Rää

Juuste väljalangemine on alanud. Nende juuste, mis olid raseduse ajal peas kinni ega tulnud hormoonide tõttu ära. Ma peas veel muutusi pole märganud, aga kodus on kõik kohad blonde juuksekarvu täis.

Täna beebiga jalutades põikasin läbi apteegist ja ostsin mingid uhked juuksevitamiinid. Tahan täiega pikka lakka! Ei tea, kas neist tolku ka on, kuid halba ka vast ei tee.

Ilm oli imeilus, paistis soe päike. Stroomi ranna äärne kergliiklustee ja pargid-mänguväljakud olid päikesest üle kullatud. No nii kaunis oli. Juba üks seltskond grillis. Taamal sillerdas meri, aga mere äärde ma ei jõudnudki, sest kibelesin jälle eile nähtud ilusate majade juurde kiibitsema ja imetlema.

Meie vankril oli üks rattakumm suht tühi, nagu kohe teekonna alguses avastasin. Mees, kellega telefoni teel konsulteerisin, arvas, et vast kannatab jalutuskäigu ikka ära ning ta õhtul vaatab. Kannataski õnneks ning katki midagi ei läinud, ainult naljakat lohisemishäält tegi vanker kogu aja. Aga tagasi ju nii ilusa ilmaga keerama ei hakanud, ikka tahtsin välja saada.

Praeguseks on mees juba kummi korda teinud ja homme peaks jälle ilusti välja saama. Samuti, kuna ma temalt küsisin, kas meil kuskil on liimi mu ketsiääre taas kokkuliimimiseks, juba ketsi korda teinud ja see seisab praegu klambri all köögilaual ja kuivab kokku. On mul ikka tubli ja asjalik mees! 

Kaur läätas pool teed, vahepeal magas, siis läätas edasi. 

"Kaur, me jõuame kümne minuti pärast koju," ütlesin talle rahustavalt, lisades poolihääli: "Poole tunni pärast miinimum..."

Kuskile ühistranspordi peale polnud ka mõtet ronida, seal oleks läätamisega veel palju ebamugavam olnud liigelda. Tänaval ma vähemalt läksin kõigist kohe mööda ja nad said lääkoori ainult korraks kuulda. Nii et vaatamata suurtele protestidele läksime me niisamasuguse tempoga edasi kodu poole.

Lõpuks pidin Kauri endale sülle korjama, mille peale tal kohe nutt vaikis. Polnud tal viga muud midagi kui et ta ei tahtnud enam kärus sõita. Natuke maad tulime niimoodi, et ta mul süles ja lükkasin vankrit ka, aga kaugele nii ei lähe, ta ju üle kuue kilo ning niimoodi ei saanud tal nägu päikese eest ka hoida. Nii kui ta tagasi vankrisse sai, läks pettunud lää jälle edasi, ainult et kojujõudmise ajaks oli sellest saanud rää. Ta õppis nagu uue hääliku - r-tähe! 

Oleme kasu lõiganud ka sellest kurvast sündmusest.