Natuke ühte ja natuke teist

Kaurike maailmaga tutvumas, üks sokk jalast ära, nagu alati

 

Iluuusad kataloogid

Mul on viimastel päevadel veidi torssis tuju olnud. Ei teagi, millega see seotud on, kas aastaaegade muutumise või sõjaga või... Raske selliste uudiste keskel säilitada oma vaimset heaolu. Täna hommikul võtsin neti mitmeks tunniks välja ja tšillisin beebiga niisama, hea oli ning kohe tunnen end rahulikumana.

Väljas jalutamas käia ka praegu eriti mingit tuju pole. Sunnin end ikka iga päev minema, sest ma ei usu, et diivanil lösutamine midagi paremaks teeks, aga seda õiget tunnet sees pole, teen vaevu mingi tunni väljas ära ning kiirustan koju. Eile tahtis mees mind trenni saata ja mina loobusin, sest mul tõesti polnud mingit tahtmist. Täna plaanin siiski minna ja sauna ka nautida...

Hihhi, ütlesin just oma beebikiiges tšillivale Kaurile: "Beebuuuuuu!" ning Google'i assistent vastas: "Sorry, I don't understand." :D Well you're not the baby, stop eavesdropping!

Vahepeal küsime Google'i assistendilt naljaviluks igasugu lollakaid küsimusi, näiteks millal tehisintellekt ülestõusu plaanib, ja ta vastab, et selle ja selle veebilehe andmetel on robotite ülestõus täitsa võimalik, aga õnneks ka ära hoitav.

*

Kummalisel kombel selle õues käimisega on nii, et mida ilusam ilm väljas on, seda vähem ma tahan minna. Ilus ilm tekitab vahel selle ilmajäämise-hirmu, sa ei saa olla rahulikult, sa nagu kogu aeg peaks midagi tegema ja väljas olema ja päikest püüdma... Madalrõhkkond vähemalt laseb sul rahulikult olla, mitte tõmmelda, ja hea jope kaitseb nagunii kõige eest.

Aga Kaurikesel on elu esimene kevad, on ikka lahe mõelda küll. Kui talle väljas vahepeal veidi päikest näkku paistab, siis tuleb mulle pähe, et see on reaalselt ta elu esimene päike. Talvel talle küll midagi kuskile paistnud pole ja D-vitamiini võtab ta pudelist juurde nagu me teisedki.

Oeh, minu jaoks on ikka uskumatu, et see väike poiss oli kolm kuud tagasi veel minu kõhus ja käis minuga igal pool kaasas. Inimkeha on ikka täitsa võimas. Kõigest, mida mina selle üheksa kuu jooksul tarbisin, meisterdas Kaurike endale kõhus käed ja jalad ja sõrmed ja silmad ja kaks täiuslikku väikest kõrvakest. Seda kõike arvestades tunnen ma oma keha vastu sellist armastust...pole üldse oluline, et kõht on veel suurem ja pehmem, või rindadel miski, mida ma huviga mehele näitasin, ja tema ütles, et need on venitusarmid. Mul ausalt täitsa ükskõik, kas need seal on või ei, need rinnad toodavad ühele väikesele tegelasele kogu söögi, mida too tarbib, mille najal iga päevaga aina targemaks ja osavamaks kasvab. Oleks täiesti ebaõiglane oma kehalt veel nõuda, et miski peaks välja nägema nagu varem, keha oleks selle peale kurb ja segaduses.

Eks lõppeks polegi oluline, kas paar kilo on juures või ei, kui oskad ennast oma kehas hästi tunda. Siis oled nagunii võitnud. Kaalu langetas otsivad inimesed nagunii enamasti seda, et nad end paremini tundma hakkaks, aga kui seda juba eos teed, siis on sul eos kõik hästi.

*

Käisime laupäeval hulgas sisustussalongis ideid ammutamas. Võtsime kaasa hulga ilusaid katalooge ning mees käskis mul kõiki ilusaid esemeid ja ideid pildistada. Igal pool oli nii hea teenindus, müüjad tundsid oma asja. Sain jälle kinnitust, kui erinev on meie maitse. Nii kui üks millelegi viitas, et oo see on nii ilus, siis teisel oli nagu vaikne hmmmm. Üks suur üleseina-riiul oli küll, millesse mõlemad ära armusime ning selle päriselt kavatseme aasta pärast ka hankida. 

Köögid läksid igas järgmises salongis aina uhkemaks ja viimases nii kõrgtehnoloogiliseks, et mees igatsevalt oigas ja hinnasilte nähes ka kergelt minestas. Eks ta mingi vahepealse variandi kasuks vast otsustab, eile jälle joonistas arvutis kööki. Köögi disaini osas on tal suht vabad käed, ta teab sellega seotud parameetreid ja asju nagunii minust paremini, talle on köök olulisem ja nagunii valib ta midagi ilusat.