Hetki

Chillisime oma Toila hotellitoas, minul laps rinna peal, ja mu pilk eksles kahele alt ratastega tumbale laua kõrval, mis nägid välja kahtlaselt nii, nagu käiksid nad lahti ja annaksid asju hoiustada.

"Mis sa teeks, kui sa sealt tumba seest kümme tuhat eurot leiaksid?" küsisin mehelt unistavalt. "Kas julgeksid kellelegi öelda või võtaksid endale või..."

"Läheksin alla valvelauda ja ütleksin, et leidsin tumba seest tuhat eurot," ütles mees kavalalt.

"See on halvim plaan üldse. Siis sa oled juba neile teada andnud, et midagi leidsid, ja kui keegi mafiosnik selle maha jättis, siis ta teab täpselt, et ülejäänud raha on sinu käes. Ei, kõige targem on mitte midagi öelda ja rahaga n***i tõmmata, muidugi arvestades ohuga, et pärast tuleb meile saba taha nagu filmides. Aga ilmselt me peame selle riski võtma."

Hommikul läksin ja üritasin ühte tumbat avada, aga minu suureks kurvastuseks ei osutunud need üldse lahtikäivaks...

*

Iga hommik peab mees mind nüüd üles ajama, et ma võimleks enne, kui ta tööle on läinud, sest siis saab ta last valvata. Paar päeva peale kellakeeramist see tal ei õnnestunud, sest ööst vahele jäänud tunni pärast olin ma lihtsalt liiga unine.

"Sa oled mu elutreener," tuletasin talle päeval meelde, "sa pead mind voodist välja ajama, maksku mis maksab."

"Ma kartsin, et sa oled siis pahur."

"See on risk, mille sa lihtsalt pead võtma."
"Ma kartsin, et sa oled minu peale pahur."

"See on risk, mille sa lihtsalt pead võtma," kordasin ma kurjakuulutavalt.

Tegelikult ma pole peale võimlemist enam kunagi pahur, sest siis on hea olla ja energia voolab. Aga esmaspäeval, kui ma võimlemiseks ei ärganud, oli terve päev nagu maha kantud. Mul oli peavalu, mille tõttu ma ei tahtnud miskit asjalikku teha, aga peavalu oli mul selle pärast, et istusin liiga teleka ees ega teinud miskit asjalikku! Surnud ring. Siis üritasin kell 1 päeval lapsega uinakut teha, nagu ma ei teaks, et see on minu puhul välistatud, ma olen iga kord peale päevaseid uinakuid niii pahur. Ilmselt kuklas tiksub, et raisatud aeg, ebaproduktiivne tunne on.

Ega ma magama jääda saanudki, sest beebi, kelle enda kõrvale sättisin, oli null-unine. Ta otsustas just siis hakata tegema hääleharjutusi, st lalises, ümises ja kiljus just minu pea kõrval. Muidu oleks see väga armas, aga sel hetkel lõikas nagu luust ja lihast läbi.

Viimane kord elus, kui üritan päevast uinakut teha.