Nädalavahetus oli kena ja tegevusi täis. Ma ei saanud üldse aru, miks laupäeva hommikul mees muudkui soovitas mul veel minna trenni või jalutama, sest minu arvates selleks enne ema tulekut aega ei jätkunud. Pärast selgus, et temal oli meelde jäänud, nagu saabuks ema pool 2, mitte pool 1. Liigutas seal tšillilt ning kui ütlesin, et sa hakkad kohe emale järgi sõitma, eksju, siis ehmatas end kangeks :D Viskas kähku söögid ahju.
Õhtul läksime mehega kinno "Batmani" vaatama. Teadsin, et mehele see meeldiks ja ise olin ka üpris kiitvat arvustust lugenud. Noh, mulle väga ei meeldinud. Ma sain aru, et hästi tehtud film ning taustamuusika oli väga mõjuv, Pattinson ka ikka end nüüd tõestanud suurepärase näitlejana, aga jumal...kui masendav see film oli. Ja pikk - kolm tundi! Minu jaoks see kõik venis ning kuna üldine meeleolu on nagunii tavapärasest palju ärevam, tunnetasin kinosaalis, kui väga ma selliseid õudseid emotsioone praegu juurde ei vajanud. Aga sain. Nagu suur pang jääkülma vett oleks mulle kaela kallatud. Kas lavastaja tahtis lihtsalt inimestele masekat tekitada?
See-eest mehele vähemalt meeldis väga, see oli hea. Me ikka tihti vaatame pigem mulle meeldivaid asju ka, nii et tahtsin midagi temale sobivat ka vahelduseks teha. Ja saal, mis oli muuseas tuugalt täis, tundus ka rahul, mõned isegi plaksutasid lõpus. Väga palju teismelisi oli saalis, tundus, et koroonapassi küsimise lõpetamine tõi nad kõik kinno.
Aga igatahes oli tore jälle kinosaali saada ja see kogemus kulus üle mitme kuu väga ära. Võtsime snäkke kaasa ja mees oli meile paaritooli kinni pannud ja noh, mõnus oli.
Eile õhtul jalutades ja taas filmist rääkides küsis mees lootusrikkalt, kas ma tahan äkki kõik "Batmani" filmid koos ära vaadata - sest seda on erinevate näitlejatega ülipalju ekraniseeritud. Isegi hetkegi ootamata vastasin ma: "Ei, aitäh."
Jumal, ei :D
Ema hoidis sel ajal last ning meie kõigi õnneks laps magas peaaegu terve aja. Tore, et ema palju läätamist ei saanud. Endal oli kinosaalis küll selline ärev tunne veidi, et mina siin rahulikult vaatan filmi, aga kellelegi äkki karjutakse praegu tundide viisi kõrva... õnneks nii ei läinud.
Järgmisel hommikul oli meil tööjaotus: ema vaatas last, mina võimlesin magamistoas, mees keeras hommikusööki kokku. Megamõnus rohkete valikutega hommikusöök oli, nagu hotellis. Kes sai croissanti, kes sai pita-leiba, kes tavalist võikut nagu metslane. Kõik kattematerjalid olid lauale pandud ja muna ja eri kohvivariante sai juurde. Peale söömist teatas mees, et meil vaja kähku beebile ujumisrõngast ostma minna, sest plaan oli päeval spaasse minna. Ta meelitas minu ka kaasa ning jätsime veidi üllatunud vanaemale jälle Kauri kätte ning ise jooksime naerdes hommikusse. Hea oli ikka küll jälle kahekesi käia ringi, käest kinni. Vajaliku beebide ujumisrõnga leidsime vist kuuendast poest, kust küsisime, mitte kuskil neid eriti enam ei ole. Samuti uurisin ühest beebipoest, kas neil on beebide sokke, mis ei tule nii kergesti jalast ära. Müüja mingeid lubadusi anda ei tahtnud, aga koos leidsime ühe kolmese paki ilusate kõrgete ja kitsaste sokkidega, rohelised, sinised ja beebid, mis etteruttavalt tõesti jalast ära ei tule, siputatakse siis kui palju tahes. Ha! Vanemad üks, beebi null.
Meie poeskäigu ajal oli ema jälle beebi armsasti magama suutnud uinutada, tal tundub olevat selleks annet.
Kõik koos spas oli tore, kuigi aeg läks kiiresti. Kaurike pidas beebibasseinis vastu umbes 50 minutit ning kõik saunad tuli selle ajaga kiirelt läbi joosta. Kaua taga otsitud ujumisrõngast ta küll ei hinnanud ning pigem eelistas niisama selili sulistada. Vähemalt oli beebibassein mõnus soe.
Seega see nädalavahetuse kokkuvõte ka lõppeb, sest keegi siin kõrval nutab nagu kurjast vaimust vaevatud ning ma parem viin ta uuesti välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar