Vastlapäev

 

Ukraina teemadel, püüan end vaikselt sellest distantseerida, oma meelerahu nimel. Annetasin neile ühe organisatsiooni kaudu; kuuldes, kuidas kõik eestlased ümberringi annetavad, tekib ilus ühtsustunne. Aga seda meeletut negatiivsust tuleb uksest ja aknast, igast kanalist, mille avan, see ei saa emotsionaalsele seisule lõpuks hea olla.

Jalutan tänaval ringi ja kujutan ette, et meie kõigi heaoluühiskonna probleemide asemele tekiks uus, suur, ainus tõeline probleem: kuidas ellu jääda. Mul on seda raske kujutleda. Ma isiklikult ei usu, et meil siin sõjaks läheks, sest me oleme ikkagi end piisavalt lääne maailmapilti ja lääne organisatsioonide tiiva alla nihverdanud. Ette muidugi ei teagi keegi, naaberriigi hull valitseja ise ka mitte, mis ta järgmiseks teha võtab. Ilmselt see hirmutabki meie inimesi väga: Putini kontrollimatu ja ebaratsionaalne käitumine. Mida vähem tal kaotada on, seda hullemaid asju ta teha võib. Aga ikkagi on meile kõigile kasulik püüda oma elu edasi elada, mitte mõlgutada mõtteid võimalikust sõjast siin. Oletame, et kahe aasta pärast Venemaa meid ründab - siis oleksime kaotanud kaks aastat meelerahu ja ilusat elu, ilma mingi nähtava kasutegurita. Ja kui Venemaa meid ei ründa, siis oleksime ikkagi kaotanud kaks aastat meelerahu, nüüd juba suure rasvase kahjutegurina: meie kõigi rahulik meel, elurõõm, teotahtelisus... Aega pole raisata ja minema visata, niigi on koroonapaanika meid mitu aastat aheldanud ja kodudes kinni hoidnud. Aeg on väärtuslik, ainus vara, mida me kunagi tagasi ei saa.

Igatahes nii palju ma tean, et kui mingi oht tajutavamaks muutuks, tõmbaksime perega siit minema kuskile ohutumasse kohta, nii et sinist suitsu ka alles ei jääks. Minu mees ja minu poeg ei tohi kunagi minna ühtegi sõtta. Mitte miski, mitte ühegi riigi ja valitseja ambitsioonid ei ole tähtsamad kui inimelu. Minu üheksa kuud üsas kantud ja hoolega armastatud ja kasvatatud pojast ei saa kunagi kellelegi vabatahtlikult kahuriliha.

Lähen sellest teemast nüüd üle ja millegi rõõmsama peale.

Eile oli vastlapäev ja mul oli suur isu seda kuidagi tähistada. Viimasel ajal tunnen tahtmist midagi oma kätega teha. Küll võtan vabal hetkel jälle guaššid ja paberi ette (ainult selleks, et viie minuti pärast kellegi lää pärast asi katkestada, aga noh vähemasti püüan:D), küll küpsetan. Beebi magab päeval nüüd aina vähem ja oma tegemisi maja peal ei ole võimalik enam ajastada tema uneaegadele. Kui midagi tahta tehtud saada, tuleb beebi lihtsalt sinnasamasse võtta ja las ta siputab siis seal ja vaatab-kuulab mind. Panin ta eile beebikiigega köögilauale ja ise hakkasin õunu tükeldama. Mees sai tuttavalt suure kotitäie kohe käest minevaid õunu, mida isegi minusugune õunasöödik ei suudaks piisavalt kiiresti ära realiseerida. Seega puhastasin ja tükeldasin pooled ära ja panin kuivatisse ning paari tunni pärast olid mõnusad õunanätsud valmis. Head asjad öise imetamise kõrval näksida. Jah, ma pean alati ja igas olukorras midagi sööma :D

Mõtlesin ka, et poest kuklite ostmise asemel oleks palju lõbusam neid ise teha. Sõtkusin tainast ka beebi kõrvalt ja kergitamise ajal lugesin talle sealsamas raamatut ette. Täitsa rahulik ja mõnus oli ta seal, vaatas mind kavala näoga, ja minu pilku püüdes ütles Aguu.

Kuklitainas eriti ei kerkinud, aga üheksa kuklikest saime küll. Oli tunda, et need polnud õhulised nagu hästi kerkinud taignast oleks saanud, aga noh, nad said see-eest mõnusad tihked, mulle meeldib selline tekstuur ka. Maja sai head küpsetamislõhna täis. Mees, kes tegeles küpsetamispoole ja vahukoorega, leidis sahtlist toiduvärvid ja tegi vahukoore siniseks. Päris efektsed nägid välja küll!

Käisime ka kelgutamas. Laenasime naabrinaiselt kelgu ja sõitsime Nõmmele, kus oli lund veel küll ja teisi vastlapäevalisi ka küllaga. Avastasin, milline jänespüks minust on saanud. Lapsena oli kelgutamine ikka lemmiktegevus, aga täiskasvanud mina reaalselt kardab iga vähegi kõrgemat nõlva. Hakkasin esimesest alla liuglema ja insta tabas mind paanika, et olen liiga noor suremiseks. Hakkasin end kinnastega pidurdama. Mees naeris, aga ise ka enam ühtegi kõrgemat küngast ei puudutanud. Lasime alla sellistest mäekestest, mis oleksid närvikõdi tekitanud vist kolmeaastasele lapsele :D 

Kusjuures ma veel mäletan, et aasta eest just tutvumise järel käisime ka kelgutamas ja siis panime alla ikka kõvasti kõrgematest küngastest. Mul on tunne, et siis tahtsime üksteisele veel megalt muljet avaldada ja keegi ei julgenud öelda, et ma kardan, lähme koju.

Panime raske beebi oma turvatooliga ka korraks kelgule, et järele vedada, aga ta suunurgad kiskusid kohe alla ja pea oleks nutt tulnud. Mees arvas, et lume krudisemine kelgu all ehmatas teda.

Nii et veits piinlik, aga rist kirjas ning keegi ei saa öelda, et me pole sel talvel kelgutamas käinud!