Õudsed uudised eilsesse Eesti pidupäeva. Jube on vaadata videosid linnade pommitamisest, nagu mingi minu kunagine õudusunenägu, millest ärkasin, pisarad veel kurgus.
Hoidsin pisipoissi süles, kui mees arvuti tagant teatas, et tuumajaam võeti venelaste kontrolli alla. Siis hakkas ikka küll õõvastav.
Ja õhtul magama minnes olid silme ees kaadrid sellest, kuidas Kiievis inimesed metroojaamas varjendis peavad ööbima. Inimesed lastega, inimesed nagu sina ja mina, aga oma mugavas soojas voodis olemise asemel peavad nad varjendis külmas kuidagi püüdma und saada ja oma lapsi rahustada, teadmata, kas nad kunagi veel oma kodu näevad, teadmata midagi oma lähedaste kohta, kes eesliinil.
Kõik see ühe hullu sotsiopaadist vanamehe pärast, kes oma suurushullustuses poolt maailma üle tahab võtta. Mina isiklikult pean vastutavaks kõiki Venemaa elanikke, kes sellel aastakümneid toimuda on lasknud. See on nende valitseja, keda nad on talunud ja õigustanud ja keda paljud neist siiralt jumaldavad. See on nende imperialistlik mõtteviis, mida võib süüdistada.
Nad oleksid pidanud ammu midagi tegema!
Vähemalt nüüd mingid protestid Venemaa linnades on. Osadel neist on veel südametunnistus ja munad ka.
Kodumaa sünnipäeva tähistamiseks magasime päris pikalt, küpsetasime siniseid, musti, valgeid küpsiseid, mees vorpis pashat teha ja katsetas ka sinimustvalge tarretisega. Viimast just proovisin, päris head. Aga minu küpsised on julmalt head, liivataignast. Käisime pooleteisetunnisel jalutuskäigul möllava tuule käes ja kiikasime ilusaid Eesti lippe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar