Saime Iti sünnipäevaks Aafrika puude, põõsaste ja loomadega seinakleepsud. Algsest plaanist nendega Iti tuba kaunistada sai kuidagi hoopis uus plaan teha elutuba Aafrikaks. Mõeldud, tehtud.
Selle peale me küll ei mõelnud, et Kauril näpud sügelevad ja sellist asja ta kaua ei kannata, et kuskile midagi kleebitud on. Esimesel hommikul alla tulles tegi ta küll suured silmad ja kiitis: "Oi, nunnuu!" Aga tulin mina siis väljast Itit hommikuunele kiigutamast, kui Kaur mind häbeliku näoga esikus vastu võttis, raamat käes, nagu alati, sest ta tahab tihti, et me Iti uneajal koos loeks.
"Oi-oi," ütles Kaur. "Katki läks."
"Mis läks katki? Kas raamat? Tundub terve."
Kaur läks seinakleepsude juurde ja kordas jälle, et oi-oi ja katki. Siis nägin, et emasebra on pildilt kadunud, kivid on katki ja emalõvil on puudu pool pead. Vägisi tahtis naer peale tulla.
"Kes seda tegi, Kaur? Kas sina?"
Kaur raputas ägedalt pead ja hakkas midagi issi kohta rääkima. Vähemalt ei püüdnud Iti süüks ajada, nagu ta mõnikord peale puuksutamist või krooksumist teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar