Mjäu

Päike on muidugi super, aga parim osa on see pehme, mahe tuul, mis puhub. Nii võrratu... Ma avan mõlemad aknapooled, nii kui koju jõuan, ja tuba saab seda pehmet tuult täis. See on nii mõnus. Ja kui veel ritsikad siristavad...

Äike olevat ka olnud, aga mina olin tööl ja kuulsin ainult müristamist, mis oli küll vägev.

Ükspäev mainis Liis, et see hipsteri-nali, mille ma siia paar postitust tagasi kirjutasin, on juba mitu aastat vana. Ma olin hämmastuses. "Kui sa seda ütled, oled sa ise hipster! See on nali nalja sees!" Milline suurepärane kokkulangemine.

"Meta," tähendas Liis. (Ma õppisin uue mõiste, seda ma varem ei teadnud.)

Siin õpetab Garfield mind elama:

Good times are ahead. Or behind. Because they sure aren't here!

Diet is just die with a "t".

I'll rise, but I won't shine.

Eat every meal as though it were your last.

I'm not over-weight, I'm under-tall.

If you are patient and wait long enough... nothing will happen!

<>

Ajatud tarkuseterad, millest võib alati abi leida. Ma nägin täna tänaval maksikleiti, mis mulle tegelikult ka meeldis! See oli pruunikirju, tagasihoidlikes toonides, lendlev ja Mango-lik. Teised maksikleidid on suht kohutavad, liiga värvilised, näevad välja nagu kunstmaterjal ja ei sobi õieti kellelegi. Mulle meeldivad hoopis hõlmikkleidid. SEE lõige on suurepärane. Kahju, et mul ühtegi pole... ehk leian kunagi selle õige. Homme saan ühe vaba päeva. Ma ei tea, mida sellega teha: kas hääletada kuhugi või lihtsalt magada see päev maha nagu Garfield. Ma olen nii VÄSINUD. Kuues päev järjest tööl, ja minu päevad ei ole viieni, et jõuab ka õhtupoolikul midagi teha. Kui ma koju jõuan, on kell kümme ja mul on umbes tund aega, mille jooksul olen funktsioneerimisvõimeline, siis kisub silma vägisi looja. Keskööni juba hoian end jõuga üleval, et saaks kas või paar lehekülge lugeda või midagi... et päevas poleks AINULT töö ja magamine. Nii. Väsinud.

FML

Hommikuti on nii soe ja sulnis, mul on oma suveriietes palav, aga see on mõnus palavus... suvine. Kui ma vaba oleks, veedaksin need päevad raudpoltkindlalt rannas. Pärnus. Olen Tiina peale veits kade, kuna tema saab paariks päevaks Pärnu. Mulle on see veel tuleviku muusika... aga muusika, mis kindlasti kõlab.

Õhtul välja astudes on õlapaeltega pluusis täiesti soe... ja kell üheksa kanaliäärne suplevaid inimesi täis. Korraks mõtlesin, et kargaks ka sisse või mis?

Istusime Liisuga Pirol. Nii palju inimesi. Pärast läksime Toomemäele, täiendasin müürilehti, kirjutades silmapliiatsiga kustumatu loosungi "Karu on maru". Et kõik teaksid. Kui me kiikusime, siis täpselt vastupidi. Nagu pendel. Puud läksid tumedaks ja tänavavalgustus oli juba süüdatud. Kingadesse läks liiv. NB! Kingad on nüüd mugavaks muutunud ja enam ei hõõru. Küllap nad ei viitsi enam.

Seina taga puuritakse. Kuhu ma ka ei lähe, jälitab mind ehitustegevus. Kodus ja tööl. Nii üle koridori kui otse seina taga: vahepeal ei kuule, mida klient ütleb, sest ehitustegevus on vilgas. Vahel sajab laest tolmu.

Täna nad alustasid pool seitse. See mürin ja kopsimine ja karjumine, see on kõik kokku minu unesegastesse kõrvadesse nagu maailma kõige valjem heli, ja kõige vastikum. Kella seitsmeni on veel öörahu! Kuhu ma peaks selle probleemiga pöörduma?

Mõtlesin vannituppa tuikudes, et ma saan ju aru, neil on vaja oma tööd teha. Ehk saab siis ükskord see ehitus valmis ka (ei usu). Aga minul on samuti vaja oma tööd teha ja see on häiritud, kui ma magada ei saa!

Rabarberimees käib ikka külas, oma lemmikmüüjal. Kas lemmikmüüjalt ei võiks midagi ka osta??? Nope! Selle asemel püüab ta mind maale meelitada, rohima ja marju sööma. Vaarikaid, tikreid. Milline ahvatlev pakkumine, eriti rohimise osa. Eile ta tõi mulle jäätist.

"Kuhu ma panen selle? Ma ei saa seda siin süüa!"

Lõpuks oli mul ikkagi aeglaselt sulav jäätis leti all, nii et pidin varem pausi võtma ja sellele otsa peale tegema. Kummaline tüüp, ta andis mulle oma numbri. "Valesti teete, ma hakkan nüüd öösel helistama," irvitasin ma. Aga see teda ei häirinud, tahtis hoopis minu oma.

"Siis hakkate hoopis teie öösel helistama, sellist jama mul küll vaja pole."

Kummaline tüüp. Samas mitte imelik, vaid pigem sümpaatne ja aru saada, et kunagi oli kena mees. Siis, kui ta kuuskümmend ei olnud. Miks mulle annavad numbreid kuuekümneaastased mehed, aga mitte normaalsed, korralikud tüübid, keda siit kogu aeg mööda jalutab? See on lihtsalt kurb.

Kuidas see väike väljend oligi? Ah jah: FML.

Peast sooda

Hakkasin õhtul vannituba küürima. Mäletan seda ka eelmisest elukohast, et suveõhtuti mõnikord tekkis tahtmine küürida vannituba ja kööki. Nagu tund aega järjest.

Kuigi see püsib niigi puhas, nüüd kus ma üksi olen.

Ma kasutan soodat. Peapesus väike näpuotsatäis šampoonile lisaks, ja erinevate pindade küürimiseks. Läheb kauem aega ja nii puhtaks ei saa kui "päris" pesuvahenditega nagu Cif või Ajax, aga mis tähtsust sel on? Ma ei taha põhjavett ja ennast mürgitada. Torusid puhastasin varem spetsiaalse torupuhastusvahendiga, mis oli ikka päris vastutustundetu, aga nüüd püüan sooda ja äädikaga hakkama saada. Söögisooda on multifunktsionaalne. Võimalik, et ka multikultuurne.

Sobrasime Liisuga raamatupoes. Võtsin kätte Ella Ilbaku eluloo. Ella Ilbak on nähtavasti mingi tantsija olnud - tagakaanel ütleb, et Eesti esimene elukutseline tantsijanna. Mina olin ainult nime varem kuulnud. Liis ütles, et osta ära, hind on üks euro. See võttis kulmu kergitama. Nii odav? See ei peaks isegi trükkimise kulusid ära katma. Ju oli lattu seisma jäänud, aga kahju ikkagi... Raamat oli esimest korda ilmunud juba viiekümne kolmandal aastal, ja nüüd, kahe tuhande kaheteistkümnendal, peab ta kuskil ühe euro eest odavmüügis konutama. Natuke kurb. Sellepärast pidin ma ta ära võtma ja praegu loen. Huvitav on.

Ta elas terve sajandi. 1895-1997. Kõik need maailmasõjad ja puha, mis sinna vahele jäi. Kõik need muutused. See pidi metsik olema. Üheksakümne seitsmendal aastal oli juba olemas internet ja puha.

Kui ma kuukese raamatupoes töötasin, juhtusin müüma ühele naisele Michael Jacksoni biograafia, mille hind kliendikaardi soodustusega koos oli kurioossed seitsekümmend senti. Ta võttis oma raamatu, vangutas pead ja märkis, et Mihkel keeraks end küll selle peale hauas ringi.

Oli soe ja päikeseline päev. Lühikeste pükste päev. Kui ma Liisuga hüvasti olin jätnud ja Lõunaka ekspressi peale valmistusin ronima, hüüdis sealtsamast alla hüpanud Maarja mu nime ja tahtis teada, ega ma bussi peale lähe. Ma läksin siiski, ja kaks lauset saime rääkida, enne kui bussijuht uksed  meie vahel sulges ja ma minema veeresin. Kui traagiline.

Kui ma turul ringi uitasin, hüüdis üks müüja poolpahaselt: "Viimased maasikad! (Ei tea, kas ta mõtles suve või selle päeva viimaseid) Huvitav, kas ma pean ise need ära sööma?"

Sedasama küsis ta minu taga kõndinud inimeselt. Ma ei tea, mõtlesin ma õlgu kehitades, miks sa meilt küsid? Kuna ma maasikaid ikkagi tahtsin, aga selline aktiivne müük ehmatas mu põhjamaist natuuri, läksin avaturule ja ostsin sealt. Jumal küll, kui magusad. Mida edasi juuli on läinud, seda magusamad nad on. Nagu mesi.

Need LHV kutid ajavad mind juba närvi. Noh, on alati ajanud, aga tavaliselt on olnud vähem kokkupuuteid kui praegu. Kui rohkem inimesi neist mööda jalutaks ja nii võimatult kenad ei oleks, lõpeks selline müük peagi ära. Praegu see õitseb ja nad varitsevad kaubanduskeskuses, kus ma praegu töötan. Umbes kaks korda päevas mind ikka peatatakse. Niigi on kiire, et oma üürikeselt pausilt tagasi jõuda, ja siis veel need ahvid tee peal. Eriti vahva, kui seistakse otse eskalaatori ees, ega lasta mööda, nii et laskud nagu surmalõksu. Pluss nad võiksid oma maja töötajate näod enam-vähem meelde jätta ja neid siis mitte tüütada. Tõsiselt ahistav. 

Tere peale vastan alati: "Tere jah," ja jalutan edasi, "Üks hetk palun" peale: "Mul ei ole ühtegi hetke," ja jalutan ka edasi, ja alati nad karjuvad midagi järele, nagu "Väga kahju," või midagi muud, nagu nad ei saaks inimest lihtsalt rahule jätta. 

Eriti närvi ajab just see eskalaatorite juures passimine. Kobi, kurat, sealt minema, see on lihtsalt nõme.

Ahvid.

Peab magama minema, unine... Põhjuse-tagajärje seos. Klassika.

Karu

Igal hommikul silmitsen kahtlustavalt dušši, et äkki tuleb sealt siiski kuuma vett. Ei ole seni tulnud. Ja iga kord, kui külma duši alt välja tulen, on nii hea ja soe tunne, ja selline tunne, et küll ma olen lahe ja karastan ennast, ja selline tunne ka, et hakkaks seda ALATI tegema! Iga päev! Aga juba sekund hiljem ma tean, et ega ei hakka ikka küll.

Kui mul alati tuleks kraanist ainult külma vett, kui kiiresti ma pesemas käiksin! See rõõmustaks keskkonda sajaga. Praegu on üks minu keskkonna-pattudest kindlasti liiga pikad dušid. See on lihtsalt lõõgastav. Parim koht, kus olla.

Oh. Tahaks sauna hoopis.

Täna õhtuks igatahes peaks tsivilisatsioon taastunud olema.

Jalad olid sajaga ära hõõrdunud. Ja ikkagi panin samad kingad jalga ning julgelt esimesed pool tundi komberdasin nii, et iga sammu juures niuksusin valust ja püüdsin kinga paremini kohendada, et nii väga ei hõõruks. Pärast läks natuke paremaks. Ma ei tea, miks ma arvan, et niimoodi komberdada, et iga kõrvaltvaataja saab aru, et mugav sel tüdrukul nüüd küll ei ole, on parem kui lihtsalt plätudega normaaalsel kombel käia. Jätaks enesekindlama mulje kindlasti. Aga selline ma olen.

Mingi tee koju minnes võtan alati kingad näpu otsa ja lähen paljajalu. Taevalik.

Hea nalja lugesin kuskilt:

Why did a hipster burn his tongue?

Because he drank his coffee before it was cool.

:D

Eile oli väga sakker päev. Ajasin mingi eeterliku õli ümber. Muidugi siis, kui ülemus siin oli. Esiteks oli mul võimalus selle eest maksta ja teiseks oli kõik nii võimsalt seda lõhna täis, et ma mõtlesin, ma minestan. Seda on isegi täna veel tunda. Eeterlikud õlid on üldse kanged värgid ja neid peab alati lahjendatult kasutama. Kujutage ette, et terve see pudel on äkki põrandale ja ka õhku paisatud... räme peavalu garanteeritud.

Aga sain just teada, et homne vaba. Pidin kergendusest nutma hakkama. No mitte päris, aga väsinud olen küll. Lihtsalt... kõigest.

Ma mäletan, kui veel seal toidupoes töötasin. Seal ajasin kogu aeg midagi ümber ja puru. Kõik ajasid. Tegijal juhtub, või kuidas? Või siis ajasid kliendid, ja kord oli selline, et ta võib selle kinni maksta, kui ise tahab, aga meil ei olnud õigust nõuda. Asi läks lihtsalt mahakandmisele.

Ükskord veeretasin mingit torni šašlõkiämbritega ja ajasin selle ümber ja väga vahva oli. Need olid mingi viis euri tükk ja ma arvan, et viis-kuus olid ikka täiesti puru. Vahetuse vanem ütles, et ah, kanna maha lihtsalt, muidugi sa ei pea midagi maksma, ja mina ütlesin, veab mul, ja kolleeg ütles, hea lõhn on nüüd üleval, ja mina ütlesin, vastik lõhn on hoopis. Ma olen kindel, et keegi ütles sel päeval veel midagi, aga päris kõik pole meeles, sorri.

Piip.

Miljoni euro vaade

Ma ei lugenud kuupäevi valesti ega midagi - eile õhtul tuli välja, soe vesi ongi nädal aega kadunud. Nagu ma alati arvanud olen, ongi pesemine nõrkadele. Jätsin eile pea südamerahuga pesemata, täna on natuke mitte-hea, aga igatahes kuluks mulle ära neid harvemini pesema hakata. Iga kolme päeva tagant praeguse kahe asemel. Täna peab igatahes vett soendama või jälle hambad risti suruma ja külma pähe valama. Ma olen peast nii soe, et see kuluks vist ära...

Sain endale kaltsukast uusi (kellele vana, kellele uus?) riideid: kampsuni, teksad, kingad ja ühe kaks numbrit suurema pluusi, mille ma võtsin, et saaks vööga kinni tõmmata. See on juba päris palju komplimente teeninud, mis on kena, sest mulle meeldib ka. Nii kui uued teksad kappi panin, viskasin mõlemad vanad rahuldusega minema. Mulle meeldib asju ära visata.

Kingad hõõrusid jalad esimesel päeval rõõmsalt katki, mis mind hämmastab. Mul ei ole elus ühtegi paari kingi olnud, mis esimese korraga ei hõõruks. See on vist lihtsalt füüsika. (Kuigi Liis väidab, tal ei hõõru kingad kunagi. Aga kõik meist ei ole nõiad!) Hämmastab mind see, et ma oma vaseliinitrikki ei kasutanud ja eelnevalt jalgu igalt poolt, kus võiks hõõruma hakata, vaseliiniga kokku ei tõmmanud. See trikk toimib imehästi, ainult et ma alati unustan.

Nii et Tallinnasse panin ikkagi ainult plätud jalga ja võpatasin juba sellest, kui need korraks katkiste villide vastu puutusid. Milline raiskamine on siiski madalad kingad, kui on suvi ja päike ja kõrged täistallaga rihmikud täiesti olemas... Täna panin jalga ja hoopis teine tunne on. Ma tunnen ennast nagu naine. Kingad on päris kõrged ja natuke naljakad ja neid peab pahkluude ümber nööridega siduma, aga ma arvan, et parem natuke naljakas, kui lihtsalt igav... Igav on igav.

Jah.

Käisime Tallinnas sugulaste juures väikesel soolaleivapeol. Oli väga sooljas. Ei, lahe oli, ja ilus. Ilm oli üle mitme päeva või nädala imekena, istusime terrassil ja jõime valget veini ja päike paistis. Õhtul mängisime lauamänge, millisel puhul ma olen imetore kaaslane, sest teen oma alatisi korduvaid nalju, karjun üle laua ja segan vastasmängijaid, praalin, kui ma võidan, ja kui parajasti ei võida (vähetõenäoline), mõnitan neid, kes minust halvemas seisus. Autos, kui ma parajasti kümnendat korda sama nalja tegin, peatusin ja mõtlesin. "Kas teil on minust mõnikord kõrini?" küsisin emalt.

"Jah," vastas ta.

"Kas sa tahaksid mulle mõnikord kõrvakiilu anda?" küsisin ma.

"Jah," vastas ta uuesti.

Rohkem ma ei küsinud. Igaks juhuks.

Teisel päeval läksime Teletorni. See on nüüd restaureeritud ja megailus. Tornitippu pääsemiseks pidime tund aega elavas järjekorras ootama, aga sellest polnud midagi, sest me vahetasime üksteist välja ja käisime vahepeal jalutamas ja jäätist söömas. Nad olid järjekordadele mõeldes seintele iga paari meetri järele installeerinud puuteekraanid (väga digitaaalne), millel ma sain ootamise ajal koos teiste lastega puslet kokku panna või Teletorni asukohta määrata või Eesti taasisesesvumise kronoloogiat kokku panna. Valesti mõistagi.

Aga see vaaaaade, kui me lõpuks tornitippu pääsesime... Metsik! Tallinn on ikka megailus ja nii roheline! Ma ütlesin Liisule, et tahan järgmises elus lind olla, et seda kõike kogu aeg ülevalt näha.

"Aga siis mingi suurem lind," arvas Liis, "selline, kes kaua elab. Kotkas."
"Muidugi mingi lahe lind. Mitte mõttetu nagu vares... või varblane. See sakiks küll."

Kui ma vares olen, siis ma vihastan ikka väga.

Üleval olid ka igasugused puuteekraanid, mis ennast liigutasid nagu atraktsioonid mingist ulmefilmist, ja kus sai igasugust lahedat träni lugeda või jälle midagi kokku panna. Valesti mõistagi.

See vaade seal on tõesti miljoni dollari oma. Või isegi euro... kui on ilus ilm.

Ainult reptiilid teavad tõde

Järjekordne osa sarjast "Perekond neegrid". Ema helistab mulle tööle, mina vastan oma tavalisega: "Karuonmaru!" Tema nõuab: "Ma ei saa aru, mille eest sulle palka makstakse, kui sa päevad otsa telefoniga lobised!"

No mis sa teed sellisega. 

Üks hommik ta helistas mulle ja naeris maniakaalselt, sest Kivisaar oli hommikuprogrammis ühe meie masti killuga maha saanud.

Istun, loen oma "Anthropology..." raamatut (kohutavalt paks tellis, üle kuuesaja lehekülje, ja mul pole kunagi aega lugeda, aga kui on, siis see tellis ajab mu hulluks, sest ühelt poolt käib kohutavalt närvidele ja teisalt niiii meeldib. Nii melodramaatiline. Nii filosoofiline. See paneb mu mõtlema.), joon oma kohvi ja lasen oma vihmal sadada. Kui koju jõudsin, oli tunne, et olen taevasse sattunud. Tulin bussiga, ja vedas, sest poole sõidu peal hakkas sadama. Olin ainult poole tunniga kohal, tavalise tunni asemel. Sain oma kitsad teksad jalast ja vaevavad läätsed silmast ning raamatu, kohvi ja üleküpsenud banaanidega kerra tõmmata. Pehmed dressikad jalga, riitsinusõli ripsmetele. Vaatasin kalendrist väljarebitud Navitrolla maali, mis mul pildiraami sees laual on, ja sees oli nii õdus, valge ja kuiv. Turvaline. Ma olen elanud kolmes ühikatoas. Esimene, kus ma Liisuga elasin, oli kõige ilusam. Me vaatasime hilisõhtuti "Pahade tüdrukute" kordusi või "Sõpru" või MTV pealt imelikku, ülihullu lastesaadet "Wonder Showzen". Liis oli tudeng ja tegi kogu aeg oma tudengiasju, samas kui mina olin tüütu noorem õde ja ärkasin hommikuti kõige varem, et kooli minna, ning segasin kõiki. See pole küll muutunud. Ma olen ikka tüütu ja segan ikka hommikuti korterikaaslasi. Noh, praegu mitte. Kedagi pole. Aga selles esimeses ühikatoas, igatahes, oli selline neutraalne tunne. Kõik oli väga kena, aga ma ei tundnud, nagu see koht tervitaks mind. Samas midagi halba või, hehe, kummitusi ka ei tajunud.
Teises toas, juba siinsamas hoones, oli väga tšill. Ma kolisin ainult sellepärast, et väiksemas toas vähem üüri maksta, aga seal meeldis mulle väga. Kõik oli nii lagunenud, aga see-eest oli ruumi palju. Keset tuba tantsida. Kardinaid ma ei armasta, pole kunagi armastanud. Pole juba nädalate viisi korrakski neid ette tõmmanud. Ei arvesta ka sellega, et kui õues pime ja sees tuli põleb, siis näeb suhteliselt hästi sisse. Ükskord tulid Tiina ja Marili uksest sisse ning Marili täiega irvitas, et hästi tantsisid just, väljast oli megailusti näha. Vot siis oli küll mark. Aga "Kolmeraudse" saates esines Bombillaz, mida ma teha sain?

Kardinad ette tõmmata, võib-olla.

Praeguses toas on ka hea ja soe. Just tundsin seda. Õhtul, kui kõik on vaikne ja pime, vaatan lihtsalt aknast välja kuud ja nii hea on. Kummaline, et kodus Puhjas pole ma kunagi ennast nii turvaliselt tundnud. Muidugi on kodus hea ja puha, aga just energeetika on seal alati imelik olnud. Ma olen alati selline tobu ka olnud, et suht usun vaime või mingeid võnkeid või mida iganes. No kui ma seal tule ära kustutan ja voodisse lähen, siis ei ole hea olla. Üksi ma seal ööbima lihtsalt ei oleks nõus. Omaenda kodus. Kui tobe.

Alles paar aastat tagasi oli mingi periood, kus kodus ööbides jätsin ööseks lambi põlema. Täisealine pidin siis küll olema. Täitsa lõpp ikka.

Noh, samas kui ikka kuuled mõnikord mingeid samme, hakkab tahes-tahtmata imelik. Oled hilisõhtul vannis ja kuuled ukse taga samme, päris pikalt, aga kui hiljem küsid, siis pole keegi üleval käinud. 

Nii palju siis sellest. Aga sellele pisikesele korterile ma meeldin. 

Uitmõtted tulevad pähe. Kuidas maailm on ikka ilus. Vahel päris halb, ja vahel kõik sakib, aga isegi selles on ilu. Mõnikord ma tõusen hommikul ja mõtlen: "Mina elan selles maailmas! Jeei!"

Huvitav, kas Miranda Kerri ja Orlando Bloomi väike poeg on juba kuskile modelliagentuuri kirja pandud? Lihtsalt paratamatuse mõttes. Temast ei saa tulla midagi muud kui üks väga hea välimusega noormees.

Huvitav, kas mingil teisel planeedil, kus on elu, kasvavad ka puud? Puud on parimad. Võib-olla mõni planeet on nagu Island, ilma puudeta, ja õhku pole üldse, sest kõik on anaeroobid. Ehkki sama suured kui meie.

Huvitav, kas Maa on ümmargune sellepärast, et me kõik saaks olla maailma keskpunktid, sõna otseses mõttes? Siiski, see on lihtsalt füüsika, kõik suured taevakehad on sellise kujuga, see tuleneb juba raskusjõust ja muust sellisest.

Huvitav, kas paralleeluniversumid on olemas? Kui on, siis kindlasti oleme meie kõik lihtsalt üks alternatiivuniversumidest, mitte originaal. Kui üldse oleks originaali. Pigem vist mitte. Kõik oleks lihtsalt erinevad variandid. Ja neid universumeid oleks lõputu hulk, ja minu jaoks oleks näiteks kahe vahe neist ainult selles, et ühes kasvaksid mu sõrmeküüned kiiremini. Aga see mõjutaks kuidagi kõike. Tasapisi, aga kindlalt, nii et selleks ajaks, kui ma olen üheksakümmend, oleks need kaks maailma minu jaoks täiesti erinevad. Või ühes neist mind enam polekski. Ma arvan, et kiiremini kasvavate küünte omas sureksin ma kaksteist aastat varem. Sest väikestel asjadel võib olla suur mõju.

Ja ajas rändamisest. Esiteks ma ei usu, et see saab võimalik olla, sest aega ei ole vist olemas. Kõik on ju ainult üks pikk hetk. Sa oled kogu aeg see, kes sa oled. Õpid uusi asju, nagu fakte, ja ise paremini käituma ja ennast talitsema, aga kunagi ei märka konkreetset hetke, kui su keha muutub, ja sisemuses oled ikka üks ja seesama. Siis ma mõtlen, et maailm ja tema keerlemine ümber Päikese ja pöörlemine ümber oma telje on ikkagi niimoodi seatud, et tekivad päevad ja aastaajad, need on ju kindlad ühikud, mitte inimeste välja mõeldud. Võib-olla siiski on aeg? Aga siis mõtlen, et see on lihtsalt selleks, et me puhata saaks. Et oleks pime aeg ja valge aeg. Et kõik oleks tasakaalus. Täitsa lõpp, kui oleks kogu aeg päev. Me kõik unustaks magamise ära, sest miski ei ütleks, et nüüd on aeg. Jube.

Pluss, kuidas me teaksime, et ajasrändamine on olemas? Võib-olla Külma sõja ajal puhkeski Kolmas maailmasõda, aga umbes praegu, näiteks kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal Illuminaadid ja reptiilid (hehe) otsustasid, et see oli ikkagi liig, ja läksid ajas tagasi, et seda ikkagi ära hoida, ja see, mida me nüüd kõik teame, on juba muudetud ajalugu. Aga seda oleks võimatu kindlaks teha. Ainult reptiilid teaksid tõde.

Arvatavasti nii ongi.

Sae pekki või näksi muru...oma valik

Ma kannan teksasid. Ma vihkan suvel teksasid. Kui terve aasta neid nagunii kandma peab, siis võiks vähemalt kolme kuu vältel midagi põnevamat ja naiselikumat selga panna. Aga täna oleksin paljasääri surnuks külmunud (ilmselt siiski mitte).

Ja nad on kitsad ka. Värdjad. Mul on ainult kaks paari teksasid, millest ühed on maailma kõige mugavamad, aga igalt poolt nii katki, et ainult kodus kõlbavad veel käia, ja teised, vanad tõprad, on kitsad. Aahhh.... nii ebamugav. Homme on üle viie päeva üks vaba ka, ja siis ma püüan šoppama minna ja endale midagi leida.

Ma ei mäletagi üldse, alates keskkooli mineku ajast, et ma poleks mingit paari pükse konkreetselt nii katki kandnud, et need otsad annavad. Ma kannan oma teksad lihtsalt ribadeks. Mul pole midagi jäänud lihtsalt kappi seisma, sellepärast et ma temast tüdinen.

Kuradi kitsad tropid. Ma ei saa aru, kas olen mina juurde võtnud või nemad pesus kokku tõmmanud. Kahtlen viimases, sest ma ei pese neid kunagi.

Midagi mulle meeldib ka. Astelpajuõli. Töö juurest hankisin. Muudkui lugesin selle kohta infi ja harisin ennast, kuni hakkas ajudele. Mingi neljas asi juba, mida sealt ostan. Kergesti mõjutatav...iseenda poolt. Endale määrisin pähe. Osav töö!

Mesilasvaha hankisin ka. Närimiseks. Pidi hammastele hea olema. Kuid ma pole siiamaani kindel, et seda ikka võib närida. Tunne on küll kummaline praegu, kui mõelda.

Õlist aga niipalju, et kummalisel kombel on see palju meeldivama maitsega kui astelpajumarjad ise. Mul hakkab purgike varsti otsa saama, mis on halvasti, sest poest on see ka otsas, ja iga päev küsitakse, aga minul jääb üle ainult käsi laiutada. Ma võtan seda iga päev sisse ja meeldib. Samuti määrin näole (annab veits jumet) ja huultele enne väljaminekut. Mul kipub näonahk päeva jooksul rasuseks minema, selles suhtes on kummaline, et kui olen hommikul sinna õli tupsutanud, on nägu päeva jooksul vähem rasune kui muidu. Ma tegelikult tean küll, et rasune nahk vajab eelkõige niisutust, mitte kuivatamist, aga et lausa õlitamine head teeb? Üks elu paljudest vastuoludest.

Kuulasin vihma raevukat sabinat vastu aknaplekki ja mõtlesin, et oleks täiuslik päev laisklemiseks. Kaua magamiseks ja hiljem koristamiseks ja lõunauinakuks kindlasti ka. Välja pmst ei lähekski. Aga tüng, värdjas. Lähed küll ja kuidas veel. Kohe tund aega lähed! Panin naabripoiste vihmavarju tuuri, sest nende oma on vähemalt terve (kuigi arvan, et õhtuks, kui koju jõuan, enam pole), ja minekule.

Ma kannan küll seelikut ja plätusid, aga see on ka kõik, mis mulle viitab, et on juulikuu. Hommikul tulin välja, seljas kaks pluusi ja peal üks jakk. Ja palav küll ei hakanud :( Eile, kui Liisuga õhtul linnas olime, mõtlesin, et minul on küll oktoobrikuu tunne. Päris külm tuul oli ja lausa piin pärast öösel läbi linna koju minna. Jooksin, aga tuul sai mu ikkagi kätte. Ta saab alati.

Mõne inimesega rääkides on selline tunne, nagu vajuks üleni sooja vette. Kuidagi hästi hea. Lased tal siis seletada ja endal on tahtmine toolile istuda ja lihtsalt kuulata. Las räägib, kui meeldib. Paljudel on nagunii suhtlemisvajadus. Ja kui siis selline klient ära läheb, tänab ta tavaliselt info eest, mis on naljakas, kuna ta ise rääkis kaks korda rohkem kui mina ja hoopis andis mulle näpunäiteid. Iga päev õpin veel midagi.

Kuna mul on täiega elu, jah, tegelikult ei ole, siis laupäevaõhtuks on ainult üks plaan: kartul. Juhtusin ülemusega eile värsketest kartulitest rääkima ning sellest peale on nende järgi isu vaevanud. Paar korda olen sel aastal juba värsket kartulit saanud ka. Puhjas. Me keetsime emaga alati pool potti ning jagasime nii, et tema sai kaks kartulit ja mina kõik ülejäänud. Tõsi, tema sõi liha ka kõrvale, aga natuke isekas minust ikkagi. Ma ei saanud teisiti, nii head olid! Sõin neid koorimata, rohke soola, või ja maitsestamata jogurtiga.

Appi. No ila hakkas voolama praegu.

Minu meelest on nüüd naabripoisid lõplikult suveks ära läinud. Oligi aeg nagu, ma vajasin puhkust. Ei, tegelt nad on okeid, aga üksi saab ikka rohkem lärmi teha, eriti hommikuti ja nii edasi. Ja ühiskasutatavad ruumid on kuidagi puhtamad, kui mingid trollid seal ei märatse.

Rebisin WC-st paljaste naiste pilte maha. Need ilutsevad seal juba iidamast-aadamast. Ma ei saa aru, miks korter ei võiks rohkem minu maitse järgi välja näha, kui ma seal nagunii elan. Nii et kleepisin asemele Mango kevadkollektsiooni kataloogist valitud palasid. Tšikid ikkagi ja seksikad ka, lihtsalt mitte nii ilmselgelt. Ma ei usu, et kaebusi tuleb.

Sõin oma maasikaid, mille ma ostsin täna teisest letist, ja valesti tegin, sest need polnud üldse head. See on nagu palk truudusemurdmise eest. Kusjuures huvitav müügitaktika oli müüjal: kui mu kõrval ostja temalt küsis, kas on ka magusad maasikad, siis müüja kähvas: "Eks te proovige. Mina ju ei tea. Eriti kui ühe ja sama põõsa küljes võib olla üks magus ja teine mitte."

Ostja nõustus, proovis ja läks minema. Samas mina oleksin öelnud lihtsalt: "Jah, väga magusad," ja ma arvan, et ta oleks võtnud.

Igatahes, sõin maasikaid ja kuulsin, kuidas üks naine oma lapse peale karjus. Päris kõvasti, nii et silla peal kõigil pead pöördusid. Päris ulme, kui kõvasti võib kolmeaastase poisi peale karjuda, kelle ainus süü seisis selles, et ta naeris, kuna ta väikevenna müts oli ära kadunud. "Mis sa oled peast täitsa segane või??" karjus ta. "Teisel on müts kadunud ja sina naerad. Ma ei saa aru, kus siin naerukoht on!"

Väikevend vankris ise ka naeris. Ma ei saa jälle aru, kas ta vend oleks pidanud selle peale siis nutma või? Üldse olid lõbusad lapsed, mis ma arvan on hädavajalik, et sellise ema juures vastu pidada. Mingi hetk ta sakutas ja minu meelest ka lõi seda poissi, enne kui peaaegu jooksusammul oma käruga edasi ruttas. Mõelge nüüd ise, kui kiiresti peab kolmeaastane liikuma, et elevandisammudega liikuvale täiskasvanule järgi jõuda? Õige, ta peab konkreetselt jooksma. Siis ta tüdines ema järel jooksmisest, kes muide peadki ei pööranud, et kontrollida, kas laps ikka jõuab järele, ja tõukas seal mingit kiike, ja kus selle peale läks jälle triangliks lahti. Appi. "No ütle mulle, milleks sul SEDA veel oli vaja teha??" ahastas naine ja tõstis tema ka kuidagi kärusse, kus ta rõõmsalt edasi loksus.

Kuidagi naljakate väljenditega suhtles nii väikese lapsega, nagu tülitseks oma mehega. No arvata võib, et tülitseb ka. Mul oli aga isu minna ja talle üks kena kõrvakiil virutada, et äkki läheb hüsteeria üle. Siis oleks ma pidanud muidugi kähku jooksu pistma, sest ta oleks vastu virutanud.

Come and take a walk on the wild side

Let me kiss you hard in the pouring rain

You like your girls insane

(Lana Del Rey laul hakkab vihmaga ikka kummitama. Ja üldse, muidu ka.)

Väljas lajatab rämedat padukat. Pean alla andma ja bussiga koju minema. Kui hommikul tulin, tulin vihmavarjuga, aga selle peale ma nii vihastasin, kui poole tee peal vihm otsa lõppes ja vapšee palavaks läks, et viskasin ta ära. Ta oli nagunii nii suur ja ma ei tea mitmest kohast katki. Nüüd on mul vähemalt kahe katkise vihmavarju asemel ainult üks katkine. Ja praegusel hetkel kaasas üldse mitte ühtegi.

Ma pean lihtsalt peale tööd meeeletu kiiruga uksed sulgema ja poest oma kohvi ning WC-paberi haarama, et bussi peale jõuda.

Kõik, kes mööda käivad, tilguvad.

Punkt

Chelsea Handler on üks Ameerika jutusaate juht ja koomik. (Ma mõtlesin just kaks minutit, kuidas on comedian eesti keeles. Komediään? Komee..t? Lõpuks leidsin raamatu tagakaanelt selle sõna: koomik!) Ta on ka filmides mänginud (selles viimases Reese Witherspooni mehed-võitlevad-minu-pärast-filmis oli kõrvalosas) ja raamatuid kirjutanud. Üks neist, "My horizontal life: a Collection of One-Night Stands" oli jube naljakas, nii et jahtisin tükk aega tema järgmist: "Are You There, Vodka? It's Me, Chelsea". Sain sellele käpa peale ainult tänu mingile inglile, kes raamatu paar minutit enne minu raamatukokku tulekut tagastas. See on nii naljakas. Kõige parem, et kõik need lood peaksid nagu tema päriselust olema. Elu nagu raamat, tõesti.

Enne jäätub põrgu, kui regan enda mingisugusele Kodaki fotogalerii lehele vaatamaks kellegi lemmiklooma, kes seisab üksipäini, Niagara juga taustal voolamas. Nii klikkisingi "vasta" ning läkitasin talle pildi oma koristajamutist peldikupoti kõrval seismas - üksi. Kirjutasin juurde vaid: "Jätab külmaks? Mind ka."

Hahaa. Või see:

Tal olid samasugused tööharjumused nagu jõuluvanal: ta eelistas enamuse aastast vabaks võtta.

Sooja vett polnud hommikul. Soe vesi on üks sellistest asjadest, mille kohta sa alati taipad, milline luksus see on, kui see äkki ära kaob. Meil käivad siin jälle mingid torutööd, nagu alati, ma pmst elan ehitustsoonis ja hommikuti ärkan kõrvulukustava lärmi peale. Nii et üleval on juba sildid, mingi aeg on oodata nädalaks ajaks sooja vee katkestust. Ma tõesti loodan, et lugesin kuupäevi valesti või midagi... nädal aega on ju ulme. Tegelikult peapesemine ongi nõrkadele.

Eile õhtul mäkerdasin endale riitsinusõli pähe, nii et polnud mingit võimalust, nagu saaksin pead pesemata tänavale minna. See õli ei taha nagunii maha tulla, aga külma veega?? Majajuhataja vaatas mind, nagu tahaks öelda: "Figure it out yourself, bitch," ja käskis vett natuke aega joosta lasta, mis muidugi ei aidanud. Niisiis käskisin endal tugev olla, võtsin oma sooda ja žileti, sest tahtsin pärast randa minna, ja ronisin duši alla. Sooda segatuna ökošampooniga aitas õli superhästi maha pesta. Ökošampoonidega on üldse nii, et kui olla mingi aeg tavalisega pesnud, siis uuesti ökole minnes on efekt kurvastav, hästi rasvaseks jätab ja pole eriti meeldiv. Kõigepealt tuleks need silikoonid maha pesta, mis poešampoon on juustesse jätnud, muidu ei saa silikoonivaba toimida. Peale paari nädalat on öko mu juustele jälle meeldima hakanud ja tänane soodapesu oli ka okei. Kuigi külm.  

Päris külm kogemus oli, jah.

Nüüdseks on soe vesi tagasi, ja justkui lohutuseks eriti kuum. Luksus.

Sain lõpuks randa. Kümnendal juulil. See peab mingi rekord olema. Aga ujuma ei viitsinud. Kaua ei viitsinud samuti olla, mingi tunnikese. Aga nagu mingi punkt oleks kirjas. Jee... vist. Läksin pärast Lõunakasse, lootes, et äkki on mu turvanaine tööl, ma polnud teda nii ammu näinud. Oligi. Ta teatas, et ma olen nagu eriti valge. "Ma tean," nõustusin, "ma ei võtagi päikest eriti külge."

"Näha on jah. Eriti kahvatu on nägu."

Ma mõtlesin natuke aega ja torkasin: "Sina oled jälle eriti lühike. Ma ei märganudki enne, et sa nii lühike oled."

"Sest sa istusid kogu aeg leti taga."
"Jaa... aga sa oled nagu tõesti lühike."

Enne äraminekut käskis ta mul palju maasikaid süüa, et hemoglobiinitaset tõsta. 

"Iga päev söön," särasin ma. Pool kilo iga päev. Mul on turul juba oma kindel lett, kus ma alati käin. Püsiklient.

Nüüdsama magasin kaks tundi ning seitsme paiku tõustes tundsin nii kõikehõlmavat isu kohvi järele, et pidin ekstra selle pärast poodi minema. Dämit noh. Aga hea oli.

Aken on nii pärani lahti, kui üldse annab minna.

Karu on maru

Karu on ikka maru, jah.

Hommikul tööle tulles läksin jälle turult läbi. Ilm oli sombune, aga maasikad jumala olemas ning veelgi kukkunud kilohinnaga. Mina vähemalt ostsin 1.20-ga. Praegu on siis see aeg, mil sissetegemiseks osta. Paremaks enam ei lähe. Minul läksid ka maasikad otsekohe sisse - minu sisse. Nii head.

Kell oli pool üksteist, kui ema helistas ja kohe norides alustas: "Magad oma noort elu maha, jah?"

"The joke's on you," vastasin ma. "Ma olen juba pea ära pesnud, laadung pesu on mul kuivatis ja ise olen juba peaaegu Lõunakasse jõudnud."

Ostsin endale armsa väikese poti. Kuna oma eelmise jätsin ükskord pliidile nii kauaks, et vesi jõudis ära aurata ning pott ise kergelt ära sulada. Juhtub, igaühel võib juhtuda. Kui ma seda tookord Liisule rääkisin, ütles ta pilkavalt: "Võib jah igaühel. Aga juhtub, Anne-Mai, ikka sinul."

Nüüd saan jälle sooja toitu süüa. Õndsus.

No aga naabripoistel juhtus ka. Paar nädalat tagasi tundsin kesköö paiku kõrbelõhna levivat ja hiivasin ennast kööki kontrollima. Keegi oli kartulipoti unustanud ning ma arvan, et kogu korrus ja kaks alumist ka tundis seda kärsahaisu, ainult mitte naabripoisid, kes mingit labrakat pidasid. Ma koputasin nende uksele. Sees jäi kõik hiirvaikseks, aga vastu ka keegi ei tulnud. Võib-olla nad arvasid, et ma käsin neil vaiksemalt võtta (kui keegi seda tuleb ütlema, ei tohi kunagi uksele vastu minna. Vähemalt Heleni filosoofia on selline). Võib-olla oli ema õpetanud, et öösel ei tohi võõraid sisse lasta. Niisiis läksin ma ise sisse, õnneks ei olnud keegi alasti, ja ütlesin, et teil toit kõrbeb. Nad olid kergendunud, et ma midagi hullemat ei tahtnud, ja ütlesid, et tänks, meeeeeees, sa oled ingel. Peaaegu.

Sellegipoolest naljakas, kuidas nad nii ära ehmatasid.

Eile käisin kinos. "Lumivalgeke ja kütt". Ei tea, miks ma seda endale tegin. Masohhistlikud jooned löövad välja. See oli ikka pä-ris halb film. Ainuke hea asi oli Lily Cole, kes on mu lemmikmodell maailmas ja punapea ja meeeeeeeeletult ilus, aga temal oli ainult pisike kõrvalosa. Lumivalgekest teeskles Kristen Stewart oma näoga. Selle ainsa ilmega, mis tal on.

Kui seal korrutati, mismoodi Lumivalgeke on kauneim kogu maal, siis ma mõtlesin: "Tõesti, see on parim, kes teil on välja panna? Ei vea..."

Ma ei saa aru, miks Lily Cole  ei oleks võinud Lumivalgekest mängida, kui tema on nagunii maailma kõige ilusam naine ja see lugu nõudis kõige ilusamat. Ta on küll punapea, aga... parukad on olemas ja puha.

Ma hiivasin jalad kõrvaltoolile ja heitsin niivõrd-kuivõrd pikali ning lasin natuke silma looja. Lahingustseenide ajal, sest nendest ma ei hooli. Selleks peab ikka päris mööda film olema, et ma lausa uniseks muutuks. Ma mäletan, et "Turisti" (Johhny Deppiga) vaadates tukastasin ka natuke.

Muidu oli superlämbe, ainult et randa ei jõudnud ikkagi, sest siis, kui mina kodust välja läksin, ei paistnud mingit päikest ja hommikul üldse sadas, meeletult kuumaks läks alles siis, kui olin juba kesklinnas, nii et paras mulle. Külitasin kõikvõimalikes asendites pargipingi peal ja lugesin "Moest" sellesama Lily Cole'iga intervjuud. Grupp õpilasmaleva noori püüdis mulle kolme kilo maasikaid maha äritseda. Maasikad olid ilusad, aga mul ei olnud kolme kilo vaja ning ma pidin  kohe kinno minema.

Kui nad ära läksid, tuli keegi suitsule tuld küsima. Ma olen alati meelitatud, kui seda tehakse. Ma tunduks nagu lahedam kui tegelikult olen.

Post title

Mõnikord ma vaatan vanu pilte, näiteks kodus mõnest tolmusest albumist. Sellisest, kuhu fotosid kleepima pidi. Kõik inimesed olid piltidel alati süngevõitu, ja tavaks oli matuseid pildistada. Matusepildi juures on muidugi arusaadav, miks morn oldi. Aga muidu... suvel, talvel, portreepiltidel... Tõsised näod ja imelikud soengud... (Imelike soengute eest pole küll me keegi kaitstud. Fopaasid endalgi seljataga nii et vähe pole.) Mul on tunne, nagu olekski maailm olnud mustvalge. Võib-olla ei olnudki värve olemas?

See oleks mõistetav, sest mind ei olnud ju veel sündinud.

Ostsin riitsinusõli. Selle karp on nii ilus, et jätsin selle riiulile ega visanud ära. Riitsinusõli pidi ripsmete ja juustega imet tegema. Aga kui seda ripsmetele panna, siis tuli seda teha paar tundi enne magamaminekut, et õli jõuaks imenduda, muidu läheb ta öösel silma ning võib ärgata paistes silmadega. Seda ma enam küll ei taha. Määrisin seda eriti ettevaatlikult ripsmetele ja kulmudele, see oli tihke konsistentsiga ja imelik. Ükskõik, kas tal on efekti või mitte, mulle meeldivad mu ripsmed nagunii. Nüüd on see ainult armas väike pudel mu vannitoariiulil. Mulle meeldib palju pudelikesi vannitoariiulil. Tekib tunne, nagu ma oleks naine.

Apteeker vaatas mind, nagu oleksin talt relva ähvardusel sularaha küsinud, ja tulistas jäiselt ostusumma. Milline külm vaheldus palavasse päeva! Miks apteekrid vihkavad inimesi?

Räme ja mõttetu üldistus nüüd ühe kogemuse põhjal. Ma ei käi eriti apteegis, ma ei tea; kui ma olen haige, siis vaikselt ja omaette ja joon teed või magan selle välja... Kui ma veel ühes apteegis koristamas käisin, siis ühel õhtul pakkus keegi neist mulle peavalu vastu tablette. "Ei, tänan," ütlesin ma, "ma ei usalda rohtusid."

"Mis seal usaldada on?" porises ta. "Rohi on rohi. Kas parem on pead valutada?"

Võib-olla... Kunagi läheb ta ikka üle.

Ei tahaks ise küll apteegis töötada. Ma ei suudaks taluda, kuidas emad oma kolmeaastastele lastele jaoks Coldrexi küsivad.

Pikad seelikud on viimasel ajal teema. Seda peamiselt sellepärast, et ma tunnen, nagu ei oleks lühikesed seelikud, saati siis lühikesed püksid sellel tööl kohased... ja ega ole ka. Maasikaid müümas käisin küll vahepeal nagu rannas: lühikeste pükstega ja paljajalu. Aga nüüd panen oma pikad seelikud selga ja istun ning vaatan inimesi. Mõni vaatab mind vastu. Mõni tuleb isegi sisse. Mõni vastab minu teretusele: "Ei, tänan!" Profülaktika mõttes... Ühe mehe pärast tõusin püsti ja läksin ukseavasse ning vaatasin talle järele. Just sel hetkel vaatas ta tagasi. Ma punastasin ja läksin tagasi poodi.

Rabarberimees käis küsimas, kas ma rabarberikooki tegin, ja millal ta võib uuesti tuua. "Palun, ei," vastasin ma. "ärge enam tooge."

Keegi ütles, et mul on kassisilmad, ja pani kolmanda arvamisega täppi minu tähtkuju. Et neid on kokku kaksteist, siis mitte eriline saavutus.

Ma olen suhteliselt kindel, et täna astus mu poodi Jeesus. Täpselt tema koopia (jaa, me oleme kohtunud). Habe, juuksed, askeetlikult kõhn kehaehitus, lahked silmad, mis minu omadesse puurisid. Hoidsin ennast tagasi, et temalt mitte küsida, kas ta pole äkki mingi teatud jumala poeg. Ta vaatas paar minutit ringi ja läks siis, vaadates mind pikalt ja tänades... kuigi ma ei teinud tema heaks mitte midagi.

Jeesuse asi... kristlik halastus ja tänutunne.

Terve päeva käis pea ringi. See peab olema rauapuudus, sest viimasel ajal on mul kohutav isu selliste toitude järgi nagu oad, tomatid ja maasikad. See on mu organism, mis ütleb, mida ma sööma peaksin. Ma ei kavatse küll kuulata, aga vähemalt ta püüdis.

Mul on ka mõned eksistentsiaalsed küsimused. Mõned, millele ma kunagi vastust ei leia. Esiteks, miks ma ikka vaatan halbu filme? Selliseid, milliste puhul juba treilerist või, veel hullem, paarikümnesekundilisest telereklaamist näed, et see on ületamatult lame ning kõik naljad lähevad jalaga-tagumikku-kategooriasse. Ikkagi panen ma teleka käima. Võib-olla tahan ma oma mõistusele puhkust anda... Aga kus see mõistus nii väga trenni on saanud, et puhkust vajaks?

Teiseks, mis värk on ameeriklastel pesapalliga? Iga täie mõistusega inimene saab ju aru, et see mäng sakib. Mis värk on?

Kuumus pluss maasikad võrdub juuli

Veidrad päevad on seljataga. Mitte heas mõttes veidrad. Käitusin jälle lollisti ja mõtlematult ja tegin teistele haiget. Aga ma ei saanud midagi teha. See oli parim käitumine, milleks ma sel hetkel võimeline olin. Ühel hetkel sai lihtsalt kõike liiga palju. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel nutmisega on, aga kui mina peale hakkan, siis ma ei saa pidama. Ma ei saa. Pidama.

Neljapäeva hommikul ärkasin täiesti paistes silmadega ning pahupidi olemisega, nii et viimane asi, mida ma teha tahtsin, oli tööle minna. Aga pidin minema, nagu kõik täiskasvanud. Tööl ei ole sellist asja nagu poppitegemine, haiget mängimine, mitte viitsimine. Mitte nagu keskkoolis, kus mõni hetk nentisin endale, et olen nüüd terve nädala ilusti koolis käinud, ja olin jube uhke.

Reedel oli vaba päev, mida ka MEELETULT vaja oli. No kohe meeletult. Oli palgapäev ka, mis alati hästi mõjub. Oli kuum, nii kuum, et riided kleepusid seljas, aga ma nautisin seda täiega. Ema ootas mind linnas, istusime Raekoja platsis väliterrassil. Tema ei tahtnud päikest, nii et läksime kompromissile: mina istusin valges ja tema varjus. Õhtul nägin, et olin seljalt päris rängalt ära põlenud, aga ma ei kurtnud. Vähemalt olime kordki mina ja päike piisavalt kaua samal ajal väljas, et ma saaksin ära põleda. Ja tänaseks on Aloe Vera geeli ja külma vee abil päevitus ilusti tagasi tõmmanud.

Kõik oli ju nagu hästi, aga mingi ängistus istus ikka sees: midagi hoidis tagasi, päris laialt naeratada ei saanud. Oli täpselt selline tunne, nagu lugu oligi: nagu oleks pikalt nutnud. Kui kolmapäeva õhtul koju läksin ega saanud midagi parata, et ma keset tänavat tönnisin, hakkasid kaks meest külge lööma, aga taganesid ehmunult, kui mu nägu nägid. Sorri, mõtlesin. Meestel juhtus sama jama nagu igaühel võib juhtuda: kunagi ei tea, kelle otsa pimedal kõrvaltänaval satud.

Muuseas silmade paistetus võttis oma pool päeva aega, et taanduda. Nagu karistus.

Käisin juuksuris. Juuksur manitses, nagu nad alati manitsevad, et ma palsamit kasutaks. Palsam palsamiks, ma arvan, et kui sulle ikka antud pole seda lopsakat juukselakka, võid mässata, palju tahad, aga tulemust minimaalselt. Niisiis ostsin endale palsami. Mingi suht-koht öko: Avalon Organics. Ja Ingli Pai näopuhastusvee. Ma ostan Ingli Paid vist ainult selle armsa nime pärast. Hinnad on neil suht kallid.

Kuigi ma kolm kuud maasikaid müüsin ja selle käigus neid päev otsa kahe suupoolega sõin, on isu maasikate järele praeguseks hetkeks ikkagi kõikevõitev. Rauapuudus? Ostsin turult terve kilo ja sõin korraga ära ka. Vaatamata kolmele kuule maasikatega olin eesti omi saanud vaid maitsta, sest meie äritsesime välismaistega. Kodumaised olid ikka niiiiiiii magusad!

Täna hommikul tööle tulles põikasin turult läbi ja ostsin veel pool kilo maasusid ning natuke virsikuid. Maasude kilohind on vapšee odavaks läinud, mina sain 1.90-ga. Ja magusad olid!

Mm. Turult hakkan nüüd küll igapäevaselt läbi käima, kui vaid sinnapoole satun. Herneid ja mustikaid tahaks ka...

MUDA

Uuendus: TÄNA on finaal. Kas pole super? Postimehes oli lugu, kus üks Itaalia mängija Marchisio väidab, finaalis me näeme, kuidas Hispaaniat alistatakse. Sae pekki, Marchisio! Söö oma makarone edasi. Makaroniõgijad sellised. Nali, ma ei vihka Itaaliat, nad olid üks meeskond, kelle poolt ma olin, kuigi Hispaania on ülim. Mulle meeldivad hullult igasugused stereotüübid ja halvad naljad. Iirimaa mängu ajal ma küsisin Liisult, kas kõik iirlased on väljakul purjus. Ja kui ei ole, kuidas nad ometi suudavad üheksakümmend minutit ärkveldoldud ajast sellest hoiduda.

Ja Itaalia väravavaht Buffon sööb oma väravas kindlasti ajaviiteks pastat, kui mäng teisel väljakupoolel käib. Kuigi vaevalt käib. Kui nad Torrese mängu panevad, siis ta passib seal Buffoni juures ja võimalusel ründab ja aegluubis me näeme, kuidas Buffon oma pastakausi viskab kus seda ja teist ja spagetid lendavad.

Eile peale "Pruutneitsite" vaatamist tõmbasin seeliku selga ja läksin Polinaga välja. Ta viis mind tavapärase Ristiisa asemel Illegaardi, kus ma polnud varem käinud, aga kus oli nii mõnus! Selline atmosfäär. Me vallutasime kõige taga pesitseva lilla nurgadiivani ja rääkisime üle kogu pubi. Sest kedagi teist ei olnud. Siis, kui hakkas juba rahvast voorima, sättisime meie minema. Ahju. Ma tahtsin hullult tantsida, ja midagi peale Atlantise ja Ahju polnud avatud. No AHI oleks võinud ka kinni olla. Ma vannun, et olgu seal kui ilusad tualetid tahes, muusika on sitt mis sitt. Ma mõtlesin, kas DJ teeb nalja. Ja sama jama iga kord, kui olen seal käinud. Ma olen kuulnud, et klubiomanikud ei luba DJ-del kogu aeg head muusikat mängida, muidu kõik tantsivad ning keegi ei osta juua. Aga vahel võiks mõne hea loo ka panna, eks ju?

Õnneks tuli õhtu edenedes paar head lugu ka. Michael Jackson ja nii.

Koju läksin loomulikult paljajalu. Oli vihma sadanud, aga kuna mul veab, siis mitte minu tulles ega minnes, ja ainult asfalt oli märg ja ärahõõrdunud jalgade vastu mõnus. Ronisin purskkaevu ka jalgu jahutama. Selline paljajalu pläterdamine on juba tavaliseks saanud: ühel õhtul tulin Lõunakast ja avastasin, et poriloigud on umbes pool meetrit sügavad ning kõik ongi üks poriloik. Oleksin ainult oma plätud ära rikkunud, nii et pistsin need kotti ja läksin seelikusaba kõrgemal hoides nagu laps läbi loikude. Kui kuskil muda leidus, siis tammusin seal kohe mõnuga. See on ju täiega terapeutiline. Muda.

Üks keskkooliaegne õpetaja käis hommikul siit midagi ostmas ja hakkas juba maksma, kui mulle näkku vaatas ja võpatas. Isegi hüppas natuke. Naljakas. Me kutsusime teda Polinaga alati sunshine, sest tal oli kogu aeg "rõõmus" tuju. Enne tema tundi laulsime alati Sunshine Reggae't. Täna oli ta küll säravas tujus ja ajas natuke juttu... nii armas oli. Lubas kindlasti veel läbi trehvata. Kusjuures kui rääkisin, mis ma olen vahepeal teinud, siis ta ütles: "Ma tean jah. See ja see rääkis."

"Täielik spioneerimine," vastasin ma natuke ehmunult.

Kleit on seljas, mistõttu hommikul läbi linna tulles tabasid mind naeratused, soojad nagu kodumaa päike. Suvalised inimesed teretasid ja käskisid patsu lüüa. See tõi küll päikese minu hommikusse.

Päev on muidugi pilvisem olnud. Kui kasutada metafoori. Mida ma ka teen. Kasutan metafoori. Said aru?