Mul on kaks päeva suht kehvad olnud. Oli kuidagi nõme tuju ja lihtsad asjad ajasid endast välja.
Läksin beebiga neuroloogi juurde ja jäin sinna lootusetult hiljaks. Mul oli juba kodust startides tuju ära ja pisarad silmis ning see läks aina halvemaks. Helistasin neile registratuuri, et öelda, et hilinen, aga sealt vastati, et nemad arste ei teavita ja et ise pean siis pärast seletama. Natuke nõme oli, et keegi kuskil ootab meid niisama. Läksin ikkagi kohale, eeldades, et küllap me ikkagi kuskile vahele saame, sest inimesed on tavaliselt toredad ja head ning üldiselt kõik mul alati laabub. Juba kohale jõudes oligi registratuurinaine hästi sõbralik ja saatis mu üles, öeldes lahkelt, et see arst on mõistlik. Ootasime beebikesega arsti ukse taga ja meie hilinemise tõttu läks päris kaua aega, kuni eelmised sees lõpetasid. Ma olin natuke närvis, kas Kaurike sellele ootamisele vastu peab...kiigutasin teda süles teki sees. Kes oli aga rahulik ja rõõmus nagu väike päike, oli Kaur. Ta tõesti tunnetab ära, millal oleks vaja kannatlik olla, ja sellepärast on temaga kuskil käia reeglina väga lihtne. Mu väike beebi näitas mulle suhtumise osas täitsa eeskuju!
Ja ta saab aru, et ma naeratan, ka siis, kui mul mask on ees, silmade järgi vist. Sest ta naeratab ikka vastu.
Arst oli nii tore ega öelnud hilinemise kohta sõnagi. Märkis vaid, et meie oleks pidanud sinna aja panema lapse kolmekuuseks saades, et nüüd kahekuuse lapse jaoks veel natuke vara teatud hindamisi teha. See oli rohkem mu pereõe kapsaaeda kivi, ta oleks võinud mulle saatekirja anda nüüd tuleval kahe kuu ülevaatusel, mitte ühe kuu omal. Mina ju insta panin saatekirju saades ajad ära ja jõudsin nii ortopeedile kui neuroloogile kuu-poolteist liiga vara.
Paluti nelja kuu möödudes uuesti ülevaatusele tulla ja sel korral kergelt võimeldi Kauriga. Üldse ei saanud ma aru, mis vahe ortopeedi ja neuroloogi kontrollil pidi olema, sest nad vaatasid täpselt samu asju. Beebi naeratas arstile kogu kontrolli aja säravalt, arst mainis ka, et nii positiivne laps :D Kui tal pea ümbermõõtu mõõdeti, siis ta hakkas heameelest lausa naerma. Mulle näidati ka mõningaid beebimassaaži võtteid, peamiselt viise, kuidas kõhuliolemise ajal beebit mudida. Nagu nalja, jälle oli ta seal laual kõhuli väga rahul, aga meie mehega pole teda kordagi kõhuli ilma nututa saanud hoida. Mida arst teisiti teeb, por que?
Kaks päeva on laps olnud kuidagi viril päevasel ajal, üksi meist eemal ärkvelolekus üldse ei taha olla. Kui magab ja tõsta sülest diivanile, siis hiljemalt kümne minuti pärast ärgatakse lää'ga. See väsitab kenakesti, sest maja peal toimetada või endale meeldivaid asju teha nii ei saagi. Eile näiteks oli kell juba päris palju, mees jäi ka koju laekumisega natuke hiljema peale, ma olin beebi just maha pannud ja ta oli viis minutit lesinud. Kasutasin seda aega, et lõpuks päev otsa masinas olnud pesu kuivama panna. Mees tuli ja läksin talle musiga vastu. Samal hetkel tegi beebi toast natuke häält, üldse mitte midagi hullu, lihtsalt andis endast teada. Mulle musi andmise asemel mees hüüdis, et ruttu tagasi elutuppa läheksin.
Selle peale flippis mul ära. No sattus halvale hetkele see märkus. Tema mõtles, et laps hüüab hädaga ja las ma lähen hoolitsen enne vaesekese eest, kui meest musitan, aga minu peas kerisid kohe järgnevad tunded:
Ma pole hetkegi täna enda jaoks saanud ja esimesel, mis saan, teen majapidamistöid
Kas mina polegi tähtis? Kas ma ei saa isegi meest uksel tervitada, ilma et iga hetk beebi järel jookseksin?
Peale selle laps selleks ajaks juba vaikis, kui ma tuppa jõudsin - tal ei olnud midagi viga.
Leppisime ära ja surusin üles kerkida tahtvad pisarad jõuga alla, sest ei tahtnud ka, et väsinuna töölt koju jõudev mees mitu päeva järjest tujutut mind peaks eest leidma - eelmine päev olin samuti väga meh tujus olnud...
Aga jah, täpselt sellisest pisikesest märkusest praegu aitab, et ma nutma hakkaksin.
Ei aidanud kaasa ka, et Kaurike jõudis eilse päeva jooksul minu peale oksendada, kakada ja õhtul ka pissida veel - täispakett! Muudkui vahetasin riideid. Varem olin kulmukergitusega vaadanud filme, kus noor ema käib ringi, oksesed riided seljas...kas tal tõesti siis ei leidu hetke, et riideid vahetada? Selline ju ikka välja näha ei saa.
Aga eile, kui beebi minu peale pissis, oli veel paar tundi jäänud mul duši all käiguni ja ma reaalselt ei viitsinud enam seda pluusi ära vahetada ning käisingi niimoodi ringi kuni õhtuse pesuni:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar