Kodu on valmis!!!

Mõnikord ma tahaks end näpistada, kas see kõik on tõesti tõsi ja minu elu. Me kolime lähipäevil oma uude koju! See on ridaelamu, aga meie ütleme selle kohta maja, sest ta on kahekorruseline ja terrassil on ikka päris privaatne. 

Neljapäeval oli notar ja peale seda kohe võtmete üleandmine, mille puhul mina ka siis esimest korda majja sisse sain. Mees oli eelmisel nädalal koos arendajaga käinud vigu otsimas, mis oli neljapäevaks ilusti korda tehtud. Kõik oli nii ilus! Ma ei leidnud terves majas ühtegi asja, mis mulle poleks meeldinud. Kõik oli väga kvaliteetselt ehitatud. Mulle meeldivad eriti vannitoad, mis näevad välja nagu viietärnihotelli omad. Ülemise korruse omas on vann ja alumise korruse omast saab sauna. Ma hakkan elama vanniga kodus! Võite kindlad olla, et ma esimese vanni juba esimestel päevadel peale sissekolimist võtan. Seal vanni kohal on ka aken, mis avaneb otse meie mururibale ja sealt taga paistvatele põldudele. Kuna sealt meid mitte keegi ei näe, ei ole meil põhjust seda akent kuidagi udutada või kinni katta. Ja loomulik päevavalgus vannitoas on suur pluss! Meie arenduse järgmistes majades, mida praegu ehitatakse, näiteks enam ei olevatki vannitoas ega trepihallis aknaid - ehituskokkuhoid. Vedas meil.

Oeh, need emotsioonid, mis mind valdasid, kui me seda maja üle vaatasime, olid lihtsalt nii puhtad. Puhas ja suur õnn ja uskumatus. Kuidas mina küll selle kõik ära teenisin? Imeline uus maja, mida me saame algusest peale ise kujundama ja sisustama hakata. Armastav mees ja kaks lapsukest, kellest üks jooksis maja peal kiljudes ringi ja teine uudistas minu sülest mõtliku näoga, kuhu me nüüd sattunud olime. Võtsin Iti sauna rinda saama ka, kuna see oli tol hetkel kogu majas ainuke istumiskoht :D

Praegu möllab mees taas uues kodus, paneb mööblit kokku. Tähtsamad asjad on ära ostetud ja juba kohal ning vähemtähtsamad on mees hankinud esialgu Facebooki kaudu - igasugused kummutid ja kapid, kus asju hoiustada. Köögilaua hankisime imeilusa, suure, tammepuidust, Eestis tehtud. Toolide jaoks enam fonde ei jätkunud, aga istuda on ometi vaja kohe, seega need tulid Facebooki turuplatsilt. Täna nägin ka neid ja täitsa nitševood on. Kergete värvikahjustustega, aga mees arvab, et neist võib projekti teha ja nad ise üles vuntsida. Pole välistatud, et mitmedki ajutiselt hangitud mööbliesemed jäävad igaveseks meile, kui meeldima hakkavad :D 

Ülihea meel on mul diivani üle. See on mehel ka juba kokku pandud ja võtab lopsaka osa alumisest korrusest enda alla, aga me ei kahetse midagi. Nägime küll juba salongis, et see diivan on meile naaatukene suur, kuid eriti minu eestvedamisel selle me endale tellisime. See oli lihtsalt maailma mugavaim diivan! Suur nagu küla, üks moodul mõlemast äärest käib recliner'iks ehk saad kangi tõmmates jalad üles ja selja alla lasta. Täna majast läbi käies juba ise proovisin ka ja toitsin Itit seal ning see on tõesti ülimugav. Parim valik. Sinna mahume me kõik peale ja mõni külaline ka veel. 

Mehe parim sõber küll pidavat seda diivanit vihkama ning ta naine oli ka öelnud, et kole on, aga jäägu neile nende arvamus. Sõber keeldus diivanile isegi istumast, mees naeris, et küllap kartis, et hakkab ikkagi meeldima.

Ma olen nii õnnelik! Elu on kuidagi nii toores ja õrn ja helge praegu, kõik samal ajal. Ma nutan julgelt mitu korda nädalas, kui lapsed hullu panevad, aga noh...see on ka normaalne kahe nii tillukesega. Las ma siis elan end vahepeal välja. Aga samas ma naeran ka nii palju iga päev. Imetleme Iti naeratusi ja Kauri iga uut sõna ja kiljume ja hüppame mehega ning kutsume üksteist härra ja proua koduomanik.

Miks laps ei maga?

Kauriga on olnud päris rasked viimased nädalad. Iti on nüüd lihtsam laps: magab öö läbi, sööb vaikselt ja häirimatult rinnal (ehk küll tundide kaupa), naeratab, suhtleb ja räägib palju beebikeeles, kasvatab pikki tumedaid juukseid, mida meie mehega kangekaelselt erinevateks soenguteks kammime: mina tukaks, sest tukaga inimesed on teiste suhtes ülimuslikud, ja mees elvislikuks tuul-läbi-käinud puhvsoenguks. Iti on nii lõpmata armas! Ma armastan ta pisikest nöbinina ja pontsakaid põsekesi musitada. Lisaks võib Iti nüüd kodus ka mujal aega viita, kui süles - lesib põrandal (Kaur siis peab küll parajasti kodunt ära olema või teises toas magama, muidu teeks ta beebile üks-null ära) või köögilaual selili või kõhuli ja vaatab väga intelligentse pilguga ringi. Ma tean, et olen erapoolik, sest olen ta ema, aga Iti tundub nii tark ja empaatiline ka. Tal on lihtsalt väga arukas pilk. Ka oma värinaga beebikiiges võib ta õige tuju korral kõikuda ja seal pea kohal rippuvaid loomakesi takseerida. Kärus ka on ta rahulikum ja peaasi, et mina kogu aeg silmapiiril olen, siis võib seal ka mõnusalt lesida ja naeratada.

Kaur on nüüd raskem laps, teda annab hallata. Ta hammustab kõike ja kõiki (eile hammustas mind tagumikust), lööb kõiki, kriiskab kõrvulukustavalt, ja püüa sa vaid selle peale närvi minna, sest siis kriiskab ta veel kõvemini, võidurõõmus nägu peas, et mis te mulle teha saate. Eks ta otsib tähelepanu ja kasvatab oma ego, õppides, et ega ta ei pea tegema parasjagu seda, mida temalt nõutakse. Ta võib, aga ei pea. Selle kõige tulemusena oleme mehega parajalt läbi ja närvilisemad kui muidu. Aga kogu see kriiskamine ja muu on lihtsalt arenguetapid ja ma saaks selle kõigega hakkama, kui lapsuke vaid magaks nii ingellikult kui tavaliselt. Aga kahjuks on ta mingis unehäirete tsüklis praegu ja umbes kaks nädalat juba ei maga eriti lõunaund. Ta magab kas kolmkümmend või nelikümmend minutit, ärkab siis ja hakkab kõigest väest nutma, lohutamatult. Ja siis ei kussuta teda enam mingi nipiga magama. Algul võtsin seda isikliku rünnakuna: nüüd on minu puhkeaeg ära kadunud. Kaur on harjunud magama ilusaid lopsakaid kahetunniseid uinakuid, mille ajal mina Itiga diivanil teda rinnaga toitsin, ise sõin, telekat vaatasin, lugesin ja niisama elu nautisin. Puhkasin end välja, et pärast täie mölluga edasi panna. Pange tähele, et see puhkamine polnud isegi mina üksi lebasklemas, vaid mina samal ajal beebit toitmas. See oli mul päevast väga oodatud aeg. Kui see ootamatult ära kadus, olin väga õnnetu. Ma jõudsin soolase lõuna ära süüa, aga mitte magustoitu: kohvi ja puuvilju või šokolaadi, kui seda juhtus parasjagu majas olema. Ma alati mugin päris pikalt selle lõunatunni ajal ja naudin elu. Nüüd ei jõudnud ma enam nädal otsa magusat süüa, enne kui Kaur ärkas ja uuesti tähelepanu tahtis, nii et võtsin kilo lausa alla. Positiivsed küljed ka sellel trallil :D

Hakkasime mehega põhjuseid otsima, miks vaene laps ei maga. Välistasime, et teda segaksid välishääled, et tal oleks külm või palav või nälg... hakkasime teda õhtuti veelgi varem magama panema. Siis nihutasin lõunaune varasemaks. Esimene kord seda tehes juhtus, et Kaur magas jälle üle kahe tunni, ja me olime võidurõõmsad ja ma olin nii lõõgastunud! Aga järgmine päev jälle minutipealt 30 minutit ja kõik. Lõpuks leppisin, et ju on see siis mingi 18 kuu uneregressioon, nagu tark Google pakub, ja et see läheb ise üle. Leppisin, et nii on ja miskit pole teha, ja läks kergemaks. Ma ei vihastanud enam Kauri peale, kui ta voodis kõigest jõust nuttis. Oli näha, et ta ise ka tahaks väga edasi magada, aga no ei saa. Võtsin ta lihtsalt sülle, kallistasin kõigest väest ja viisin elutuppa mängima, püüdsin ta tähelepanu kiiresti mingi mängu juurde viia. 

Ja peale seda, kui ta ükspäev kohe magama viies kurtma hakkas ja null minutit lõunaund magas, nii et ma üldse rahus süüa ei jõudnud, hakkasin hindama ka seda poolt tundi. Alati võib hullemaks minna, onju:D Ja küllap ta üle läheb ja Kaur hakkab jälle pikemalt magama. Lisaks tal tuleb vist praegu järjekordne hammas ka, üks viimastest. See ka kindlasti häirib teda.

Tol päeval, kui laps üldse ei maganud, flippisin ikka täitsa ära. Vihastasin pööraselt, loopisin mängukaru ja ehmatasin lapsi. Karjusin Kaurile kõvasti vastu, mille peale ta ehmus ja veel rohkem edasi nuttis. Kolmekesi nutsime siis seal. Pärast oli mul mitu päeva halb olla, et niimoodi käitunud olin. See pole lapse süü. Tema tahaks ju magada, ent ta lihtsalt ei suuda enam uinuda. Minu karjumine kindlasti midagi paremaks ei tee. Tol õhtul, kui ta õhtuse magamamineku ajal ka natuke kurtis, võtsin mehelt üle ja läksin last ise kussutama. Võtsin ta kõvasti sülle ja kallistasin, laulsin vaikselt ja palusin mõttes vabandust. Ta vaatas mind mõtlike silmadega, nagu saaks kõigest aru, läks kenasti voodisse pikali, võttis karu kaissu ja sulges silmad.

Ja pärast toda päeva olen jäänud raudselt rahulikuks ja ärganud lapse lihtsalt ettetuppa mängima toonud. Endal on nii palju parem tunne ja no mingi maailma lõpp see kõik ka ei ole. Nende päevade sisse on ära eksinud ka mõned tunnised uinakud, mis juba täieliku luksusena tunduvad.

Aga kõige selle juures on Kaur samas vahvam, kui kunagi varem. Ta areneb mühinal! Tal on vahva komme põrandal tagurpidi kõndida ja selle juures valjusti PIIP-PIIP teha, sest kunagi issi tegi talle tagurpidi kõndimise peale seda alarmi, mida mõned autod tagurdades teevad, ja nüüd teeb ta seda ise. See on nii armas!

Eile ütles ta ka oma esimesed laused. Mängis nukuga, pani teda toolile istuma. Nukk muudkui kukkus maha, mille peale Kaur vihastas ja tõreles: "Ei käi! Ei tee nii!" Mina kõrvalt kuulasin ja ahhetasin. Meie poisi esimesed laused! Naljakas, et need on tõrelevad...tulevad meie käsud-keelud meile tagasi :D

Veel kasutab ta igapäevaselt järgmiseid sõnu:

Aitäh

Tere (hüüab kõigile möödujatele, mis teenib palju naeratusi ja lehvitusi

Aken (kui vaatab aknast välja või on kusagil akna läheduses)

Kukkus (visates asju ise maha)

Beebi (Iti või oma nuku kohta)

Pää (pai)

Kalli-kalli

Kõik! (kui saab raamat loetud või toit söödud või piim joodud)

Kiik (minnes mänguväljakul kiigule küsima)

Kaka

Piss-piss

Loomahäältest ütleb mää, mõmm ja ihhahaaa, või uriseb, kui küsin temalt lamba, karu, hobuse või lõvi kohta. Samuti ei jäta ta iial sõbralikult kraaksumata, kui näeb Stroomi rannapargis varest - ja neid on seal palju :D

Aina enam kuuleme teda igasuguseid sõnu kordavat ja pea need ka ennast tema igapäevasesse leksikasse murda ei või. Lõpmata lahe aeg, ma olen iga kord nii elevil, kui teda jälle midagi uut ütlemas kuulen. Umbes kuu tagasi oli olukord veel hoopis vaiksem, nii et selles vanuses võib kõik päevadega muutuda!

Sa oled Haapsalust pärit, ma olen Haapsalus käinud

Õues on mõnus värskendav vihm. Täna pani ikka sellist padukat, millesarnast pole ammu näha olnud. Käisin äsja õhtusel jalutuskäigul läbi vihma, nii mahe oli. 

Hommikul virgusin diivanil, kui Kaur koos issiga magamistoast tulid. Kaur ärkas poole öö peal ja kurtis midagi haledasti, nii et mina kolisin diivanile üle ja Kaur tuli meie voodisse. Vähemalt olid hommikuks kõik puhanud.

"Tere hommikust, kallike," ütlesin säravale Kaurile. Kaur läks ja hakkas mulle oma uue pusle tükke sinnasamma diivanile rinna peale tooma. Mis mul üle jäi, tänasin iga kord. Kaur asjalikult toimetas ja tänas ka iga kord neid minu peale asetades. Iti sai oma hälli ka kaks tükki ja ega pannkooke küpsetav issigi ilma jäänud.

Siis kutsusin mööda kiirustava mehe endale hommikust kallimusi tegema. Kaur vaatas meid elevil ilmega ja hüüdis: "Ägee! Issiii."

"Issi teeb mulle kalli," seletasin.

Kaur tuli ise ka mulle ligi, tegi kalli ja ütles juurde ka: "Kalli-kalli."

Täitsa tuleb neid sõnu aga.

Päeval sõitsime eksprompt Haapsallu. Oli olnud tahtmine kuhugi autoreisike teha, et mina saaks sõitmist harjutada ja et oleks muidu ka huvitav pühapäevake. Panime igaks juhuks autosse ka koti ujumisriietega, kuigi vihma juba tibutas. Aga äkki seal ei tibuta?

Terve tee sinna sõitsin ise ja päris ladusalt läks. Tee Tallinnast Haapsallu on üldjuhul päris tühi ja vaikne, nii ka seekord. Hea harjutamiseks. Tagasi Tallinna poole oli mitu korda tihedam liiklus. 

Linna jõudnud, konstateerisime vihmasadu ja läksime joostes Talumehe kõrtsi poole. Kaur oli õnneks väga heas tujus, ei kurtnud vihma üle sugugi, vaid naeris heleda häälega, kui rallit tegime ja issi-Iti tiimist ette jõudsime. Talumehe kõrtsis oli nii tore. Neil on ikka stiilipuhas kõrts seal, vanaaegsed sildid üleval ja kõik mõnusasti puust tehtud. Kaur võttis kohe suuna lastenurka ja kilkas seal suurema osa ajast, kui ta just parajasti sealt vehkat ei teinud ja pubi peale luusima ei läinud. On ühel ikka kiired jalad... Süüa ei tahtnud ta seekord sugugi, eks me olime ta autos juba pirukaid ja juustusnäkki täis söötnud. Aga ikka päris mõnusasti saime mehega istuda ja süüa ja kudrutada. Lastenurgad on parimad asjad. Iti oli üldse terve reisikese aja maailma parim beebi: autos aina magas, jalutades õõtsus issi kaenlas turvatoolis ja nautis elu, pubis vaatas mõtlikult ringi ega teinud kordagi piiksugi. Temaga on meil küll väga vedanud!

Ülihea latte oli seal kõrtsis, nii kreemine ja meeldivalt lahja, nagu mulle meeldib. Peale pikka ja mõnusat istumist tahtsime veidi linna peal jalutada, aga sadas päris kõvasti. Kauril uneaeg ka juba üle, tahtsime ta autos magama saada. Aga veidi kiusasid need ujumisasjad seal pagassis...Mees tegi ettepaneku, et tema tiirutab magavate lastega veidi ringi ja mina käin kiirelt Paralepa rannas ujumas. Seda ei lasknud ma endale kahte korda öelda. Mõeldud, tehtud! Olin rannas ainus inimene. Mina ja kajakad, kes tõusid suures parves õhku, kui veele liginesin. Küll oli mõnus kogemus! Vesi oli nii soe, täitsa meditatiivne oli seal ujuda ja kaunit linnasiluetti vaadata. Oleksin võinud seal tund aega ujuda, aga teadsin, et teised juba ootavad. Parajasti minu veest välja tulles hakkas sadama kohe täitsa kõvasti. Jooksin kiljudes riietuskabiini. Pükse isegi ei hakanud jalga panema, vaid jooksin paljaste säärte välkudes oma pluuskleidis autoni. Megavärske oli olla ja lõbus ka. Mees oli veidi kadeda näoga...

Nüüd tuli küll täitsa suvetunne peale. Isegi lausvihmas.

Elu on nii hea. Mul on kõik, mida üks inimene üldse võiks tahta. #blessed