Õues on mõnus värskendav vihm. Täna pani ikka sellist padukat, millesarnast pole ammu näha olnud. Käisin äsja õhtusel jalutuskäigul läbi vihma, nii mahe oli.
Hommikul virgusin diivanil, kui Kaur koos issiga magamistoast tulid. Kaur ärkas poole öö peal ja kurtis midagi haledasti, nii et mina kolisin diivanile üle ja Kaur tuli meie voodisse. Vähemalt olid hommikuks kõik puhanud.
"Tere hommikust, kallike," ütlesin säravale Kaurile. Kaur läks ja hakkas mulle oma uue pusle tükke sinnasamma diivanile rinna peale tooma. Mis mul üle jäi, tänasin iga kord. Kaur asjalikult toimetas ja tänas ka iga kord neid minu peale asetades. Iti sai oma hälli ka kaks tükki ja ega pannkooke küpsetav issigi ilma jäänud.
Siis kutsusin mööda kiirustava mehe endale hommikust kallimusi tegema. Kaur vaatas meid elevil ilmega ja hüüdis: "Ägee! Issiii."
"Issi teeb mulle kalli," seletasin.
Kaur tuli ise ka mulle ligi, tegi kalli ja ütles juurde ka: "Kalli-kalli."
Täitsa tuleb neid sõnu aga.
Päeval sõitsime eksprompt Haapsallu. Oli olnud tahtmine kuhugi autoreisike teha, et mina saaks sõitmist harjutada ja et oleks muidu ka huvitav pühapäevake. Panime igaks juhuks autosse ka koti ujumisriietega, kuigi vihma juba tibutas. Aga äkki seal ei tibuta?
Terve tee sinna sõitsin ise ja päris ladusalt läks. Tee Tallinnast Haapsallu on üldjuhul päris tühi ja vaikne, nii ka seekord. Hea harjutamiseks. Tagasi Tallinna poole oli mitu korda tihedam liiklus.
Linna jõudnud, konstateerisime vihmasadu ja läksime joostes Talumehe kõrtsi poole. Kaur oli õnneks väga heas tujus, ei kurtnud vihma üle sugugi, vaid naeris heleda häälega, kui rallit tegime ja issi-Iti tiimist ette jõudsime. Talumehe kõrtsis oli nii tore. Neil on ikka stiilipuhas kõrts seal, vanaaegsed sildid üleval ja kõik mõnusasti puust tehtud. Kaur võttis kohe suuna lastenurka ja kilkas seal suurema osa ajast, kui ta just parajasti sealt vehkat ei teinud ja pubi peale luusima ei läinud. On ühel ikka kiired jalad... Süüa ei tahtnud ta seekord sugugi, eks me olime ta autos juba pirukaid ja juustusnäkki täis söötnud. Aga ikka päris mõnusasti saime mehega istuda ja süüa ja kudrutada. Lastenurgad on parimad asjad. Iti oli üldse terve reisikese aja maailma parim beebi: autos aina magas, jalutades õõtsus issi kaenlas turvatoolis ja nautis elu, pubis vaatas mõtlikult ringi ega teinud kordagi piiksugi. Temaga on meil küll väga vedanud!
Ülihea latte oli seal kõrtsis, nii kreemine ja meeldivalt lahja, nagu mulle meeldib. Peale pikka ja mõnusat istumist tahtsime veidi linna peal jalutada, aga sadas päris kõvasti. Kauril uneaeg ka juba üle, tahtsime ta autos magama saada. Aga veidi kiusasid need ujumisasjad seal pagassis...Mees tegi ettepaneku, et tema tiirutab magavate lastega veidi ringi ja mina käin kiirelt Paralepa rannas ujumas. Seda ei lasknud ma endale kahte korda öelda. Mõeldud, tehtud! Olin rannas ainus inimene. Mina ja kajakad, kes tõusid suures parves õhku, kui veele liginesin. Küll oli mõnus kogemus! Vesi oli nii soe, täitsa meditatiivne oli seal ujuda ja kaunit linnasiluetti vaadata. Oleksin võinud seal tund aega ujuda, aga teadsin, et teised juba ootavad. Parajasti minu veest välja tulles hakkas sadama kohe täitsa kõvasti. Jooksin kiljudes riietuskabiini. Pükse isegi ei hakanud jalga panema, vaid jooksin paljaste säärte välkudes oma pluuskleidis autoni. Megavärske oli olla ja lõbus ka. Mees oli veidi kadeda näoga...
Nüüd tuli küll täitsa suvetunne peale. Isegi lausvihmas.
Elu on nii hea. Mul on kõik, mida üks inimene üldse võiks tahta. #blessed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar