Tunnen alles nüüd, et hormonaalselt hakkab kõik taas paika loksuma - kolm ja pool kuud peale sünnitust. Enam ei teki tahtmist suvaliste asjade peale nutma puhkeda. See on kergendus, sest vahepeal tundus, et jääbki nii, nagu suht raseduse algul hakkas, et tühisemagi asja peale pillima hakkasin.
Rasedus ja sünnitus on naise kehale ikka elumuutvad. Keha kasutatakse täiesti uutmoodi ning see hakkab energiat talletama ja kasutama teisiti kui varem. Näiteks praegu peaks iga päev osa minu tarbitud kaloritest minema rinnapiima tegemiseks, samas kui osa rinnapiima valmistab keha raseduse ajal kogutud varudest. Sellepärast rasedad naised paisuvadki, et keha läheb teisele režiimile ning hakkab varusid koguma, et beebile ka raskel ajal oleks võimalik süüa anda.
Olen kuulnud öeldavat, et sünnitusest taastumine võtab kehal sama palju aega kui sünnituseks valmistumine ehk üheksa kuud. See kõlab isegi täitsa usutavalt. Ilmselt tähtis ongi anda aega, mitte seada liiga kõrgeid ootusi, samal ajal aidates ise igati kaasa, süües mitmekesiselt ja tervislikult ning liikudes palju.
Minul on praegu kilo või kaks raseduseelsest kaalust veel rohkem, st enam-vähem olen tagasi samas mõõdus. Kõht nüüd vaikselt-vaikselt tõmbab tagasi ja ma täitsa usun, et tal võib selleks üheksa kuud ka minna. Naba on ka veel endisest suurem ja sügavam. Aga energiaga on päris hästi ja enamuse ajast tunnen end reipana. Mu veri peaks olema paremas seisus kui üle paljude aastate või võib-olla üldse kunagi, sest olen palju teadlikumalt toituma hakanud. Magusat söön ikka vahel, kui seda meil kodus on, keegi kingib vms, ise pole endale juba ammu midagi magusat ostnud.
Naudin siin ka mitte veritsemist ehk kuna toidan rinnaga, siis päevi veel pole. See on ju alati tore. Peale sünnitust kestis veritsus küll tervelt umbes kuu aega, aga see kõlab hullemini, kui tegelikult oli. Peale paari päeva oli see pigem õrn määrimine ning tihti kadus päevadeks ära. Üldse õmblused alt andsid vist mingid päevad end natuke pakitsedes tunda, aga hullu midagi polnud. Täitsa varsti juba tundsin end nagu varemgi, välja arvatud ainult see, et vaagnapõhjalihaste harjutusi pean tegema. Neid ma vihkan, sest ei saa kunagi aru, kas ma üldse teen neid õigesti... aga eks ma püüan.
Üldiselt - tore on enne sünnitust teada, mis ees on ootamas, aga ette põdeda ei maksa. Tagasi vaadates mõtlen küll, et noh, esimesed päevad oli natuke ebamugav istuda, aga muidu mitte midagi hullu. Kehalisest poolest raskem oli ilmselt emotsionaalne pool, oma tunnete mittevalitsemine. Siis aitas teiste kogemuste lugemine ja mõistmine, et teised ka nutavad naljakatel põhjustel.
Mõned korrad, mis mulle meelde tulevad:
kui ma tahtsin endale kakaod teha, aga tita ei jätnud nutmist piisavalt kauaks, et seda teha. Mis seal siis ikka...kui sa ei saa neist jagu, liitu nendega :D
kui meil polnud vett, sest mees pani uut kraanikaussi paika, aga mina tahtsin WCsse minna
kui mees läks titaga õue ega öelnud head aega
kui mehe poeg küsis, miks ma raskeid kotte tõsta ei aita
kui mul oli tööl paar keskmisest nõudlikumat klienti
kui mees ütles, et mul on hea isu
Jumal küll, kui hea, et need ajad möödas on :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar