Mehe eks ostis endale uue iPhone'i ja vana napsas mees enda kätte. Vahetas aku ära ja tõi mulle. Ma suhtusin sellesse suhteliselt rahulikult, sest mu enda telefon ju töötab veel. Mind pole õunamaailm kunagi tõmmanud ning pean neid meeletult ülehinnatud toodeteks. Olgu, disain on neil ilus, aga oma hinda nad küll väärt pole.
"Tegin sul seaded korda, ainult PINi veel sees pole," ütles mees. "Panin koodi ka peale, see on Kauri sünnipäev. Vaata ja uuri natuke ning kui sulle meeldib, teeme sinu telefoniks."
Ma ei viitsinud seda vaest iPhone'i mitu päeva uurida, enne kui mulle lõpuks pähe torkas, et see on minust tsipa ebaviisakas: ta on selle mulle valmis seadnud, oma aega ja raha alla pannud, et mulle midagi head teha, mina aga pole seda isegi kätte võtnud. Võtsin iPhone'i ja püüdsin sinna sisse logida Kauri sünnipäeva koodiga: 121221, aga sisse ma ei saanud. Kehitasin õlgu, mõeldes, et ehk mees pani hajameelsusest midagi valesti.
"Ma panin ju 111221," ütles mees pärast. "Proovisid?"
"Kauri sünnipäev on 12. detsembril, kallis," ütlesin naeru tagasi hoides.
"Ta sündis ju laupäeval!"
"Laupäeva öösel vastu pühapäeva," parandasin.
Mees vandus natuke endamisi. Ilmselt see, kel on seda kogemust seostada ööpäev kestnud valudega, mäletab kogu asja ikka täpsemalt. Mul on muidu ka nädalapäevade peale hea mälu ja ma võin mulle olulisi sündmuseid aasta tagant nimetada nädalapäevade järgi, millal need toimusid.
Telefon ise on okei, ilus värviline. Mul võtab siiamaani natuke aega, et ära harjuda otseteedega ja viibetega, mis kõik on Androidi telefonidest erinev. Kahjuks on ta liiga vana mudel, et toetada mitmete äppide allalaadimist, mida mul vaja oleks, nagu google drive ja fotod, ja ka näiteks LHV äpp. Mees plaanib juba selle telefoni poodi viia, et saada mulle uuemat mudelit odavamalt.
"Palju sa juurde peaksid maksma?" küsisin ma halba aimates. Ma olen kõike tehnoloogiat puudutava suhtes väga kitsi, see lihtsalt ei ole mu jaoks oluline ja sinna alla raha ma ei paneks. Normaalne telefoni hind on minu arvates maksimaalselt 200 eur. Parem kui 100 euri.
Mees teeskles, et ei kuule mu küsimust.
Nojah, samas tuleb olla tänulik. Kui paljudele inimestele ulatatakse tasuta iPhone ja öeldakse, et palun kasuta? Nii et las ma siis kasutan ja aitäh. Ilus valge on ta küll, tagaselg kuldne.
*
Kaurike tegi eile esimese kaka potti. See oli väga väike ja viiesel skaalal 1, aga loeb ikka! Tubli poiss. Täna panin ta kohe peale ärkamist potile ja esimese viie sekundi jooksul hakkas ta pissima. Ma polnud veel teda õigesse asendisse pannud ja nii hakkas ta natuke potist ülegi pissima. Karjatasin ja lükkasin teda kohe natuke tahapoole. Pott asus meie voodi peal...
Võtsin teda enne asemelt üles, klõpsasin lahti riideid kaitsva pudipõllekese ta kaela ümbert ja heietasin: "Tere hooommikust, emme pisipoiss!"
Blääärgh, tegi pisipoiss mulle õlale ning mu pluus ja tema enda magamiskott olid hetkega piimased. Sellist asja teeb ta kahtlemata sekund pärast pudipõlle ära võtmist, sest ega ta loll ole, et varem. Ise oli ta nii õnnelik, et ma ka ei saanud naeru pidada. Üldse on ta eriti hommikuti selline päikesepoiss, et süda sulab teda vaadates.
Vahepeal teda toites teen midagi muud ja alla vaadates taipan, et jälle ta on nibust lahti lasknud ja hoopis piilub mind altpoolt kavala muigega. Kui talle vastu naeratan, lööb kohu ta nägu särama ja ta peidab selle edvistades mulle põue. Iga kord, kui ta pole mind paar minutit näinud, sest on üksi tegelustekil asjatanud, ja ma tema kohale kummardun, on ka rõõm nii suur - emme, sa oled jälle siin!
Ja kui vahepeal väike virin kiusab, siis kindel moodus teda jälle rõõmsaks saada on teha tema kohal musikätekõverdusi - iga kord tema kohale kummardudes teha talle mopsti musi põsele või ninale. See on tema meelest üks suur show ja ta on tänulik publik.
Mul on tõepoolest tunne, et selle väikese armsa ja rõõmsa tegelase lisandumisega siia maailma on maailm parem paik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar