Minu üks lemmiktsitaat ühest minu lemmikraamatust "Meister ja Margarita":
"Ärge kunagi midagi kartke, Margarita Nikolajevna. See on arutu."
See on mulle siin vahepeal meelde tulnud ja ausalt igapäevases elus päris palju aidanud.
Mehe sõbranna, kel selles kuus sünnitähtaeg, oli tahtnud küll endale kotti meie beebist väikseks jäänud asjadega. Võtsin ette ilusa kinkekoti, kuhu neid kogunud olen - Marili ja Tiina toodud kott, nii nunnu, et jätsin selle endale magamistuppa sisekujunduselemendiks. Lappasin koti sisu läbi, et üle vaadata, ega ma midagi topilist-plekilist sinna pole pannud, vaid ainult ilusad asjad, nii nagu ise saada tahaks. Mõned neist pluusikestest ja kombinesoonikestest oli nii väike, et ise raske ka uskuda! Kas meie beebi oli kunagi nii tilluke? Kas meil sündis väike nukuke või päkapikuke?
Nüüd on meie kallike juba üle kuue kilo ja teda annab tõsta. Hea hantel siin meile.
Kaurikesel oli eile suur verstapostide päev. Esiteks tegi ta esimest korda pissipotti pissi. Olin teda juba päevi sinna pannud ja natuke oodanud, siis jälle ära võtnud, kui ta midagi ei teinud. Kui nutma hakkas, võtsin kohe ära. Üldiselt talle seal täitsa meeldib, hoian teda istumas ja laulan või räägin talle samal ajal. Eile kui siis nägin, et reaalselt pissib, oli mu rõõm suur. Kellasin sellest kõigile ja maru uhke tunne oli oma pisikese üle. Ega ta muidugi veel sellest kõigest taipa ja praegu tegelen veel lihtsalt pisside õigel hetkel kinnipüüdmisega, aga kui hakkab taipama, siis tekib kindlasti seos, et peale potti pissimist on hea kuiv olla, sest emme pühib pepu kuivaks ja ongi kõik, aga peale mähkmesse pissimist ikka märg ja paha.
Ja täna hommikul ta kordas seda! Läheb edukalt see asi.
Teiseks õpetas issi ta eile kõristiga kõristama. Mina olin trennis ja nemad kahekesi toimetasid köögis ning mees suutis ta panna kõristit esimest korda nii pikalt ja tugeva haardega kätte võtma, et lõpuks ta lihtsalt lesis oma toolis ja kõristas. Kui mina koju jõudsin, siis käis ikka veel äge kõrin köögis - mees valmistas mulle kimchi-suppi ja laps kõristas taustaks. Varsti tal sai küll kõrini ja ta viskas mänguasja laua alla maha. Mees pööras pliidi juures ringi ja nägi kõristi kõrval maas veel üht demonstratiivset sokki. Ilmselgelt protestiks: kuhu see kõlbab, et kõik omi asju toimetavad ja väike beebi peab üksi hakkama saama?
Kolmandaks rääkis beebi eile rohkem, kui kunagi varem vist teda rääkimas olen kuulnud. Leiutas endale uue hääliku ka: ÖU. Mina sõin päeval maitsvat kiirnuudlirooga vürtsika läätsekastme, aurutatud brokkoli, tomati, avokaado ja spinatiga ning mõmisesin rahulolust, laps istus samas laua peal oma toolis ja muudkui lasi: öu, öu, öu. Vahepeal viskasin talle jalgade pihta patsu või tegin neile väikse musi, siis ta naeris suurest rõõmust.
Vot nii armsasti meil siin lähebki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar