Päikesepoiss

Kaurikese haare muutub järjest tugevamaks. Mõni üksik kord on ta isegi viinud ise närimismänguasja suu juurde ja nosida püüdnud, selline ilus põhjus-tagajärje mõistmine ja motoorika areng. Aga enamasti siiski mitte. Ta võib midagi käes hoida ja kõvasti vehkida ning ise teist kätt nosida. Meile kummalegi ei meeldi, et ta oma käsi imeb, sest seda harjumust näib olevat hiljem palju raskem murda kui luti või mänguasja imemist.

Enne just ta hoidis lõvikujulist närimislelu kõvasti käes ja ise imes hoolega...seda kätt, mis lelu hoidis. 

Pakkisin kõik meile kingitud närimislelud lahti, neid on paras hulk. Aga ongi hea, saab igas toas mõnda hoida ja kärus ka. Armsad on nad kõik.

Saime läbi ühe suure raamatu, Beatrix Potteri kogutud jutud. Mõned neist lugudest olid üpris kummalised, aga üldiselt oli tegu ilusa suure raamatuga, mis sisaldas väga palju illustratsioone ja luuletusi. Nüüd loen talle kordamööda pisikesi õhukesi raamatuid, mis mees kõik ühekorraga ühe kontakti käest Facebookis skooris. Igaüks neist saab 10 minutiga läbi ning mul on selge, et meil on varsti vaja uut lugemisvara. Mitte et laps aru saaks, mida talle loetakse, tema poolest võiks neid järjest ja järjest korrata praegu, aga endal läheks igavaks.

Homme õnneks jälle ekspressipäev, saab talle sealt ka ette lugeda. Koledusi.

Milline päikesepoiss meil ikka on! Täna hommikul lasi ta mul ilusti ära teha jooga ja toimetused köögis, enne kui kostis esimene õnnetu karjatus magamistoast. Võtsin ta üles, musitasin ja küsisin, kuidas ta oli maganud, ja juba säras ta nagu jõulukuusk. Nagu see oleks suurim rõõm, et ma ta juurde saabusin.

"Küll mul on hea meel just sinu emme olla," ütlesin teda paljaks koorides ja potile sättides.

Kaurike naeratas ja koogas kõigest väest, nagu saaks täpselt mu sõnadest aru.