihtne oli see piimapudel kätte anda, ma ei taha nii palju mõelda.
Ja kõige suurem probleem on muidugi magamajäämisega. Eks see ole täitsa enda sisse harjutatud, et Iti õhtuti terve elu on uinunud ainult rinnal ja siis lühikest aega ka süles pudeliga. Ta ei oska õhtul ise uinuda. Seda tuleb nüüd siis harjutada ja see pole teps mitte lõbus tegemine. Ma olen nii väsinud ja mees ka. Süles kiigutades jääb Iti mõnusasti vaikseks ja nurruma, aga nii kui püüad teda voodisse panna, on kolmas maailmasõda lahti. Üks kord võtad veel sülle tagasi, teine kord, kolmas kord, aga jäädki nii võtma või? Ööseks jään temaga seisma sinna tuppa või?
Oi ta on kange tüdruk. Eile istusin tema juures ja lasin tal nutta. Ta tõusis voodis istukile, haaras võredest ja hüppas hüsteerilises frustratsioonis üles-alla. See polnud enam beebinutt, vaid väikelapse enesekehtestamine. Ta oli nii vihane, et ta voodisse pandi!
Eile läks mees ka asju ajama, kusjuures Iti lõugas, Kaur ka polnud veel magama jäänud, sest Iti kisa ei lasknud. Ega ma rohkem seda õudset õhtut kirjeldada taha, kui et kõik nutsid, keegi kukkus voodist välja ja mees pidi poole pealt tagasi sõitma.
Laseme täna Iti võrekat allapoole, aga jah... ma ei tea, vb ta on võimeline sellest ükskõik mis kõrgusel ka välja ronima ja alla kukkuma. Enam ei usalda teda üksi sinna nutma jätta. Sellega pole võimalik võita, tema ei anna kunagi alla.
Soovige mulle edu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar