Veebruari lõpp

Nädalavahetus oli väga sotsiaalne. Läksime juba reedel Puhja ema juurde, sealt käisime kõik koos laupäeval Võrus mehe tädil külas ning pühapäeval jõudsime omadega veel Tartusse Marili juurde soolaleivapeole.

Ema juures oli mõnus kodune. Beebi harjus temaga umbes tunni jooksul ära ja edaspidi naeratas talle ja suhtles kõigest väest nagu oma jopega. Vahva oli näha vanaema lapselapsega tegelemas ja teda magama kussutamas. Minu käed ja süli olid palju vabamad kui tavaliselt! Selline siiras armastus, nagu vanaema silmis ja hääletoonis oma lapselast hüpitades, ka mõjub nagu palsam hingele.

Mehe sugulaste juures mul ema on mehe tädiga maru bestikas, nad juba varem ka kohtunud. Rääkisid seal omavahel, et nende ajal lapsed aastaselt olid juba mähkmevabad! Aha, ma teadsin! Kui siis kõik lapsed nii said, miks nüüd ei peaks saama? Lihtsalt mingi uskumus on levinud, et lapsed selleks füsioloogiliselt veel nii vara võimelised ei olevat, aga empiirilised tõendid näitavad vastupidist - põlvkondade kaupa lapsi on olnud.

Nii et võtsime Võrust Kaurikesele tema esimese pissipoti ja hakkame jõudumööda harjutama. Täna ta istus seal rõõmsalt minutit kümme. Midagi potti küll ei tulnud, aga vähemalt ta ei karjunud ka. Mina hoidsin teda seal istumas ja rääkisin juttu, tema seletas kõigest väest tähtsa näoga oma aguusid vastu.

Pühapäeval Marili juures oli võrratu uut korterit imetleda. Ilus puitpõrand, vastvalminud trepikoda, ruumikas rõdu ja nii edasi. Pluss kõik kogunesid Kaurikese ümber ja mina sain jälle rahus istuda, süüa ja lobiseda. Naljakas juhus ka, et olime Marilile uued joogiklaasid kinkinud ja lauda istudes oli ta nendega juba laua katnud. Ma imestasin, et millal ta need juba välja võttis, aga siis selgus, et ta polnud meie kinki veel kiiganudki... Tema tädi oli talle äsja samasugused kinkinud. Nüüd on tal kaksteist täpselt samasugust joogiklaasi. Huvitav kokkusattumus, arvestades, kui palju on poode selliste klaaside hankimiseks ja kui palju eri variante neis pakutakse. Ju nood klaasid siis lihtsalt karjusid Marili nime.

Õhtul peale Tallinna jõudmist läks mees veel beebiga tuttava juurde asju ajama ja mina kiirustasin kähku trenni. Nati väss tunne oli küll enne, aga ma pole olukorras, et vaba akent niimoodi kasutamata jätta. Kui on võimalus, siis tuleb kohe trenni minna! Sealne saun tõmbas mind ka. Olen nüüd peale rasedust sauna kuidagi palju rohkem nautima hakanud ning kui seal kedagi parajasti peale minu pole, viskan leili nagu metsaline ja korraldan sinna tõelise põrgukuumuse. Rinnad on mitu korda hakanud selle peale piima jooksma, sest küllap mul on nii mõnus olla, et tekib oksütotsiin. Istun seal laval nagu mahlakask ja määrin end siis ilusti selle väärtusliku kraamiga sisse, milleks seda raisata.

Pärast siis koju jõudes oli küll selline väsimus sees, et oma diivanile, beebi süles, maandumine oli parim asi maailmas.

Kaurike peale seda sotsiaalselt nädalavahetust ka tegi kerge arenguhüppe edasi, hakkas vanaema juures esimest korda keerama - kõhult seljale - ja lobiseb nüüd natuke rohkem kui varem. Ikka aguu ja aguu kõlab elamises...

Eesti sünnipäev

Õudsed uudised eilsesse Eesti pidupäeva. Jube on vaadata videosid linnade pommitamisest, nagu mingi minu kunagine õudusunenägu, millest ärkasin, pisarad veel kurgus.

Hoidsin pisipoissi süles, kui mees arvuti tagant teatas, et tuumajaam võeti venelaste kontrolli alla. Siis hakkas ikka küll õõvastav. 

Ja õhtul magama minnes olid silme ees kaadrid sellest, kuidas Kiievis inimesed metroojaamas varjendis peavad ööbima. Inimesed lastega, inimesed nagu sina ja mina, aga oma mugavas soojas voodis olemise asemel peavad nad varjendis külmas kuidagi püüdma und saada ja oma lapsi rahustada, teadmata, kas nad kunagi veel oma kodu näevad, teadmata midagi oma lähedaste kohta, kes eesliinil.

Kõik see ühe hullu sotsiopaadist vanamehe pärast, kes oma suurushullustuses poolt maailma üle tahab võtta. Mina isiklikult pean vastutavaks kõiki Venemaa elanikke, kes sellel aastakümneid toimuda on lasknud. See on nende valitseja, keda nad on talunud ja õigustanud ja keda paljud neist siiralt jumaldavad. See on nende imperialistlik mõtteviis, mida võib süüdistada. 

Nad oleksid pidanud ammu midagi tegema!

Vähemalt nüüd mingid protestid Venemaa linnades on. Osadel neist on veel südametunnistus ja munad ka.

Kodumaa sünnipäeva tähistamiseks magasime päris pikalt, küpsetasime siniseid, musti, valgeid küpsiseid, mees vorpis pashat teha ja katsetas ka sinimustvalge tarretisega. Viimast just proovisin, päris head. Aga minu küpsised on julmalt head, liivataignast. Käisime pooleteisetunnisel jalutuskäigul möllava tuule käes ja kiikasime ilusaid Eesti lippe. 

Kodused jutud

Tabasin end mõtlemast, et varsti, kui kevad käes, saab pesu jälle välja aeda kuivama viia... Kui tore. Ei mingit ruumipuudust enam kuivatamisega seoses. Praegu üks väike kisakõri, nimesid nimetamata, tekitab nii meeletult musta pesu, et seda võib lausa saavutuseks lugeda. 

Sinna ma olen omadega jõudnud, unistan pesukuivatamisest :D Olen triivinud sellisesse eluperioodi, kus kõik majapidamisega ja sisustusega seonduv on põnev. Kui ükskord mehe sõbrad külas käisid, arutasime köögi- ja vannitoasegisteid ning kõigi hääled olid elevust täis. Aga tegelikult ka, segistid on tähtis teema. Meil on köögis megamugav selline kõrge restoraniköökide kraan, mida saab aluselt lahti võtta ja survepesuri funktsioonis kasutada. Kraanikausi puhastamiseks ülimugav! 

Ja vannitoa uut segistit otsisime tükk aega, enne kui sobiva leidsime: sellise, mis vastaks meie mõlema nõudmistele ja mahuks suuruselt ära ja oleks hinna poolest ka mõistlik. Täpselt sellise ilusa musta, parajalt kõrge ja bideega segisti lõpuks leidsime ka, ja ainus, milles pidime kompromissi tegema, oli hind, mis sai tahetust kõrgem. 

Sorteerisime beebsuga hommikul riideid ja viisime veel kotitäie minu omi ja kamaluga tema omi Paavli kaltsukasse ära. Ma ei kannata ülearuseid asju oma ruumis ning ka beebiriietega tegelen kohe, nii kui need väikseks jäävad. Kõige korralikumad ja ilusamad panen eraldi ilusasse kinkekotti, neid saame pakkuda meie naabrinaisele, kes kuu aja pärast ka beebipoissi sünnitamas on, või kui tema ei soovi, siis ühele mehe sõbrannale. Ja natuke kantumad ja mitte nii kenad, mida ise tuttava saadud kotist leida ei sooviks, panen kaltsukasse edasiandmiseks. Ning need, mis on plekilised või katki läinud, viskan lihtsalt ära. Väikseid asju endale ei jäta ühtegi, mul on muud ka teha, kui meeletuid koguseid riideid hallata ja hiljem ühest kohast teise tõsta :D

(Väike kavalpea istub praegu beebikiiges ja lükkab vaheldumisi paremat ja vasemat sokki jalast ära.)

Üldse see, kui lapsukesele esimesed riided väikseks hakkasid jääma, oli tore avastada. Esialgu ei hoomanudki, vaatasin kulmu kortsutades, et pluusidele on dekolteed hakanud tekkima ja need ei ulatu enam kaelani. Ja et mõned püksid on rebadel. Siis sain aru, et poiss on ju pikemaks veninud! Trullakas ta pole, aga pikk poiss tuleb temast küll. Ja seda kõike minu enda kahe armsa rinna toodetud eestimaise rinnapiima peal! Päris vahva ikka küll.

Raamatuklubi: Herve le Tellier - Anomaalia

 

Endalegi üllatuseks olen peale sünnitust koju jäädes päris lopsakalt raamatuid lugenud. Lõpurasedana kulme tegemas käies kulmutehnik naerdes hoiatas mind, et oma viimased raamatud saan ma lugeda enne sünnitust ning olgu ma parem valmis hullumeelseks elumuutuseks.

"Mina lugesin oma viimase raamatu rasedana," teatas ta mu kulmudele värvi määrides.

Noh, õnneks minu puhul see ennustus täppi pole läinud. Ööpäevas on samapalju tunde kõigil ja tuleb lihtsalt teha valik, kas lehitseda puhkehetkel või imetamise ajal näiteks telefonis maailma läbi või lugeda paberraamatut. Ma siis päris palju olen seda viimast ka teinud.

Ekspressis oli aasta lõpus arvustus Herve le Tellier' raamatule "Anomaalia", ja see arvustus oli nii intrigeeriv, et ma kohe seda raamatut endale soovima hakkasin. Küsisin selle mehelt endale sünnipäevaks ning saadud Apollo kinkekate eest kohe ka realiseerisin.

Raamatu sisu on järgmine: Ameerikas maandub turbulentsi läbinud lennuk lennukitäie reisijatega. Neid võtab vastu FBI koos sõjaväega ja kamandab kinnisesse angaari uurimisele. Nad ei saa mõhkugi aru, miks, kuni neile lõpuks seletatakse: pole mitte märts 2021, nagu nemad arvavad, vaid juuni 2021, ja seesama lennuk täpselt nendesamade reisijate ja lennukimeeskonnaga on juba maandunud märtsis, kolm kuud varem. Nemad on duplikaat, arusaamatu kloon-lennuk, ja see tähendab, et kõigil neil on nüüd teisik.

Kas pole haarav sisututvustus? Sellega annaks nii palju teha, peamiselt tegeleda inimeste reaktsiooni, mõtete ja tunnetega, mis sellise info peale võib tekkida. Kuidas nad edasi elavad, kes on nö päris inimene ja kes teisik? Kõik nad on raamatus geneetiliselt identsed ja samade mälestustega, välja arvatud kolm kuud, mis ühtede mälus on olemas ja teistel mitte.

Kahjuks oligi raamatu algne idee minu jaoks selles teoses kõige õnnestunum osa. Elluviimine oli väga pettumustvalmistav. Ma vaevu sain selle lõpuni loetud ning nüüd ilmselt varsti annan ka ära, kuna hoian endal alles vaid raamatuid, mida ikka ja jälle lugeda kavatsen.

Kõigepealt võttis peamise sisuni ehk teisikute tekkimiseni jõudmine liiga palju aega, kaugelt liiga suure osa kogu pikkusest. Kõigepealt tutvustati meid suure hulga algsete reisijatega ja ausalt öeldes ei näinud ma peale teatud hulka uusi peatükke, mis jälle uuest ja uuest inimesest pihta hakkasid, enam põhjust ega vaimset ressurssi neisse süveneda. Neid eri tegelasi oli liiga palju ja vaid mõned neist (nagu üks palgamõrvar) olid huvitavad. Tahtsin, et juba tegevuseks läheks!

Siis ei olnud romaani üldine stiil üldse minu jaoks. See oli kuidagi ükskõikne, isegi flegmaatiline. Selles puudus särts ja huvitavad kujundid. Minu jaoks on alati olnud nii, et loetava raamatu tegevusliin pole üldse nii oluline kui stiil. Mitte mis juhtub, vaid kuidas! Ei peagi üldse olema mingit erilist möllu ega ulmet, senikaua kui see on põnevalt edasi antud, kui tegelastel on reaktsioonid ja tunded, millega saab ennast samastada! Kaasahaarav ja terav dialoog on ka väga-väga oluline, et ma lugemist naudiks. (Meisterlikult head dialoogi oskavad kirja panna minu arvates näiteks Gillian Flynn ja Lionel Shriver.) "Anomaalia" tegelaste kahekõne oli ikka väääga meh. Miks peaks keegi oma teisiku olemasolust teada saades nii uimaselt reageerima või üldse mitte reageerima? See on ju põnevaim osa, mida saaks kajastada...

Raamat keskendus selle asemel tugevalt küsimusele, miks taoline juhtum aset oli  leidnud - vastust aga välja ei tulnudki. Ja poliitikute ning FBi-agentide sebimisele selle kaosega tegeledes.

Nii et Herve le Tellier' teoseid ma rohkem puutuda ei kavatse, minu jaoks mõeldud need ei ole. Vähemalt siiski polnud kogu romaan mittemidagiütlev, peab ikkagi aplodeerima kogu algsele ideele. Minu jaoks on olnud näiteks alati täiuslik õudukasüžee, et tõusen öösel voodist ja lähen näiteks vett jooma, ja kui tagasi tulen, ei ole voodi tühi, vaid seal lesin mina ise ja vaatan endale otsa. Max kõhedusttekitav :D See raamat läheb veidi sinna lahtrisse.

Nüüd ma jälle lähen, sest üks beebi ei arva üldse, et peaks oma beebikiiges kiikuma, kui võiks emme rinna vastas jutustada ja magama jääda.

Magab nagu inglike

Jälle kord oli väga tegus ja tore pühapäev. Kohe peale ärkamist arvas mees, et võiksime kõik neljakesi välja sööma minna. Väitis, et ei viitsi süüa teha ja me pole ammu käinud ka kuskil niimoodi. Läksime Järve Keskuse Ampsu, kust sai toidud kohe kätte. Ma proovisin midagi hästi huvitavat: puder, kuhu peale oli puistatud hulgaliselt parmesani juustu helbeid ja kõrvitsaseemneid, lisatud üks keedetud muna ja võid. Nii omamoodi ja hea soolane oli! Olime läinud üldse pannkoogimõtetega, aga lõpuks võttis pannkooki ainult mehe poeg. See puder oli veel 2 euri odavam kui pannkook ja väga hea hinna-kvaliteedi suhtega. Mõnus apelsinimahl ja latte-kohv sinna juurde ning kõht sai triiki täis.

Kella 12ks tuli pool mehe suguvõsa meie maja ette ehk mõlemad tema õed olid Belgiast koju käimas. Nende mehed ja lapsed ka kaasas ja paras kogunemine oli meie tänaval. Nad sisse ei tahtnud tulla, sest pelgavad beebi millegagi nakatamist, nii et tegime kõik koos jalutuskäigu ühele Kalamaja mänguväljakule, kus lapsed said mängida ja täiskasvanud niisama juttu puhuda. Meeletult kinke saime ka katsikuks, köögipõrand oli pärast ilusaid dekoratiivseid kinkekotte täis. Beebi sai hulgaliselt ilusaid riideid, mis tallele panin, kuna nendeni on veel aega - mees oli palunud, et toodaks 6-kuusele sobivaid esemeid. Kõige rohkem liigutas mind aga suur tegelustekk, mille mehe pisike õepoeg oli disaininud ja mehe õde ise kokku õmmelnud. Nurka oli õmmeldud veel Kauri nimi ning tekk ise oli nii ilus ja lapiline ja muuseas sobib täiuslikult meie diivanikattega. Sellist maas lesimise tekki oli meil täpselt vaja ka, ja nii tore oli mõelda, et reaalselt keegi ise õmbles selle meie pisikese jaoks. Küll ta on meil armastatud ja hoitud.

Mina ise sain ka kingi: ilusad komplektis kõrvarõngad ja kaelakee. Jällegi olin ma just mõelnud, et vajan ühte kaelaehet, ning vahepeal pannud tuuri mehe mingid kaelaehted, Thori sümboli ja hundipeaga, mida ta ise ei kandnud. Kõrvarõngad olid ka täpselt minu stiili, kuna olen viimastel aastatel triivinud minimalismi poole ning see komplekt oli selline hästi õrn ja tagasihoidlik. Tegelikult olengi viimased pool aastat kandnud iga päev täpselt ühte ja sedasama paari Kuma kõrvarõngaid, sest need on mulle nii väga meeldinud, need on kvaliteetsed, ning kõik mu vanad kõrvarõngad nendega võrreldes ei meeldi mulle üldse. Nüüd need uued saavad siis teiseks paariks, mida saan vaheldada.

Need anti mulle sõnadega: "Tere tulemast perekonda!"

Niii armas ja mul tekkis ka nii hoitud tunne :)

Kogu see kokkusaamine oli väga tore ja jättis mulle nii hea energia sisse.

Siis läksin trenni, kus olen nüüd keskendunud jõumasinatele ja kardiot teen vaid soojenduseks. Eelnevast trennis kaks päeva enne olin veel valus, aga muidu oli väga mõnus. Peaksin tõesti uurima, mida ja kuidas üldse teha, sest ma suht huupi lahmin... hmm. 

Minu tagasi jõudes pistsid mees ja ta poeg kohe ajama, võtsid naabritüdruku kaasa ja läksid spasse sulistama. Mina maandusin õndsa ohke ja suure taldrikutäie toiduga diivanile, andsin beebile rinda ja vaatasin Netflixi. Beebs jäi kella 7 paiku diivanile magama ning ei ärganud enam enne õhtut. Mees jõudis koju kell 9 ja vaatasime mõlemad nõutult beebit, kes ikka spattis, just enne ööund. Ma ei tahtnud teda üles ka võtta. Mees arvas, et peaksin võtma, toitma ja kohe tagasi nüüd tema päris voodisse ööunele panema. Kell pool 11, kui olime veetnud mõnusa õhtu puslepaneku ja jutustamisega (keegi ei läätanud vahele!", läksin beebit võtma, et ta voodisse viia, ja ta kohe ärkas. Toitsin ta kiirelt ära ja pistsime tagasi magama ning ta magas kuni veerand kuueni hommikul! See on juba peaaegu terve öö! Ta triivib tõesti ise sinnamaani, et küsib praegu öösel juba 1 kord ja varsti äkki üldse enam mitte süüa, juhhei! See sobib meile kohe väga.

Ainult rinnad läksid meeletult kõvaks ja piima täis veerand kuueks hommikul ning ärkasin üleni märja pluusiga, sest ükski rinnapadi ei peata seda voolu, millega mind on õnnistatud:D Aga hea ööuni kaalub selle kindlasti üles.

Kaurike ärkas ja kurdab, nii et lähen torkan talle uuesti hea kraamiga rinna suhu-

Heal lapsel mitu nime

Meie Kaurikest kutsutakse saja erineva nimega, kuna heal lapsel neid ikka koguneb. Hakkasin mõtlema, kuidas me talle siis ütleme:

Kaur

Kauru

Kaurik

Kaurike 

Beebi

Beebs

Taco - ei mäletagi, kust see tuli. Vist seoses sellega, et meil mehega üksteisele on tekkinud koodnimi armastuse väljendamiseks: ütleme teisele mucho või nacho, ja siis teine saab kohe aru, et talle öeldi: "Armastan sind väga-väga". Lapsest ka siis kuidagi sai selle tõttu väike taco :D

Taquito

Lää  - mõistetavatel põhjustel

Väike Lää

...ja minu isiklik lemmik: Puhaspepu. Sest talle nii väga meeldib, kui tal on pepu puhas. Täitsa algul, paar päeva peale sündi, ta veel nuttis mähkmevahetuse ajal, nuttis pepupesu ajal ja riietamise ajal ka. Aga üsna varsti hakkas ta juba vana mähkme lahtitegemise ajal lõbusalt naerma ja nüüd on enamasti täiesti rahulik ja isegi rõõmus nii pepu loputamise, õhuvannide kui uue mähkme paneku ajal. Õhuvannid talle meeldivad, siputab ja saputab seal palja tagumikuga, nii tore on ju vaba olla! Ja eriti tore on ikka olla puhta pepuga. Milline imeline maailm! 

Pissida meeldib talle ka just selle vaba oleku ajal ning kuigi talle rätiku jalge ette panen, lükkab ta selle alati jalgadega maha, sest ega ta loll ole, ja alles siis pissib, et võimalikult suur osa pindu ja esemeid märjaks saaks. Küll ta oskab suure uhke kaarega pissida :D

Paremad, halvemad päevad

Eile oli eriti nõme päev. Veetsin mitu tundi nuttes objektiivselt mitte millegi üle, püüdsin oma perearsti vahetada, Kaur oli mulle kaaslaseks mitte mingil põhjusel nutmisel ning mees teenis raha ja tuli üldse hilja koju. Jooksis no kõik kuidagi jälle kokku ja oli nõme, mis ma oskan öelda.

Isegi öösel veel oli mul tuju paha. Toitsin beebi ära ja ei saanud und, mida muidu üldiselt nüüd alates lapse sünnist kunagi pole juhtunud. Kui mul on võimalus ja keegi minust midagi ei taha, siis ma alati saan und. Eile vähkresin esimest korda unetuna, palav ja paha oli. Tõusin üles ja läksin elutuppa Netflixist "Tinder Swindlerit" vaatama ning lasin massaažipadjal tund aega järjest täpselt sama kohta õlavöötmes mudida. Ommmg kui hea oli. "Tinder Swindlerit" soovitan ka väga, nii hästi tehtud dokfilm! Kui nägin seal ummikusse jooksnud petta saanud naiste lugusid, siis hakkas enda elu jälle väga hea tunduma ja tuju paranes kaks korda. Läksin tagasi magamistuppa mehele kaissu, ta polnud märganudki, et ära käisin. 

Sain veel tunnike magadagi enne beebi teist söögikorda.

Unes nägin, et mees oli kuidagi mingite geneetiliste eksperimentidega lasknud genereerida meile veel kümme Kauri. Kõik olid eri suuruses, mõned pisikesed nagu labakäsi ja teised päris Kauri suurused. Me pidime nende kõigi eest nüüd hoolitsema hakkama. 

See oli õudne! Üks Kaur on täpselt optimaalne kogus. Ma vahepeal hüpitan teda süles ja ütlen, et jumal tänatud, et sind kaks ei ole:D

Kuidas ma endale lõpuks korras käed sain

Mul pole kunagi olnud ilusaid küüsi, ükskõik mida ma ka nendega teen või kuidas hoolitseda püüan. Samas on mulle alati meeldinud neid värvida, mis nüüd tagasi mõeldes on tavaküünelakkidega ikka jube n**s. Võtab tunnike kuivamiseks ja kohe hakkab maha kooruma ning hiljemalt paari päeva pärast tuleb juba maha võtta ja kogu protseduuri korrata...See on ju hullumeelsus!

Sügisel küsisin emalt, mis küüned tal on, et alati nii korras. Ta seletas, et juba ammu kasutab mitte geelküüsi, vaid geellakki oma pärisküüntele. Seletas, mis vahe seal on. Ma olin seda geelindust alati peljanud, et omg, pärast ei saa ju seda lakki ise maha ja siis jäädki salongis käima. Nüüd olin ma piisavalt suureks saanud, et minu jaoks salongis käimine ei tundunud enam midagi halba, vaid normaalne elu. Käin ma ju juuksuris ja kulme tegemas regulaarselt, miks ei peaks käte eest hoolitsemas käima? Ja küllap olen omadega lõpuks nii haljale oksale jõudnud, et ei näinud seda enam raiskamisena, vaid asjana, mida saan endale lubada ja on täiesti loogiline endale lubada.

Geellakki olin kartnud ka sellepärast, et see oma küünt nii kahjustavat, ja veel kuna mulle kunagi Bulgaarias üks küünetehnik ütles, et mul liiga õhukesed küüned selle jaoks ja ma geeli kasutada ei saa. No veits nõme temast, sest vabalt saan, nagu nüüd välja on tulnud. Ja tegelikult õigesti peale kandes ei kahjusta see midagi oma küünt, vastupidi, mu küüned on hoopis pikemaks kasvanud, sest geeli all saavad nad rahus olla ja igapäevategevused ei murra neid. Ilmselt mängib siin rolli ka minu sügavasse alateadvusesse juurdunud alaväärsuskompleks, et teatavaid asju mina ei saa ega ole nendeks võimeline.

Siinkohal on vajalik rõhutada, et geellakk on suurepärane valik siis, kui seda õigesti peale kanda ja eelmist kihti maha võtta. Kui küünetehnik oma tööd ei tunne, siis võib ta kergesti küünt kahjustada jah. Just nii mul ka esialgu läks.

Esimene kord, kui geellaki endale peale sain, olin vaimustatud. See püsis, see oli ilus! Ma ei pidanud kuidagi oma küünte eest eraldi hoolitsema, vaid iga paari nädala tagant kohal käima ja tunnikese vaikselt istuma ja nautima. Aga juba vist teisest korrast hakkas asi veidi kiiva kiskuma, sest paari päevaga oli näha küünte servast kulumist. Geellakk hakkas maha tulema ja mõnikord lausa terve küüs korraga. See oli väga nörritav. Ükskord sügisel läksin Pöffil mingile filmile ja käsi läks kotiluku vastu või midagi ning kahel küünel tuli hopsti lakk tervete tükkidena maha. See ajas mul juba filmi jaoks insta tuju ära :D

Tehnikud olid mul erinevad, panin oma salongis lihtsalt jooksvalt aja ja sain, kelle sain. Enamasti oli üks tüdruk, aga paar korda sattus keegi teine. Siin võib jälle vist küsida minu enesekindluse kohta, miks ma seal lamenti ei löönud, et mis tööd tehakse. Eeldasin, et ma ise teen midagi valesti, toimetan kodus liiga palju ja lasen lakil kuluda. Ma ju ei teadnud, kuidas asi tegelikult käima peaks.

Ükskord oli mul uus tehnik, keegi megaflegma ja aeglane naine. Kui ta mul masinaga vana lakki maha võttis, oli mu küüntel konkreetselt valus, mida varem polnud juhtunud. Pärast neid lambi alla kuivama pannes hakkasid needsamad kohad veel valusalt kipitama. 

"Ai!" ütlesin ärritatult ja seletasin asja tehnikule. Ta oli väga imestunud.

"Päriselt vää?" küsis ta oma flegma moega.

"Jah!" ütlesin vihaselt.

Ta silmitses mu käsi ja ütles, et ilmselt on mul nii õhukesed küüned või midagi. Pmst ajas minu süüks ja ma jälle midagi ei teinud ega kasvõi adminnile seal salongis ei kaevanud...

Nüüd juba arvasin, et ju mulle pole määratud ilusaid korras käsi. Suht nõme oli kogu aeg mahakoorunud lakiga ringi käia ja oma kihlasõrmust niimoodi kanda. Sellele kõigele oli lisandunud nüüd ka valu protseduuri ajal, mis tekitas õigustatud muret oma küünte seisukorra pärast. Mõtlesin, et lasen viimase kihi seal salongis maha võtta ja siis enam rohkem ei pane, teen küüntele taastumispausi.

Mees, keda alaväärsuskompleks vist ei kimbuta, vihastas kergelt. "Mida kuradit," küsis ta. "Kõik naised kontoris kannavad selliseid küüsi. Inimesed kannavad neid ja neil on käed korras. Sul on lihtsalt head tegijat vaja."

Ta uuris töö juures naistelt, kes on kõige parem geellakipanija, ja pani ise mulle tolle naise juurde aja. Ma siis ise ka öösel imetades guugeldasin asja ja sain selgeks jah, et geellaki äravõtmine on valus ainult siis, kui tehnik oskamatult liiga tugevasti masinat käsitseb. Mõtlesin, et sinna salongi ma küll tagasi ei lähe ning proovin siis uut tegijat... mida mul kaotada.

Salong oli väike ja küünetehnik selline veidi vanem ja terava energiaga naine. Selline, kes ütleb otse. Ta takseeris mu küüsi, küsis, kus ma muidu käin - see on nimelt Nailspa Narva maantee salong - ja ohkas teadvalt. Ilmselt polnud esimene säärane lugu.

Ei, küüned ei tohi kuskilt otsast kooruda enne järgmist hooldust. Nad hakkavad lihtsalt ülevalt välja kasvama, aga see on ka kõik, mis nende juures muutuda võib, kui kõik on õigesti tehtud. Majapidamistööd on täiesti loomulik ja need ei tohi geellakiküünt häirida.

Ta võttis mul vana laki - nii palju kui sellest 2 nädalaga alles oli jäänud - maha ning see ei olnud üldse valus! Appi milline kergendus see oli.

"Selle kõik saame korda," ütles tehnik hoolitsevalt. "Jah, nad on sul liiga õhukeseks lihvinud, aga see kasvab välja ja katki ei ole midagi."

Lisaks ei olnud nad Nailspas ka mu küünte kujuga eriti vaeva näinud. Üks kord saime seal hakkama lausa 50 minutiga! See olevat kahtlaselt vähe, kvaliteetset maniküüri selle ajaga teha ei saavat. 

"Hakkad ilusti siin käima ja saame aegamisi su küüntele ilusa ovaalse kuju," ütles ta. "Ja alt ääri samuti pole üle käidud, et kooruma ei hakkaks..."

Ta ohkas päris ärritatult ja asus tööle. Meil läks poolteist tundi ja ta nägi küüntenahkade ja küüntele kuju andmise osaga ikka tunduvalt rohkem vaeva, kui minu kallal kunagi on nähtud. Ja tulemus oli ikka vaeva väärt. Vot need olid ilusad küüned! Ja pidavat minema veel ilusamaks, kui kuju aegamööda korda saame. 

Valisin delikaatse helebeeži tooni ja tulemus oli elegantne. Nüüd on sellest möödas kolm nädalat ja kaks päeva ning täna on mul uus aeg. Ootan juba seda mõnulemist. 

Ja küüned on täpselt samasugused nagu kolm nädalat tagasi protseduuri lõpetades, välja arvatud ülevalt väljakasvanud osa! Absoluutselt mitte midagi pole maha koorunud ning ise on nad nüüd tunduvalt pikemaks kasvanud. Ma olen niiii rahul!

Ja põrgusse see Nailspa, kus inimeste küüsi retsitakse. Ma kulmudes käin seal edasi ja kui viimati tahtsin oma seitsmenda tasuta korra kaarti kasutada, soovitas adminn, et kasutaksin seda hoopis peale maniküüri, mitte kulme, et rahaliselt kasulikum.

"Ei, kasutan ikka täna kulmude jaoks ära," ütlesin. "Ma ei hakka siin enam maniküüris käima."
Adminn võttis mu kaardi ja midagi küsimata tegi mulle tasuta protseduuri arvutis ära. Kahju, nad oleks väärtuslikku tagasisidet saanud. Kahju, et ma ise ka juurde ei seletanud, mis põhjusel ma sinna enam ei naase. 

Igatahes kokkuvõttes juhhei ja mina olen igati rõõmus! Mis huvitavat värvi küüned küll täna teha lasta...?

Kahekuune Kaurike

 

Mõnus pühapäev

Mul on nii hea päevake olnud. Ärkasime ja kaisutasime pikalt, siis tegi mees pannkooke ja tõi mulle latte voodisse (meil on uus piimavahustamismasin, millega tulevad väga profid kohvijoogid! Arutasime tulevikus profi kohvimasina ostmist, aga need on ikka kallid ja mees peaaegu üldse kohvi ei joo. Ainult minu pärast sellist masinat hankida tundub ikka raiskamisena ja mina nagunii armastan väga pätikohvi. Siis mees salaja hankis selle piimavahustamisagregaadi ning presskannuga teeb mulle hommikuti kofeiinivaba kohvi ja keerab nende kahega latte kokku. Väga lopsaka vahuga ja head tulevad!). Ta proovis pannkookide juures uut retsepti, pani banaani ja tatrajahu. Huvitava maitsega väikesed pontsakad koogikesed tulid. Mehe poeg neid ei hinnanud ja palus tungivalt järgmine kord tavalisi pannkooke teha.

Siis toitsin last, lugesin Harry Potteri kuuendat osa ning vaatasime mehega netist sisustusideid, peamiselt erinevaid vannitube ja kööke ühe sisustussalongi kodukalt. Selle salongi esteetika oli meile mõlemale väga meelepärane ja kõik need pildid niiii ilusad! Ma olen hull vannitubade järele ja mehele jälle läheb rohkem korda tulevane köök. See kõik pole üldse veel kindel ja kõige selle realiseerumiseni, kui kõik hästi läheb, on nagunii aastake veel, aga kui põnev see protsess saab olema!

Siis läksime jalutama. Oli suhteliselt tuuline ja libe, aga meid see ei heidutanud. Mina olen ilmale üldse ülivastupidavaks muutunud alates oma lapsega kojujäämise päevadest. Kuna need jalutuskäigud on suht mu päeva tipphetked ja ma taipasin varakult, et päevasel ajal diivanil teleka vaatamine on otsetee kerge masekani, siis välja ma pean saama, ja välja ma lähen - igasuguse ilmaga. Soojad riided ja kapuutsiga jope selga ja pole viga midagi. 

Täna keerasime Telliskivi poole, pakkisime kaasa mõlemale oma kohvitopsid ja võtsime Telliskivis latted kaasa. Telliskivi Rimi juurest pöörasime Kopli poole teist teed pidi, kui tavaliselt käime, ja tegime ilusa lopsaka peaaegu kahetunnise ringi. Laps kärus magas mõnusalt või siis üleval olles uudistas vaikselt. See kant on nii mõnus ja teistsugune. Telliskivis on uute ideede aura ja hipsterihõng, sealt Kopli poole minnes leiab hulgaliselt huvitava arhitektuuriga, aga lagunevaid maju. Perspektiiviga ala, noh. Kindlasti need tulevikus tehakse korda ja korterite väärtus tõuseb mitu korda. Aga majad ise on võimsad, kõrgete lagedega, mõnel on huvitavas kohas rõdukesed või sambad...staliniaegne arhitektuur. Need nii võluvad mind.

Meil oli nii hea jalutuskäik, rääkisime lihtsalt mitu tundi juttu ja üldse mitte lapsest. Me olime nagu vanasti! Olgu, me tunneme üksteist aasta, aga no me olime nagu esimestel kuudel :D

Tagasi jõudes beebs endiselt magas ja pole veel siiamaani, mitu tundi hiljem, ärganud. Saime rahulikult süüa, mees ja tema poeg läksid ühe poja sõbraga spasse ning meie jäime beebiga koju hoidma. Maja on korras ja sain ilusti blogi trükkida. Ma väga naudin lapse pikki unesid, mida ta päeval enam väga tihti ei harrastagi. Praegu rinnad juba ütlevad, et aeg on süüa anda! Aga ma ootan ta iseenesliku virgumise ära, sest uni on ka väga oluline ja ei saa salata, et õnnis vaikus emmele ka.

Rindadest veel nii palju, et esimest korda elus naudin büsti olemasolu. Spas erinevaid bikiinide ülaosasid selga proovides jäi mul küll suu lahti, sest elus pole ma sellist asja kogeda saanud. Kõik need ülaosad olid mu tavaliste väikeste rindade jaoks ja neid üle uute piima täis rindade venitades oli tulemus peaaegu ebaviisakas:D Lehvitasin neid uhkelt mehe ees ja käisin tükk aega toas niimoodi ringi. Tõesti nagu rinnaopi-efekt on. Aga muidu olin oma endistega ka väga rahul ja kui oleks valida, siis eelistaksin ikka väiksemaid. On hästi mõnus ja kerge, ei pea rinnahoidjat kandma, selg ei lähe iial valusaks...

Aga nüüd Kaurindus ärkas, lähme söödame tal kõhu täis.

Valentinipäeva puhul spas

Käisime reedel valentinipäeva puhul Pärnus Estonia spas. Mees võttis töölt lapsepuhkusepäeva ja panime juba lõuna ajal ajama. Roaad triiip! Armastan meie autoreise.

Vaevalt olime end spasse sisse reganud, kui mees teatas, et mind ootavad kolm hoolitsust, mille ta mulle salaja kinni oli pannud. On mul alles elu:D Endale polnud ta üldse ühtegi pannud... Toitsime lapse kiirkorras ära ja lippasin hoolitsustele, mis kõik kolm mulle järjest ära tehti. Seal oli 20-minutiline peamassaaž, mis oli mõnusalt tugev. Niimoodi spetsiaalselt peamassaaži ma polegi kunagi sattunud. See aitab kindlasti kaasa minu projektile pikki juukseid kasvatada. (Ma alati kohusetundlikult võtan juuksuri juures otstest maha ka, manitsedes, et võtta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik... et otste mittelõikamise teed pole läinud, seega jääb juustel üle ainult kiiremini kasvama hakata. Õnneks sünnitusjärgset väljalangemist pole olnud ja mul on tunne, et ei tule ka, naudin varasemast tihedamaid ja kauemini puhtana püsivaid juukseid.)

Ainult sooviksin, et oleksin ette teadnud oma üllatust, oleksin juuksed enne puhtaks pesnud. Pesen praegu iga 3 päeva tagant ja spa oli neljandal päeval, ei hakanud siis enne kodus pead pesema. Ei arvestanud, et keegi neljanda päeva lõunal veel mu peanahaga lähedasse kontakti satub, seega suht hull pilt võis massöörile seal avaneda:D Iial ei ole muidu nii kaua pesemata juustega olnud.

Hoolitsustest teine oli näomassaaž ja mask, mis oli selline käib-kah, ja kolmas jalgade hoolitsus, koorimine ja kerge mudimine. Pehmemaks said jalad kindlasti ja ise läksin mõnusalt uniseks. Aitäh kallile mehele mõnusa pooleteise tunni eest. 

"Kuidas teil siin vahepeal läks?" küsisin tagasi tuppa kiirustades. Mees väitis vapra näoga, et okei oli, aga kiirustas beebit mulle rinna otsa tooma. Sain aru, et ta valetas ja keegi oli tal poolteist tundi läätanud :D

Õhtusöök oli päris okei. See pole mingi luksuslik hotell neil, aga hinna-kvaliteedi suhe on väga paigas, mees sai väga sümpaatse hinnaga selle pakkumise. Tuba oli meil seitsmendal korrusel ja väga ilusa vaatega. Ööseks jätsime kardinad lahti ja rõduakna õhutusasendisse. Beebi oma voodikeses oli täitsa akna all ja ta magas nii hästi! Ärkas vaid korraks, et kergelt süüa, ja siis nohises edasi, tõustes alles luksuslikult kell kaheksa! Seda ta kodus veel pole teinud. Aru saada, et minu poeg, naudib täiega värsket õhku. Peaksime oma magamistoas vist ka lahtise aknaga magama, mida mina teeksin ideaalis aasta läbi, aga talvel see oleks mehele ikka liig.

Spaosas käisime kordamööda, nii et üks saunatas ja teine üleval oli lapsevalves. Täitsa sümpaatne spaosa oli, eriti ujumisbasseinis kena soe vesi. Hea bassein on minu jaoks igas spas kõige lemmikum osa, saab end liigutada. No ja kui juba bassein meeldib, siis mullivannid ja saunad on juba täitsa boonus!

Hommikusöök oli mõnus ja rikkalik. Ma armastan hotellihommikusööke, röstitud saia, igas variandis muna ja rikkalikku valikut leivakatete ja jookide osas. Peale hommikusööki läksime proovisime siis beebiga ka ujuda. Mina veel oleksin peljanud ja arvanud, et liiga vara ning et mõlemal lihtsam, kui teine samal ajal üleval lapse eest hoolitseb, aga mees tahtis proovida. No ja eks ma olin ka uudishimulik. Ujumas temaga hakatakse nagunii käima, mehel oma esimese pojaga on selline traditsioon - praegusel hetkel nad ka läksid spasse sulistama, kui mina siin seda trükin - ja ta poeg kasvas väga vett ja ujumist armastama. Seega oli huvitav näha, kas Kaurike ka sama teed läheb ja mis ta üldse arvab.

Kaurike võttis asja väga hästi ja oli issiga lastebasseinis hõljudes rõõmus ja rahul. Mina sellal saunatasin natuke liiga kaua ja minu nende juurde jõudes oli lapsel juba jahe hakanud, seega kui vahetuse üle võtsin, hakkas Kauril väike lää peale. Pakkisime ta kokku, mees jäi veel alla ja mina kiirustasin nutva lapsega üles tuppa. Reaalselt kõik mind koridorides, all lauas ja igal pool vahtisid, kui suure lää saatel toa poole suundusime. 

"Oh sa jumal," ütles administraator kaastundlikult.

Kokkuvõttes oli ikkagi edukas esimene katse, kui vaid oleksime ette näinud see lühem hoida ja ta rutem tuppa sooja viinud. Näha oli, et ta vett ikkagi naudib ega karda. Leppisime kokku, et ootame veel kuu aega ja kolmekuuselt võivad soovijad (issi) hakata temaga basseinis käima. Ma ise nagu väga ei ole huvitatud sellest... okei, ujumise osast küll, aga kuidas ma temaga riietusruumis käituksin? Kuhu ta paneksin, kui ennast ja juukseid pesen, riietun? Ja kui kõige selle keskel veel lää hakkab? 

Eile sai Kaurike kahekuuseks ja seda sai ka siis seal Pärnus tähistada :) Meie armas naerusuine lobisev poiss.

Tujutud hetked

Mul on kaks päeva suht kehvad olnud. Oli kuidagi nõme tuju ja lihtsad asjad ajasid endast välja.

Läksin beebiga neuroloogi juurde ja jäin sinna lootusetult hiljaks. Mul oli juba kodust startides tuju ära ja pisarad silmis ning see läks aina halvemaks. Helistasin neile registratuuri, et öelda, et hilinen, aga sealt vastati, et nemad arste ei teavita ja et ise pean siis pärast seletama. Natuke nõme oli, et keegi kuskil ootab meid niisama. Läksin ikkagi kohale, eeldades, et küllap me ikkagi kuskile vahele saame, sest inimesed on tavaliselt toredad ja head ning üldiselt kõik mul alati laabub. Juba kohale jõudes oligi registratuurinaine hästi sõbralik ja saatis mu üles, öeldes lahkelt, et see arst on mõistlik. Ootasime beebikesega arsti ukse taga ja meie hilinemise tõttu läks päris kaua aega, kuni eelmised sees lõpetasid. Ma olin natuke närvis, kas Kaurike sellele ootamisele vastu peab...kiigutasin teda süles teki sees. Kes oli aga rahulik ja rõõmus nagu väike päike, oli Kaur. Ta tõesti tunnetab ära, millal oleks vaja kannatlik olla, ja sellepärast on temaga kuskil käia reeglina väga lihtne. Mu väike beebi näitas mulle suhtumise osas täitsa eeskuju!

Ja ta saab aru, et ma naeratan, ka siis, kui mul mask on ees, silmade järgi vist. Sest ta naeratab ikka vastu.

Arst oli nii tore ega öelnud hilinemise kohta sõnagi. Märkis vaid, et meie oleks pidanud sinna aja panema lapse kolmekuuseks saades, et nüüd kahekuuse lapse jaoks veel natuke vara teatud hindamisi teha. See oli rohkem mu pereõe kapsaaeda kivi, ta oleks võinud mulle saatekirja anda nüüd tuleval kahe kuu ülevaatusel, mitte ühe kuu omal. Mina ju insta panin saatekirju saades ajad ära ja jõudsin nii ortopeedile kui neuroloogile kuu-poolteist liiga vara.

Paluti nelja kuu möödudes uuesti ülevaatusele tulla ja sel korral kergelt võimeldi Kauriga. Üldse ei saanud ma aru, mis vahe ortopeedi ja neuroloogi kontrollil pidi olema, sest nad vaatasid täpselt samu asju. Beebi naeratas arstile kogu kontrolli aja säravalt, arst mainis ka, et nii positiivne laps :D Kui tal pea ümbermõõtu mõõdeti, siis ta hakkas heameelest lausa naerma. Mulle näidati ka mõningaid beebimassaaži võtteid, peamiselt viise, kuidas kõhuliolemise ajal beebit mudida. Nagu nalja, jälle oli ta seal laual kõhuli väga rahul, aga meie mehega pole teda kordagi kõhuli ilma nututa saanud hoida. Mida arst teisiti teeb, por que?

Kaks päeva on laps olnud kuidagi viril päevasel ajal, üksi meist eemal ärkvelolekus üldse ei taha olla. Kui magab ja tõsta sülest diivanile, siis hiljemalt kümne minuti pärast ärgatakse lää'ga. See väsitab kenakesti, sest maja peal toimetada või endale meeldivaid asju teha nii ei saagi. Eile näiteks oli kell juba päris palju, mees jäi ka koju laekumisega natuke hiljema peale, ma olin beebi just maha pannud ja ta oli viis minutit lesinud. Kasutasin seda aega, et lõpuks päev otsa masinas olnud pesu kuivama panna. Mees tuli ja läksin talle musiga vastu. Samal hetkel tegi beebi toast natuke häält, üldse mitte midagi hullu, lihtsalt andis endast teada. Mulle musi andmise asemel mees hüüdis, et ruttu tagasi elutuppa läheksin.

Selle peale flippis mul ära. No sattus halvale hetkele see märkus. Tema mõtles, et laps hüüab hädaga ja las ma lähen hoolitsen enne vaesekese eest, kui meest musitan, aga minu peas kerisid kohe järgnevad tunded:

Ma pole hetkegi täna enda jaoks saanud ja esimesel, mis saan, teen majapidamistöid

Kas mina polegi tähtis? Kas ma ei saa isegi meest uksel tervitada, ilma et iga hetk beebi järel jookseksin?

Peale selle laps selleks ajaks juba vaikis, kui ma tuppa jõudsin  - tal ei olnud midagi viga.

Leppisime ära ja surusin üles kerkida tahtvad pisarad jõuga alla, sest ei tahtnud ka, et väsinuna töölt koju jõudev mees mitu päeva järjest tujutut mind peaks eest leidma - eelmine päev olin samuti väga meh tujus olnud...

Aga jah, täpselt sellisest pisikesest märkusest praegu aitab, et ma nutma hakkaksin.

Ei aidanud kaasa ka, et Kaurike jõudis eilse päeva jooksul minu peale oksendada, kakada ja õhtul ka pissida veel - täispakett! Muudkui vahetasin riideid. Varem olin kulmukergitusega vaadanud filme, kus noor ema käib ringi, oksesed riided seljas...kas tal tõesti siis ei leidu hetke, et riideid vahetada? Selline ju ikka välja näha ei saa.

Aga eile, kui beebi minu peale pissis, oli veel paar tundi jäänud mul duši all käiguni ja ma reaalselt ei viitsinud enam seda pluusi ära vahetada ning käisingi niimoodi ringi kuni õhtuse pesuni:D 

Meisterkokk

Käisime eile erinevates sisustuspoodides ammutamas ideid, milline võiks meie tulevane kodu olla. Eriti saavad praegu tähelepanu köögiteemad. Maru põnev on ringi käia ja igasuguseid värvikombinatsioone ja sisustusideid vaadata. Kui vahva saab olema kunagi ühist pesa sisustada!

Meie maitsed mehega on suhteliselt erinevad, eks peame mingid kompromissid saavutama. Köögi asjus täna salongis me küll üksmeelt ei saavutanud, pigem mõlemad olid valmis teisele järele andma, et läheme siis nende värvikombode teed. Mees tahaks puidu ja halli kombot, mina puidu ja musta värvi. Ei tundunud ükski hall seal salongis selline, mis suuremat kapipinda haarates superkena oleks. Aga samas, eks päris tulemus selgub ikka omas köögis. Kuna oleme üksmeelel stiili suhtes, et suured lagedad kapid, nö peidetud köök, kus midagi pole näha, ka mitte käepidemeid, siis ilmselt saab üldtulemus nagunii kena olema. Ja tundsin, et mul oleks targem siinkohal järgi anda, mehe jaoks on köök olulisem, tema toimetab seal rohkem. Ehk lasen tal oma silma järgi mingi halli tooni valida ja nagunii tuleb kokku ilus.

Kaurike sai täna kaheksanädalaseks. Ta muutub aina rõõmsamaks, juba ei nuta ta isegi mähkmevahetuste ajal ega peale vanni kuivatades. Iga kord mind nähes ilmub ta näole ka mõnus muie.

Loen talle iga päev raamatut ette ning tihti ta jälgib mind ja räägib oma keeles kaasa. Enam ei ole ta peamiseks "sõnaks" enam "Aguu", vaid juurde on tekkinud ka muid häälikuid nagu "Aaa" või "Auua". Ta võib ka päris mitu aega juba beebikiiges kõikuda ja enda kohal õõtsuvaid loomakesi uurida, st enam ei pea ärkveloleku ajal teda 100% ajast lõbustama. Siis kui sinna kiige juurde minna teda kontrollima, tuleb talle alati nii rõõmus ilme näole sind nähes! Võrratu.

Tegin eile õhtuks megahea tatra-läätsepaja. Mees palus reedel, kas võiksin ise süüa teha - ma seda tavaliselt perele kunagi ei tee, meil teeb süüa mees. Kokkan ainult päeval ja hommikul endale midagi kergemat. 

Mehel on suur hulk retseptiraamatuid, millest ühe ta andis mulle sirvimiseks. Lehitsesin ja lehitsesin seda ning muutusin aina nõutumaks. Küll ühte asja ega teist asja meil kodus polnud, siis ei söö me kumbki veel päris suurt osa asjadest, aga meie välistatud toiduained on kardinaalselt erinevad... Mul oli mingi imelik pinge ka peal, kuigi olin endale andnud nagunii uustaastalubaduse, et hakkan rohkem süüa tegema.

Selle aja peale reede õhtul tekkis meil tahtmine minna sisustuspoodidesse luurama ja mees halastas, et võtame parem midagi süüa toidukohtadest kaasa.

Laupäeval tegin teise katse. Vaatasin, mis kuivaineid kodus on, ja guugeldasin selle järgi endale retsepti:

https://tervisliktoitumine.ee/tatrapada-laatsede-ja-seentega/

Ja see osutus üheks kõige maitsvamaks asjaks, mida ma tükk aega söönud olin! Niiii hea tuli, ja tervislik ka. Mehel oli veits mõtlik nägu pärast, et ta on ilmaasjata aasta aega vaid ise süüa teinud :D

Nii et hea algus on tehtud, nagunii, kui beebi mõne kuu pärast tahket toitu ka saama hakkab, hakkan seda päeviti mina tegema. Plaanime teha näputoitumist ja siis ikka vajalik mul talle need toidukorrad kokku panna.

Ortopeedi juures

Käisime Kaurikesega ortopeedi juures, perearst saatis profülaktilisele ülevaatusele. Lastehaigla asub teisel pool linna, seega läksime sinna bussiga. See oli mul esimest korda käruga bussi minna, aga läks kõik kenasti, nüüd tunnen, et saan vajadusel juba pikemaid otsi nii ette võtta. Buss oli mõnusalt tühi ka...eks ma vist mõtlesingi enne, et täis bussis maru tüütu teema see käru, ja kui veel mõnel lää ka peale tuleb... Õnneks ei tulnud, laps magas ilusti teekonna maha.

Ortopeed oli väga kena ja sümpaatne ja kui olin mehele ennustanud, et kindlasti on kõik korras ja meie visiit kestab vast kümme minutit, siis tegelikult läks viis. Ortopeed võimles Kaurikese jalgade ja kätega, Kaurike vaatas muudkui mind ja naeratas. Arst oli kade, et tema pilkkontakti ega naeratust ei saanud, ainult emme. Laps oli nii tubli ja rahulik, võin juba kindel olla, et temaga kuskile minnes probleeme ei teki. Ta meil selline seltskondlik ja nagu tunnetab ära, kui emmel on vaja, et ta nüüd kannatlikult ja rahulikult käituks. Jorisemised reserveerib ta meie jaoks koju... Näiteks eile, kui trennis käisin, siis issi sai sel ajal kõvasti lääd.

Igatahes ortopeed keeras Kauri ka kõhuli, mina hinge kinni hoidmas, sest iga kord, kui me teda kodus kõhuli keerame, et ta oma kaelalihaseid treeniks, siis ta nutab kogu aja. Talle kohe üldse ei meeldi see kõhuli olek. Aga arsti juures ei teinud ta piuksugi nagu õige mees muiste. No tunnetab midagi õhus.

"Ta on selline väike, aga kompaktne," ütles arst. "Pole nõrk, vaid lihased on toonuses. Arvatavasti hakkab varakult keerama ja liikuma."

Läksime õnnelikult kompaktse Kauriga koju tagasi. 

Tänane öö läks nii hästi! Laps küsis süüa ühe korra, kella 2 paiku, ja siis juba poole seitsme paiku hommikul, kui issi nagunii töö jaoks ärkas. Me magasime nii pikalt! Võikski nii jääda :D

Aga nüüd ta ärkas teises toas kaebliku lääga, peab minema.

Unelaul

 

Mees on hakanud lapsele laskma palju Jaan Tätte muusikat, eriti "Unelaulu". Mina seda varem ei teadnudki, aga mõnus laul on. Kui mees last magama paneb, siis ta lasebki ja laulab talle just seda unelaulu, samal ajal kui mina tavaliselt panen valge müra taustaks mängima ja tõmban na lähen teise tuppa omi asju ajama.

Eile tulin duši alt, peas kumisemas seesama unelaul:

Olen homme parem, kui olin eile

Olen homme parem, kui olin täna

Magamistoas käis järjest ja järjest seesama laul, mees voodil oli magama jäämas, laps ta kätel natuke erksam (nagu alati juhtub), öösärk-magamiskott seljas ja torssis nägu peas, õõtsumas laulutaktis. 

(Need magamiskotid, mida issi lapsukesele juba oma kuus tükki on hankinud, näevad nii nunnult naljakad välja ja laps seal sees nagu pisike munk pikas rüüs. 

"Kas sa oled väike munk?" küsin ma Kaurilt õhtuti peale magamiskoti selgasaamist. "Kas sa tulid meile jumalasõna kuulutama? Anna andeks, meil küll kahjuks ei leidu hetke, et meie päästjast vestelda."

Mees kõrval on kurva näoga, et kuidas lapsele nii julmalt ära öelda saab.)

Üks õhtu ketras mul jälle see lauluke peas ja Kaur virises süles, hakkasin siis teda õõtsutama ja laulma: 

Olen homme läää, nagu olin eile

Olen homme läää, nagu olin täna

Kaur lõi muudkui oma lää'dega sekka nagu väike taustalaulja mul taga. Üks lää sattus täpselt minu laulu-lääga samale hetkele ja kestis ka sama kaua, see kostis täpselt, nagu laulaksime duetti :D

Annan teada, kui ühise kaver-singli välja anname.

Täna lähen esimest korda jälle trenni peale sünnitust! Juhhuuuu! MyFitness ka juba saatis kirja, et veebruariga sai treeningpuhkus läbi ning ma olen kohe esimesel päeval kohal nagu viis kopikat. Nii kui mees töölt jõuab, jääb tema väikest lääd valvama ja mina pistan linna poole ajama.

Ja lisaks pani mees mulle homseks kirja pooleteisetunnise massaaži aja. Mu elu on üks väga hea elu.