Nädalavahetus oli väga sotsiaalne. Läksime juba reedel Puhja ema juurde, sealt käisime kõik koos laupäeval Võrus mehe tädil külas ning pühapäeval jõudsime omadega veel Tartusse Marili juurde soolaleivapeole.
Ema juures oli mõnus kodune. Beebi harjus temaga umbes tunni jooksul ära ja edaspidi naeratas talle ja suhtles kõigest väest nagu oma jopega. Vahva oli näha vanaema lapselapsega tegelemas ja teda magama kussutamas. Minu käed ja süli olid palju vabamad kui tavaliselt! Selline siiras armastus, nagu vanaema silmis ja hääletoonis oma lapselast hüpitades, ka mõjub nagu palsam hingele.
Mehe sugulaste juures mul ema on mehe tädiga maru bestikas, nad juba varem ka kohtunud. Rääkisid seal omavahel, et nende ajal lapsed aastaselt olid juba mähkmevabad! Aha, ma teadsin! Kui siis kõik lapsed nii said, miks nüüd ei peaks saama? Lihtsalt mingi uskumus on levinud, et lapsed selleks füsioloogiliselt veel nii vara võimelised ei olevat, aga empiirilised tõendid näitavad vastupidist - põlvkondade kaupa lapsi on olnud.
Nii et võtsime Võrust Kaurikesele tema esimese pissipoti ja hakkame jõudumööda harjutama. Täna ta istus seal rõõmsalt minutit kümme. Midagi potti küll ei tulnud, aga vähemalt ta ei karjunud ka. Mina hoidsin teda seal istumas ja rääkisin juttu, tema seletas kõigest väest tähtsa näoga oma aguusid vastu.
Pühapäeval Marili juures oli võrratu uut korterit imetleda. Ilus puitpõrand, vastvalminud trepikoda, ruumikas rõdu ja nii edasi. Pluss kõik kogunesid Kaurikese ümber ja mina sain jälle rahus istuda, süüa ja lobiseda. Naljakas juhus ka, et olime Marilile uued joogiklaasid kinkinud ja lauda istudes oli ta nendega juba laua katnud. Ma imestasin, et millal ta need juba välja võttis, aga siis selgus, et ta polnud meie kinki veel kiiganudki... Tema tädi oli talle äsja samasugused kinkinud. Nüüd on tal kaksteist täpselt samasugust joogiklaasi. Huvitav kokkusattumus, arvestades, kui palju on poode selliste klaaside hankimiseks ja kui palju eri variante neis pakutakse. Ju nood klaasid siis lihtsalt karjusid Marili nime.
Õhtul peale Tallinna jõudmist läks mees veel beebiga tuttava juurde asju ajama ja mina kiirustasin kähku trenni. Nati väss tunne oli küll enne, aga ma pole olukorras, et vaba akent niimoodi kasutamata jätta. Kui on võimalus, siis tuleb kohe trenni minna! Sealne saun tõmbas mind ka. Olen nüüd peale rasedust sauna kuidagi palju rohkem nautima hakanud ning kui seal kedagi parajasti peale minu pole, viskan leili nagu metsaline ja korraldan sinna tõelise põrgukuumuse. Rinnad on mitu korda hakanud selle peale piima jooksma, sest küllap mul on nii mõnus olla, et tekib oksütotsiin. Istun seal laval nagu mahlakask ja määrin end siis ilusti selle väärtusliku kraamiga sisse, milleks seda raisata.
Pärast siis koju jõudes oli küll selline väsimus sees, et oma diivanile, beebi süles, maandumine oli parim asi maailmas.
Kaurike peale seda sotsiaalselt nädalavahetust ka tegi kerge arenguhüppe edasi, hakkas vanaema juures esimest korda keerama - kõhult seljale - ja lobiseb nüüd natuke rohkem kui varem. Ikka aguu ja aguu kõlab elamises...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar