Ma kannan küll seelikut ja plätusid, aga see on ka kõik, mis mulle viitab, et on juulikuu. Hommikul tulin välja, seljas kaks pluusi ja peal üks jakk. Ja palav küll ei hakanud :( Eile, kui Liisuga õhtul linnas olime, mõtlesin, et minul on küll oktoobrikuu tunne. Päris külm tuul oli ja lausa piin pärast öösel läbi linna koju minna. Jooksin, aga tuul sai mu ikkagi kätte. Ta saab alati.
Mõne inimesega rääkides on selline tunne, nagu vajuks üleni sooja vette. Kuidagi hästi hea. Lased tal siis seletada ja endal on tahtmine toolile istuda ja lihtsalt kuulata. Las räägib, kui meeldib. Paljudel on nagunii suhtlemisvajadus. Ja kui siis selline klient ära läheb, tänab ta tavaliselt info eest, mis on naljakas, kuna ta ise rääkis kaks korda rohkem kui mina ja hoopis andis mulle näpunäiteid. Iga päev õpin veel midagi.
Kuna mul on täiega elu, jah, tegelikult ei ole, siis laupäevaõhtuks on ainult üks plaan: kartul. Juhtusin ülemusega eile värsketest kartulitest rääkima ning sellest peale on nende järgi isu vaevanud. Paar korda olen sel aastal juba värsket kartulit saanud ka. Puhjas. Me keetsime emaga alati pool potti ning jagasime nii, et tema sai kaks kartulit ja mina kõik ülejäänud. Tõsi, tema sõi liha ka kõrvale, aga natuke isekas minust ikkagi. Ma ei saanud teisiti, nii head olid! Sõin neid koorimata, rohke soola, või ja maitsestamata jogurtiga.
Appi. No ila hakkas voolama praegu.
Minu meelest on nüüd naabripoisid lõplikult suveks ära läinud. Oligi aeg nagu, ma vajasin puhkust. Ei, tegelt nad on okeid, aga üksi saab ikka rohkem lärmi teha, eriti hommikuti ja nii edasi. Ja ühiskasutatavad ruumid on kuidagi puhtamad, kui mingid trollid seal ei märatse.
Rebisin WC-st paljaste naiste pilte maha. Need ilutsevad seal juba iidamast-aadamast. Ma ei saa aru, miks korter ei võiks rohkem minu maitse järgi välja näha, kui ma seal nagunii elan. Nii et kleepisin asemele Mango kevadkollektsiooni kataloogist valitud palasid. Tšikid ikkagi ja seksikad ka, lihtsalt mitte nii ilmselgelt. Ma ei usu, et kaebusi tuleb.
Sõin oma maasikaid, mille ma ostsin täna teisest letist, ja valesti tegin, sest need polnud üldse head. See on nagu palk truudusemurdmise eest. Kusjuures huvitav müügitaktika oli müüjal: kui mu kõrval ostja temalt küsis, kas on ka magusad maasikad, siis müüja kähvas: "Eks te proovige. Mina ju ei tea. Eriti kui ühe ja sama põõsa küljes võib olla üks magus ja teine mitte."
Ostja nõustus, proovis ja läks minema. Samas mina oleksin öelnud lihtsalt: "Jah, väga magusad," ja ma arvan, et ta oleks võtnud.
Igatahes, sõin maasikaid ja kuulsin, kuidas üks naine oma lapse peale karjus. Päris kõvasti, nii et silla peal kõigil pead pöördusid. Päris ulme, kui kõvasti võib kolmeaastase poisi peale karjuda, kelle ainus süü seisis selles, et ta naeris, kuna ta väikevenna müts oli ära kadunud. "Mis sa oled peast täitsa segane või??" karjus ta. "Teisel on müts kadunud ja sina naerad. Ma ei saa aru, kus siin naerukoht on!"
Väikevend vankris ise ka naeris. Ma ei saa jälle aru, kas ta vend oleks pidanud selle peale siis nutma või? Üldse olid lõbusad lapsed, mis ma arvan on hädavajalik, et sellise ema juures vastu pidada. Mingi hetk ta sakutas ja minu meelest ka lõi seda poissi, enne kui peaaegu jooksusammul oma käruga edasi ruttas. Mõelge nüüd ise, kui kiiresti peab kolmeaastane liikuma, et elevandisammudega liikuvale täiskasvanule järgi jõuda? Õige, ta peab konkreetselt jooksma. Siis ta tüdines ema järel jooksmisest, kes muide peadki ei pööranud, et kontrollida, kas laps ikka jõuab järele, ja tõukas seal mingit kiike, ja kus selle peale läks jälle triangliks lahti. Appi. "No ütle mulle, milleks sul SEDA veel oli vaja teha??" ahastas naine ja tõstis tema ka kuidagi kärusse, kus ta rõõmsalt edasi loksus.
Kuidagi naljakate väljenditega suhtles nii väikese lapsega, nagu tülitseks oma mehega. No arvata võib, et tülitseb ka. Mul oli aga isu minna ja talle üks kena kõrvakiil virutada, et äkki läheb hüsteeria üle. Siis oleks ma pidanud muidugi kähku jooksu pistma, sest ta oleks vastu virutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar