Teeme vaikselt Sõrmuste Isanda filmimaratoni. Vaikselt selles mõttes, et seal on kolm filmi, meie aga vaatame juba kaks õhtut esimest filmi ja see pole ikka läbi.
Eile küsisin haigutades, et nüüd peaks film ju kohe lõppema?
Mees küsis, kas teen nalja. Film polevat veel poole pealgi.
Mis ma teha saan, kui õhtuti väga vara ära kustun. Üleeile kümnest ja eile poole kümnest. Lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida. Olin eile vist isegi liiga liikuv: hommikune võimlus, kaks jalutuskäiku ja õhtul trenn. Tundsin juba trenni minnes, et eriti tunnetust sees pole ja sellest tuligi üks mittemidagiütlev treening. Isegi ei venitanud pärast, mida ma muidu alati püüan teha. Olin nii väss, et isegi saunas ei jaksanud olla.
Edaspidi tean, et teen kas ühe jalutuskäigu ja trenni või kaks jalutuskäiku, rohkem ma ei jaksa. Just peale selle kirjutamist võtan ka jälle päikesepoisi ja lähen välja, käru juba ootab aias.
Igatahes Sõrmuste Isandat vaadates hüpitasin Kauri süles ja arutasin, et Sam suht kogu aeg päästis Frodot ja tema oli see tõeline kangelane.
"Ilma Samita oleks ta mitu korda surma saanud."
"Muidugi," oli mees kohe nõus. "Sam kandis oma turjal tervet seda frantsiisi."
"Muidugi," oli mees kohe nõus. "Sam kandis oma turjal tervet seda frantsiisi."
"Kumb on sinu meelest parem, Frodo või Sam?" küsisin Kaurikeselt. Tahtsin veel juurde lisada, et kui Frodo, siis ütle aguu, aga mees jõudis ette:
"Kui Sam, siis tee blääärgh!" (Imiteeris Kauri piima väljaajamist, mida ta päevas lugematu arv kordi teeb ja mille tõestuseks on pidevalt üleajav pesukorv vaatamata igapäevasele pesupesule.)
Ma hakkasin selle peale itsitama ega saanud tükil ajal pidama. Selliste asjade pärast ma meest armastangi.
Kaur vaatas meid mõtlikult, ei teinud ei aguu ega blääärgh. Ilmselt ei olnud kumbki kääbik tema silmis suurema kaaluga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar