Lõpuks, laupäeval, ikka jõudsime ka Lidlisse. Järjekord oli jälle parkimismajas, aga see liikus kiiresti ja minutitega olime sees.
Noh, esiteks hakkas mul ikka jube hea meel, et ma sinna kunagi tööle ei läinud. See on ikka jube odavpood ja ei paku ostjale mingit emotsiooni. Mul poleks olnud mingit motivatsiooni seal töötada. Näiteks kassad on üliväikesed ja seal ei ole ostude jaoks mingit kaheks jagatud ala nagu enamikes teistes poodides, vaid väga pisike koht, kuhu isegi ühe kliendi ostud, kui neid on rohkem kui viis asja, ära ei mahu. Ja kassiirid on ülikiired (see, muidugi, on boonus) ning kuhu need asjad nii kähku panna, võib edaspidi paljude pensionäride jaoks, kes ilmselt on selle poe suur sihtgrupp, osutuda suureks probleemiks. Nendel esimestel päevadel olid palgatud ostude pakkijad, st iga kassa juures seisis ilus noor tüdruk ja võttis suurest kuhjast järjest uusi kilekotte ja pakkis ostud kibekiiresti ära, haarates neid otse müüja käe alt. Meil olid omad ostukotid kaasas ja hüppasin kähku nendega ligi ning ta pidi Lidli kilekoti tagasi panema.
Noh et see kassasüsteem on megakiire ja robotlik ning inimlikkuse aspekt kaob ära. Guugeldasin isegi, miks seal on selline miniala ostude jaoks, ja see olevat kindla eesmärgiga, sest selline on nende kontseptsioon. Ilmselt on selleks eesmärgiks kliendi kiirustamine, et ta paanikas asjad kärusse tagasi paneks ja pakiks kotti kuskil eemal. Ma siiski aru ei saa, kuidas protsessi aeglustaks suuremad ostude jaoks mõeldud alad... Annaks klientidele aega.
Aga jah, kiired ja viisakad kassiirid on pluss. Nende kontseptsiooni juurde ei käi iseteeninduskassad, millest on kahju, sest igas poes, kus sellised kassad on, ma alati just seal maksan. Saab mõõtmatult palju kiiremini. Et siis kuigi on järjekorrad kassades, lähevad need kiiresti.
Ostukorve seal üldse pole, ainult megasuured kobakad kärud. Ma ei võta kunagi kuskil käru ja praegusel ajal ei saakski seda teha, käin poes alati lapsekäruga. Korvi panen tavaliselt sinna peale etteossa. Lidlis oleks mu ainuke võimalus ostud lahtiselt kuidagi lapsekäru peale panna...
Pood ise... noh, mulle sai kohe selgeks, et ilmselt saab sellest esimene ja viimane kord mul seal käia. Okei, pagarilett oli külluslik ja hinnad odavad, aga saiakesed on asjad, mida võiks kindlasti pigem harva süüa ja nende pärast poodi ei vali. Seekord võtsime mõned superhinnaga sõõrikud, sest oleme ausalt, peale nende ja banaani mul midagi osta polekski olnud. Mõtlesin, et ehk saab hea hinnaga mähkmeid või pesugeeli, aga noh, nende kategooriate esindus oli allapoole arvestust. Mingit ökot või parfüümivaba varianti ega üldse mingit valikut ei ole. Lihtsalt mõned omabrändi odavad mähkmed ning õudsed suured pesupulbrikotid. Kes üldse kasutab enam pesupulbrit :D
Liha- ja piimaletis tabas mind õudus. Kõik oli ühe ja sama sarja toode, nende mingi omabränd, sinise sildiga ja väga kole. Tooted olid valmistatud kuskil mujal ja väga kahtlase välimusega. Ma armastan Eesti piimatooteid ja ka keskkondlikel kaalutlustel ei ostaks kunagi Eestis viibides välismaa piimatooteid - meil on endal ju nii head, milleks kuskilt sisse vedada ja ressursse raisata?
Mees võttis mõned tooted lihaletist, mina kõrval ettevaatlikult uurides, kas ta ikka julgeb. Kui ta kodus seda pikkpoissi lahti lõikas, ütlesin mina, et ah see siis haisebki...
Üldjoontes võis kogu sortimendi kokku võtta nii: odav tooraine, säilitusaineid ja suhkrut täis toidud. Selliseid küll ükski oma tervisest hooliv inimene tarbima ei peaks. Mul tõesti poleks sealt mitte midagi osta, mu igapäevane ostukorv on päris tervislik ja ilus värviline.
Üks asi, mis mulle siiski muljet avaldas, oli nende riiuldamissüsteem: kõik tooted riiuldatakse kastiga, et poleks mingit ressurssiraiskavat väljaladumist. See teeb igapäevase töö kindlasti palju loogilisemaks ja kiiremaks ning selle poolt olen ma küll sajaga. Eks natuke kannatab selle all poe üldine ilme, aga palju loogilisem on selline lähenemine küll. Mind Rimis töötades häiris näiteks, et banaani oli keelatud kastiga välja panna. Kuigi näiteks reede õhtul läks banaane meeletult ja kõigile oleks olnud lihtsam ja loogilisem need kastist müüa. Need pidi laduma spetsiaalse banaaniredeli peale, mis ei mahutanud kuigi palju; kogu protsess võttis aega ja tööjõudu, mida polnud kuskilt võtta, ja lisaks banaanid kannatavad iga sellise liigutuse peale ja lähevad tarbetult vara pruuniks.
Kuna ma olen jaekaubanduses nii kaua töötanud, siis mind need teemad alati huvitavad.
Ahjaa, Lidlis hüppasin veel läbi alkoosakonnast, kuna mu viimane töökoht oli alkokaupluses. Sealt võib tõesti saada hea hinnaga alkot, aga väga vähe oli tuntud suuremaid kaubamärke. Veini võib ka soodsalt skoorida, kui eelistad pigem magusamaid veine. Midagi kvaliteetset eriti silma ei hakanud.
Nii et käidud ja vaadatud ja huvitav oli, aga inimene, kes selle poe püsikliendiks hakkab, peaks oma tervise pärast küll muretsema hakkama. Me oleme ju, mida sööme...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar