Mul pole kunagi olnud ilusaid küüsi, ükskõik mida ma ka nendega teen või kuidas hoolitseda püüan. Samas on mulle alati meeldinud neid värvida, mis nüüd tagasi mõeldes on tavaküünelakkidega ikka jube n**s. Võtab tunnike kuivamiseks ja kohe hakkab maha kooruma ning hiljemalt paari päeva pärast tuleb juba maha võtta ja kogu protseduuri korrata...See on ju hullumeelsus!
Sügisel küsisin emalt, mis küüned tal on, et alati nii korras. Ta seletas, et juba ammu kasutab mitte geelküüsi, vaid geellakki oma pärisküüntele. Seletas, mis vahe seal on. Ma olin seda geelindust alati peljanud, et omg, pärast ei saa ju seda lakki ise maha ja siis jäädki salongis käima. Nüüd olin ma piisavalt suureks saanud, et minu jaoks salongis käimine ei tundunud enam midagi halba, vaid normaalne elu. Käin ma ju juuksuris ja kulme tegemas regulaarselt, miks ei peaks käte eest hoolitsemas käima? Ja küllap olen omadega lõpuks nii haljale oksale jõudnud, et ei näinud seda enam raiskamisena, vaid asjana, mida saan endale lubada ja on täiesti loogiline endale lubada.
Geellakki olin kartnud ka sellepärast, et see oma küünt nii kahjustavat, ja veel kuna mulle kunagi Bulgaarias üks küünetehnik ütles, et mul liiga õhukesed küüned selle jaoks ja ma geeli kasutada ei saa. No veits nõme temast, sest vabalt saan, nagu nüüd välja on tulnud. Ja tegelikult õigesti peale kandes ei kahjusta see midagi oma küünt, vastupidi, mu küüned on hoopis pikemaks kasvanud, sest geeli all saavad nad rahus olla ja igapäevategevused ei murra neid. Ilmselt mängib siin rolli ka minu sügavasse alateadvusesse juurdunud alaväärsuskompleks, et teatavaid asju mina ei saa ega ole nendeks võimeline.
Siinkohal on vajalik rõhutada, et geellakk on suurepärane valik siis, kui seda õigesti peale kanda ja eelmist kihti maha võtta. Kui küünetehnik oma tööd ei tunne, siis võib ta kergesti küünt kahjustada jah. Just nii mul ka esialgu läks.
Esimene kord, kui geellaki endale peale sain, olin vaimustatud. See püsis, see oli ilus! Ma ei pidanud kuidagi oma küünte eest eraldi hoolitsema, vaid iga paari nädala tagant kohal käima ja tunnikese vaikselt istuma ja nautima. Aga juba vist teisest korrast hakkas asi veidi kiiva kiskuma, sest paari päevaga oli näha küünte servast kulumist. Geellakk hakkas maha tulema ja mõnikord lausa terve küüs korraga. See oli väga nörritav. Ükskord sügisel läksin Pöffil mingile filmile ja käsi läks kotiluku vastu või midagi ning kahel küünel tuli hopsti lakk tervete tükkidena maha. See ajas mul juba filmi jaoks insta tuju ära :D
Tehnikud olid mul erinevad, panin oma salongis lihtsalt jooksvalt aja ja sain, kelle sain. Enamasti oli üks tüdruk, aga paar korda sattus keegi teine. Siin võib jälle vist küsida minu enesekindluse kohta, miks ma seal lamenti ei löönud, et mis tööd tehakse. Eeldasin, et ma ise teen midagi valesti, toimetan kodus liiga palju ja lasen lakil kuluda. Ma ju ei teadnud, kuidas asi tegelikult käima peaks.
Ükskord oli mul uus tehnik, keegi megaflegma ja aeglane naine. Kui ta mul masinaga vana lakki maha võttis, oli mu küüntel konkreetselt valus, mida varem polnud juhtunud. Pärast neid lambi alla kuivama pannes hakkasid needsamad kohad veel valusalt kipitama.
"Ai!" ütlesin ärritatult ja seletasin asja tehnikule. Ta oli väga imestunud.
"Päriselt vää?" küsis ta oma flegma moega.
"Jah!" ütlesin vihaselt.
Ta silmitses mu käsi ja ütles, et ilmselt on mul nii õhukesed küüned või midagi. Pmst ajas minu süüks ja ma jälle midagi ei teinud ega kasvõi adminnile seal salongis ei kaevanud...
Nüüd juba arvasin, et ju mulle pole määratud ilusaid korras käsi. Suht nõme oli kogu aeg mahakoorunud lakiga ringi käia ja oma kihlasõrmust niimoodi kanda. Sellele kõigele oli lisandunud nüüd ka valu protseduuri ajal, mis tekitas õigustatud muret oma küünte seisukorra pärast. Mõtlesin, et lasen viimase kihi seal salongis maha võtta ja siis enam rohkem ei pane, teen küüntele taastumispausi.
Mees, keda alaväärsuskompleks vist ei kimbuta, vihastas kergelt. "Mida kuradit," küsis ta. "Kõik naised kontoris kannavad selliseid küüsi. Inimesed kannavad neid ja neil on käed korras. Sul on lihtsalt head tegijat vaja."
Ta uuris töö juures naistelt, kes on kõige parem geellakipanija, ja pani ise mulle tolle naise juurde aja. Ma siis ise ka öösel imetades guugeldasin asja ja sain selgeks jah, et geellaki äravõtmine on valus ainult siis, kui tehnik oskamatult liiga tugevasti masinat käsitseb. Mõtlesin, et sinna salongi ma küll tagasi ei lähe ning proovin siis uut tegijat... mida mul kaotada.
Salong oli väike ja küünetehnik selline veidi vanem ja terava energiaga naine. Selline, kes ütleb otse. Ta takseeris mu küüsi, küsis, kus ma muidu käin - see on nimelt Nailspa Narva maantee salong - ja ohkas teadvalt. Ilmselt polnud esimene säärane lugu.
Ei, küüned ei tohi kuskilt otsast kooruda enne järgmist hooldust. Nad hakkavad lihtsalt ülevalt välja kasvama, aga see on ka kõik, mis nende juures muutuda võib, kui kõik on õigesti tehtud. Majapidamistööd on täiesti loomulik ja need ei tohi geellakiküünt häirida.
Ta võttis mul vana laki - nii palju kui sellest 2 nädalaga alles oli jäänud - maha ning see ei olnud üldse valus! Appi milline kergendus see oli.
"Selle kõik saame korda," ütles tehnik hoolitsevalt. "Jah, nad on sul liiga õhukeseks lihvinud, aga see kasvab välja ja katki ei ole midagi."
Lisaks ei olnud nad Nailspas ka mu küünte kujuga eriti vaeva näinud. Üks kord saime seal hakkama lausa 50 minutiga! See olevat kahtlaselt vähe, kvaliteetset maniküüri selle ajaga teha ei saavat.
"Hakkad ilusti siin käima ja saame aegamisi su küüntele ilusa ovaalse kuju," ütles ta. "Ja alt ääri samuti pole üle käidud, et kooruma ei hakkaks..."
Ta ohkas päris ärritatult ja asus tööle. Meil läks poolteist tundi ja ta nägi küüntenahkade ja küüntele kuju andmise osaga ikka tunduvalt rohkem vaeva, kui minu kallal kunagi on nähtud. Ja tulemus oli ikka vaeva väärt. Vot need olid ilusad küüned! Ja pidavat minema veel ilusamaks, kui kuju aegamööda korda saame.
Valisin delikaatse helebeeži tooni ja tulemus oli elegantne. Nüüd on sellest möödas kolm nädalat ja kaks päeva ning täna on mul uus aeg. Ootan juba seda mõnulemist.
Ja küüned on täpselt samasugused nagu kolm nädalat tagasi protseduuri lõpetades, välja arvatud ülevalt väljakasvanud osa! Absoluutselt mitte midagi pole maha koorunud ning ise on nad nüüd tunduvalt pikemaks kasvanud. Ma olen niiii rahul!
Ja põrgusse see Nailspa, kus inimeste küüsi retsitakse. Ma kulmudes käin seal edasi ja kui viimati tahtsin oma seitsmenda tasuta korra kaarti kasutada, soovitas adminn, et kasutaksin seda hoopis peale maniküüri, mitte kulme, et rahaliselt kasulikum.
"Ei, kasutan ikka täna kulmude jaoks ära," ütlesin. "Ma ei hakka siin enam maniküüris käima."
Adminn võttis mu kaardi ja midagi küsimata tegi mulle tasuta protseduuri arvutis ära. Kahju, nad oleks väärtuslikku tagasisidet saanud. Kahju, et ma ise ka juurde ei seletanud, mis põhjusel ma sinna enam ei naase.
Igatahes kokkuvõttes juhhei ja mina olen igati rõõmus! Mis huvitavat värvi küüned küll täna teha lasta...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar