See raamat on üks minu viimase aja lemmikutest ning seda lugedes ma tõesti elasin kaasa nii hingega, et mõtlesin selle tegelastele ka hiljem veel.
Lionel Shriver on üks minu kõigi aegade lemmikkirjanikke. Tegu on naiskirjanikuga, kelle viljakast sulest on õnneks ilmunud ülipalju raamatuid, nii et mul veel avastamist jätkub. Praeguseks olen ilmselt umbes seitset raamatut lugenud ja kõik nad on mulle kui just mitte väga meeldinud, siis tugeva mulje jätnud ikka. Mõnes neist on lihtsalt kogu lugu ja materjal ise väga vastuolulised ja isegi õõvastavad, nii et ma ei kasutaks sõna "meeldib"... kuid kui lugu läheb korda ja tekitab emotsioone, siis on juba väga õnnestunud teos.
Üks tema kuulsamaid teoseid on ilmselt "Me peame rääkima Kevinist", mis on lugu koolitulistaja kasvamisloost läbi tema ema silmade... mis tekitab kurjust, kas keskkond või geenid?
Igatahes viimase käiguga raamatukokku õnnestus mul napsata veel üks Shriveri vanem raamat ja ees ootab kuhjaga lugemismõnu. Aga raamat, millest praegu räägin, peaks olema üks tema uuemaid. Seda raamatupoes lehitsedes olin kahevahel, kas vaatamata lemmikkirjanikule ikka võtta, sest sisututvustus oli kergelt igavamaiguline: on vanem paar, Serenata ja Remington. Naine on olnud terve elu päris kõva spordifanatt, aga vanemas eas ei saa põlvede pärast enam joosta. Nüüd avastab tema hiljuti koondatud mees, et tahaks joosta maratoni, ja hakkab selleks treenima. Kuidas see nende suhteid mõjutab?
Kõlab ju jube igavalt? Aga otsustasin sellele raamatule võimaluse anda ja ei kahetse. Raamatut tõesti ei saa kaane järgi hinnata, sest see osutus ülipõnevaks, hästi kirjutatud, tundeid tekitavaks looks.
Üks keskne teema oli peategelase Serenata tundmus, et sport ja jooksmine on "tema asjad". Et kui tema nendega enam tegeleda ei saa, siis on natuke alatu, et mees läheb ja võtab üle ja teeb seda suuremalt ja edukamalt, kui tema kunagi tegi. Natuke nagu otsitud probleem, mina isiklikult ja kindlasti enamik inimesi ei näeks selles kunagi murekohta, et abikaasa hobi leiab ja sporti teeb, aga Shriver tegelikult suutis Serenata tundeid ka päris hästi edasi anda. See oli lihtsalt naise kiiks ja oli olnud läbi terve elu, et kui ta midagi omaks pidas, tundis ta selle suhtes üleolevust ja omandiõigust. Kui miski läks liiga massidesse, siis ta sellega enam ei tegelenud.
Mees omakorda aga vaatamata naise suhtumisele ei loobu oma hobist, vaid teeb seda aina suurema kärtsu ja mürtsuga ning paneb end kirja aina pikematele, ausalt öeldes ülejõukäivatele distantsidele, nagu meelega. Tema tervis ei pea sellele hästi vastu, sest treening on liiga intensiivne liiga lühikese aja jooksul. Lisada sellesse kompotti veel jooksugrupp, kes hakkab nende majas peale trenne hängima, ja Remingtoni noor ilus, Serenatasse üleolevalt suhtuv treener, ja pingeid võiks noaga lõigata. Kas nende pikk kooselu üldse peab sellele vastu?
Raamatu alguses oli mul mehest jube kahju, et miks ta kaasa üldse niimoodi reageerib ja teda ei toeta. Raamatu edenedes hakkasin aina rohkem kaasa elama naisele ning mehe käitumine muutus ärritavamaks. Ta hävitas oma tervist "tervisespordiga" lausa ennastunustavalt ja ka naise südamest palved ei suutnud ta meelt muuta.
Ühesõnaga väga korda läks see raamat mulle ning seda sa ju lugedes tahadki, et sul ei oleks ükskõik? Värvikad tegelaskujud, süžeeliin, mille peale no annab tulla, mahlakas dialoog... Mida veel tahta? Megastiilselt kirjutatud raamat.
Shriveri teostest kumab läbi teatud künismi ja asjalikkust, mis tihti üllatab. Näiteks märgib paar oma kahe täiskasvanud lapse kohta, et ausalt öeldes on nad mõlemad aia taha läinud, ega oota sugugi nende külaskäike. Päris ootamatu.
Shriver kindlasti pole kõigile, ta on nii intensiivne ja teemad teevad tihti haiget. Mina igatahes naudin teda väga ja kuna käesolev raamat on mu enda oma, jätan ta alles (mida ma teen vaid murdosa ostetud raamatutega) ja loen kunagi arvatavasti uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar