Sajab!

Ma vihkan, kui tünga tehakse. Tahan bussiga koju tulla, ja netis öeldi, et see maksab 1.85. Bussijuht aga küsib ainult 1.63. Aaaaaaaaaaaaaahhh! See sakib, kurat!

Olgu, see ruulib täiega. Ja Puhjast Tartu tulek on ka ühe sendi võrra odavamaks läinud. Terve sendi!! Mida sul selle peale öelda on? Võttis sõnatuks, jah? Võttis, jah?

Täna on väljas selline sügis, et ma ei tea... Ma ei teagi kohe. Tore, et eelmisel reedel veel viimast korda sel suvel rannas sain käia. Armsad viimased soojad suvepäevad. Ma ujuma ei läinud, sest kartsin, äkki on vesi külm (jumala pärast ei tohi proovida ka). Lamasin nagu laip päikese käes, lugesin Anne&Stiili ning kuulasin Sky Plusi. Sest laibad loevad alati Anne&Stiili. Kurat, kuidas ma hakkan randa taga igatsema. Paar tundi mitte midagi teha, ainult olemist nautida...see kuluks iga päev ära. Sellepärast nad lõunamaal siestat peavadki, eks ju.

Sain isegi mingi väikse armsa õhetuse nahale. Mis oleks võinud olla päevitus. Kui ma päevituks.

Helen võttis meid oma viimasel õhtul Eestis enda juures vastu. Ta korrutas, ütles ette ja taha, et süüa on palju, et me peame tühja kõhuga tulema ja et kõik peab otsa saama, sest temal ei ole seda kellelegi jätta! Meie peale võib loota. Tõelised sõbrad. Pärast vaatas ta meid hellalt ja ütles, et tänks. Ja mina ütlesin, et no problemo, buddy. Mind võib alati kutsuda.

Me oleks võinud talle ju midagi hommikusöögiks jätta, aga... seda oleks ta pidanud enne täpsustama.

Ma pole vist enam armunud, sest ma söön jälle isukalt. Ja täna magasin poole kaheteistkümneni. Mina. Kuigi oli hommikuprogrammi-päev ja puha. Mul on tunne, et Märks pidi stuudios tundma, et midagi on valesti. Võib-olla ta ka küsis, kus meie kõige truum kuulaja on. Kus ta on? Kus on Anne-Mai???

Panin bloki peale. E-le noh. Võib-olla ma ei tahagi teda nii väga. Aga miks on tal alati kas pohmell või väsimus või lisa-töötunnid? Kui ta võiks minuga kokku saada? Call me crazy, aga minu radarid leidsid, et ta pole piisavalt huvitatud. Armunud poissi kujutan ma endale küll natuke teisiti ette. Meenub nagu midagi kellestki teisest, kes istus kunagi hommikul kella viieni msnis ja väitis, et tal und pole, ja oli valmis iga õhtu kuradi Nõost kohale sõitma, et minuga kohtuda. Aga E-l on pohmell? Sae siis pekki, mõtlesin ma ja panin omakorda bloki peale. Enne sajab taevast pussnuge, kui mina sind taga ajama hakkan.

Siis saatis ta paar andekspaluvat, õieti pinda sondeerivat sõnumit. Ma ei sulanud. Ma olen lausa õõvastavalt kaua vihapidav. See saab mulle veel palju probleeme tekitama, ma tean.

Siis jäi ta vait ja mina hakkasin mõtlema, et ma olen lollakas. Veetsin just pooltunni MSN-is ja ta küsis, miks ma pahane olen, ja mina ei teeselnud, et ei olegi, vaid ütlesin, miks. See oleks peaaegu nagu arukas suhtlus. Kuigi MSN-is. (Tõsiselt. Kes kasutab veel MSN-i?? See on minu jaoks nii ajast ja arust, et ma ei suuda!)

Kui ta poleks nii pagana kallistatav, siis oleks tal ammu vesi peal. Sest me ei sobi üldse. Meil pole midagi ühist. Ma mõtlen, sõna otseses mõttes midagi. Ma pole kedagi endast nii erinevat üldse kohanud. Ja ma ei usu, et vastandid tõmbuksid. Jah, see faas on möödas, kus miski teise juures ei häirinud. 

Aga teda on nii hea kallistada. Ja käest kinni hoida. Ma ei teagi kohe. Mulle meeldib temaga koos olla, nii lihtne see ongi. Kui ta just ühtegi oma filmi, sarja ega laulu peale ei pane. Sest need sakivad.

Elame, näeme.

Põmm! kodust välja

Jumal küll, kuidas ma teid igatsesin... mu dressipüksid! Nii pehmed ja soojad ja mugavad. On hetki, kui tahaksin lihtsalt neisse pugeda, aga nad olid mul  tükk aega kodus Puhjas ning pidin nende asemel alati teksad jalga tõmbama. Sweatpants. Ma armastan neid. Kuidagi emotsionaalne hetk tuli praegu peale. Rõõm lihtsatest asjadest.

Eile emaga jalutama minnes me just rääkisime, et "Eesti muld ja Eesti süda" on jube hea laul, ja pärast telekas Kerli lauliski seda. Rein Rannap saatis klaveril. See oli nii ilus. Super ikka. Sinead O'Connor avaldas igas mõttes vähem muljet. Nägi välja nagu mingi suvaline tädi Maali naaberkülast, kõneles oma naljaka iiri aktsendiga ja jättis kergelt joobnud ja kergelt tüdinud mulje.

Ema andis oma vana telefoni mulle. Sony Ericsson. Supernunnu. Kõige rõõmsam olen ma tegelikult ühe mängu pärast, mis seal on. Ja raadio ka. Nüüd saan tööle minnes hommikuprogrammi edasi kuulata. Jeei. Aga fotode kvaliteet on ka päris hea. Ning see telefon on vastupidiselt mu eelmisele sellest sajandist pärit.

Ema tahab meid vist ametlikult kodust välja visata. Ta mainis delikaatselt, mis kapid me võiksime lähemal ajal tühjaks teha, sest tal "on nendega plaanid". Ja mida ta kõik tahab ümber tõsta ja ära lammutada ja mujale viia ja nii edasi. Ma hakkasin juba hüsteeriliselt naerma, aga siis tuli meelde, et ma olen kakskümmend üks. Ja mu õed on veelgi vanemad. Tõetera on vist sees sel jutul. Aga seda kappi, mida ta tahab, ma ikkagi tühjaks teha ei saa. Pakkusin talle üht teist. Kõik on läbirääkimise küsimus.

Mul oli totaalselt meelest läinud, et Mansonil on kaks aastat tagasi plaat ilmunud. Olin selle laulud täiesti ära unustanud ja läinud tagasi suurimate hittide kogumiku ning eelviimase plaadi juurde. "Evidence" ja muud head laulud. Eile leidsin oma arvutist selle plaadi ja dämit nagu... nii hea!!! Kuulasin laulu "Devour" ja mõtlesin, et ma suren ära.

Nii mõnus on oma voodi peal istuda, pehmed püksid jalas, pleed ümber, šoks kõrval, ja telekat vaadata. See on aeg minuga.

Aiku, Pets ja patriotism

Jeeeei, Eesti! Täna tunduvad kõik mulle väga toredad ja ilusad. Olen kindlalt kodus. Vaatamata sombusele ilmale olen terve päeva heas tujus olnud. Sihtisin kojutulekuks bussi, mille kohta arvasin, et see täna käib. Otsustasin pileti varem ära osta, ja selgus, et see buss püha ajal ei käi (ärge jumala pärast seda internetti kirjutage), aga mul õnnestus saada eelviimane pilet bussile, mis oli laupäeval poole odavam, läks välja varem ja sõitis kaks korda kiiremini. Õnne peab ka olema, hehe.

Kuulasin aknast, et ritsikad siristavad väga võluvalt, ja vedasin ema jalutama. Tihenev hämarus ja poriloigud. Park mustendas salapäraselt. Puhja on ikka armas. Kodukoht. Läksime koolimajast mööda. Ma käisin seal ikkagi üheksa aastat. Olid ajad.

Mul on raske telekast Vabaduse laulu kuulata ja vaadata, sest kõik esinejad, eriti mehed, tunduvad kuidagi sarmikad ja andekad. Eesti mehed on üldse kenad. Vaiko Eplik - mmm. Ikka väga tõmbab mind. Ja seda, kuidas Iiris Vesik otse laulab, ei suuda enamik maailmatasemel artiste järgi teha. See on tegelikult võimas. Nii väikesel maalapil on kuidagi kahtlaselt palju andekaid inimesi. Nuputasin natuke, mis siis minu anne on. Ükskõik. Ma olen niisama lahe. Ma võtsin endale just missiooni. Tuua väljend "Sae pekki" tagasi massidesse. Aeg on selleks õige. Mäletate veel seda rullnoka-aega? Aiku ja Pets, sae pekki ning näri muru? See ruulis täiega!! 

Venemaal marssisid täna noored kommunistid ja nutsid Augustiputši pärast. Lagunes tegelikult hiiglaslik hiilguseriik. No nii mõra peas ikka ei oleks ju. Seda ei saagi kommenteerida muudmoodi kui et mõra peas.

Ootan

Homme on pühad. Poes ostsid kõik eile kooki ja šampust - suuremas koguses. Suht sakkiv päev oli, mul on nii hea meel, et tänasega kolm vaba päeva algavad. 

Homme sõidan koju ka. Ema juurde. Helistasin Liisule, et teada saada, kas ta ka tuleb, aga blokk on blokk on blokk. Blokk on peal noh. Mirjam vist ka Rootsist üle mere ujuma ei hakka.

Nii ilus ilm on. Saame vist viimast korda suve näha? Veetsin pool päeva väljas. Teise poole veedan kellegi erilisega. Mitte endaga - kuigi ma olen supereriline. Ma suht ootan juba. Panin nunnu seeliku selga, sest ta on selle ära teeninud. Ma ärkasin hommikul sõnumi peale, mis ütles, tere hommikust, kaunitar. How cute is that?? Kuigi ta võiks kellaaega vaadata. Ma nägin parajasti mingit und tantsivatest pardipoegadest.

Põmm.

Meil on sama probleem

Läksin teist kassat lahti tegema. Üks jõmpsikas kiljus üle saali: "Üks juba tuleb siiapoole! Emps, tule!!!" Ise sprintis täiel kiirusel minu poole. Keegi vanem naine oli temast ees, aga ta pani käe lindile ja karjus: "Ärge tulge siia! Meie oleme esimesed. Tule, emps!" See oli nii naljakas, et hakkasin kõva häälega naerma. Õnneks oli tollel naisel ka huumorimeel. Ja laps oli ka ainult umbes kuueaastane. Ta oli ikka väga sillas, et nad esimesed olid, korrutades seda nagu katkine grammofon. Edule orienteeritud ühiskond? Irv.

Käisin jälle jooksmas. Seekord päriselt jooksin ka. See on supertunne, sa oled nagu üleni kerge ja õhuline ja ei tahagi peatuda. Keha on naljakas asi. Mina ütlen oma kehale iga päev, et ta on suurepärane.

Kell kaheksa vajusin lihtsalt ära, olin nii väsinud, et vaata, et ümber ei kuku. Poleks pidanud seda tegema. Nüüd ajasin endal mingi režiimi täiega sassi. "Mh? Kas on hommik?" vaatasin hämaras toas ringi. Kell oli pool üks ja mina kenasti une täis maganud. Kurat. Lebasin loiult oma pooleldi tehtud voodis ja vaatasin aknast välja, kui sain SMSi. Lucky bastard, tal vedas, et ma üleval olin, muidu oleks ta kitli peale saanud. Mõned meist käivad tööl! Piip-piip. Teine sõnum. Ta ütleb, et tal on probleem. Ma ei saa su peale mõtlemist lõpetada. No paras sulle. Siis sa tead täpselt, mida ma tunnen. Ronisin tigedalt voodist välja. Nüüd ei jää ma kunagi magama.

I really want to keep my cool here. Ma ei taha käituda nagu neljateistaastane. Ma ei taha mingeid sümptomeid. On kaks asja, mis mind alati on iseloomustanud: suurepärane uni ja suurepärane isu. Ma olen oma isu poolest tuntud. Kui tööl jääb viimane koogitükk üle, saadetakse spetsiaalselt minu järele. Aga nüüd olen ma mõlemad kaotanud. Ma ei saa magada ja ma ei taha süüa. Puusakont trügib nagu täiega nähtavale. Bääääääääää.

Ja see kõik on sinu süü.

Heatujuline

Tööl oli parim päev. Välja arvatud see koht, kus sain kolleegi asemel sõimata. Inimesed, kui te helistate poodi ja kaebate ülbe müüja peale, siis palun veenduge, et ütlete õige kassa numbri. Või vaadake nimesilti või midagi. Sest ma pidin ülemusele natuke aega selgeks tegema, et mult ei ole keegi täna mingi helkuri hinda küsinud ja ma ei ole talle vastu haukunud ega teda müksanud(?). "Aga sina olid kassa 1!" kordas ta rangelt. Siis me hakkasime mõtlema, kes on teiselt poolt esimene, tehniliselt 4. kassa, aga kuna inimesed numbreid lugeda ei oska, siis võib mulje jääda ka selline... Ja see kolleeg oli märksa loogilisem kaebustesaaja. Ülemus läks ta nime karjudes kabinetist välja. Hehe.

Mina aga sain eraldi special koodi kolleegide kassades paranduste tegemiseks, sest ma olevat kõige asjalikum (vale!). Need koodid on muidu ainult vanemmüüjatel. See oli nii armas! Ehkki ma pole üldse asjalik, ma ise tean kõige paremini. Ma keeran midagi vussi kümme korda päevas, ja asju, mis ma maha pillan, ei saa ühe käe sõrmede peal kokku lugeda. Kuidas ma üldse kaubanduses töötada saan? Las ma mõtlen... täna... pillasin jogurtit, suure kasti kartulikrõpse (nad kukkusid igale poole laiali), kolm hambaharja. Oot, kas kõik? Ma arenen. Nagu täiega.

Lühike vahetus oli ka, sain juba kell viis vabaks, mis tundus taevalik! Oli hullult lämbe ja palav ning taevas ennustas kurja, aga ma otsustasin koju jõudes ruttu jooksma minna, et enne vihma jõuda. Vahetasin riided ja terviserajale.  Juba esimeste sammude juures hakkasid rasked piisad popsti pähe kukkuma, aga ma pole mingi hale, et tagasi pööran. Kunagi meeldis mulle vihm niivõrd, et läksin spetsiaalselt tormiga välja ja lasin ennast märjaks sadada. Veel parem, kui oli äikesetorm. Niisiis ma lihtsalt jooksin ja sain aina märjemaks, ja räme padukas tuli alla, aga see oli nii mõnus! Ma oleks nagu jälle laps olnud.

Baaibaai. Homme võiks ka mõnus päev olla.

Jeei

Mul oli eile super-hüper-mega-tore päev.

Eile saime teist korda kokku. Ta tegi komplimendi mu kontsakingade kohta ja ütles, et talle ei meeldi tosse kandvad tüdrukud. Well, you're barking at the right tree then. Me läksime tema juurde ja veetsime kuus tundi diivanil suudeldes ja teeseldes, et vaatame filme. Võib-olla on see teise kohtingu jaoks liiga palju. Ma tunnen end liiga kergesti kättesaadavana. Aga ma tahaks näha, kuidas sina suudaks temaga samas ruumis olla ja käsi temast eemal hoida. On midagi hullult atraktiivset mehes, kes teab, mida tahab, ja ei karda seda võtta.

Ma poleks kunagi uskunud, et ma tahan kellegi embuses kuus tundi lamada ja kuulata, kuidas ta hingab, ja mind ei häiri mitte miski. Tema juures pole midagi valet, mis mulle ei sobiks või mida ma tahaks kuidagi muuta. Ta suitsetab, aga ilmselgelt on sisemisele minule alati tundunud, et see on seksikas. Sest see totaalselt on.

Õhtul tahtsin Heleni juurde minema hakata, ja E võttis mu kaissu ning ütles, et ei lase mind enam lahti. Mm.

Meil oli armas tüdrukuteõhtu maiustustega ja ilma alkoholita. Seda rõhutas Helen mitu korda. Et meid Poli sünna eest mõnitada. Aga ma arvan, et alkoholivaba õhtu oli hea idee. 

Tema naabrid hakkasid meie vaikse jutuajamise peale vastu seina taguma ning lõpuks hüsteeriliselt uksekella helistama. Keegi ei olnud huvitatud vastamisest, teesklesime hoopis, et meid ei ole äkitselt enam kodus. "Ah et uksele küll ei julge tulla?" karjus naaber koridorist. "Lollakas, aru ei saa või, et kedagi ei ole kodus," sosistas Eesi, ja ma hakkasin metsikult itsitama. Lõpuks saatis Helen uksele oma hispaanlase, kellel oli suva, sest ta ei saanud aru, mis naaber talle ütles. Nagu too ei saanud aru, et tegemist oli välismaalasega. Hehe.

  

Varsti on Helendust minu poole oodata. Get it? Get it? Gaad, küll ma olen sõnadega osav.

Sisemine radar

Ma olen üpris kõrgel pilvedes. Poiss, sestpeale tuntud kui E, oli läbi teinud imelise transformatsiooni ja muutunud kutist, kellel võttis kuu aega, et mu number küsida (ja mitte minu käest) ja kelle ma ikkagi ise pidin välja kutsuma, kutiks, kes oli all touchy-touchy-feely-feely ja kelle ma õhtul oma toast pidin välja viskama. 

Ma ei suutnud kinos üldse filmile keskenduda, sest ta oli mu kõrval nii good-looking. Ehkki saal oli hämar ja puha. Aga mina ju teadsin, et ta kena on. Filmiks oli "Halb õpetaja". Ehkki treiler oli üpris mööda, osutus film ikkagi naljakaks. Viimasel ajal on iga komöödia, mida ma vaatan, hea. Kummaline. Seal mängisid Cameron Diaz ja Justin Timberlake. Leidub olukordi, kus isegi Justin Timberlake ei näe kuum välja. Kuigi ta pidi palju pingutama.

"Kas sa päriselt ka ei tea, et sa oled väga kena?" pinnisin ma E-d juba mitmendat korda. Ta naeris ja ütles, et seda öeldavat talle esimest korda. Ongi hea. Ei lähe ülbeks kätte.

Ma ei tea, mis värk meestega on, kuna mul praktiliselt kogemused puuduvad, aga ärge tulge mulle rääkima, et neil ei ole mingit sisemist radarit, mis tunneb ära, kas sel naisel on juba keegi. Ma ootasin kaks kuud, et üks tropp mulle helistaks. See, kes mind ja Tiinat Tallinnast tagasi sõidutas, jooksis Tartu jõudes mulle järgi nagu filmis, et mu numbrit küsida, aga ei helistanudki kunagi. Ta ei ela Tartus ka, aga ikkagi. Ja kümme minutit peale E lahkumist ta helistas. "Tere, Anne-Mai, mind mäletad? Sul on väga ilus nimi, saaks kokku, ma olen praegu Paides, aga hakkaks kohe tulema. Või järgmine nädal?"

Mine p***e, mõtlesin ma. Mehed. Nad ei taha sind enne, kui sul pole küljes mingit nähtamatut märki, et keegi teine sind tahab. Aga see tuntakse siis ära kilomeetrite kauguselt.

On ahvid.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

 ... olid tunnid muidugi juba alanud.

Mul on natuke mark. Eile Polina sünnipäeval (saabusin töölt alles pool üksteist) jõin end konkreetselt maailma lühima ajaga laua alla ja laaberdasin koju. Ma polnud eriti midagi söönud ja pikk päev oli selja taga... aga no nii vähe ikka ei kannaks. Aga see aeg, mis ma vastu pidasin, oli superlõbus. Helen oli Hispaaniast tagasi ja moodustas oma boyfriendiga imeilusa paari. Maarja oli meganunnu. Ja Polina oli lihtsalt Polina, rohkem pole vajagi öelda. Oli üks suur eesti-vene-inglise-hispaania keelte segapuder. Nii hea, et ma hispi oskan ja Heleni Juanile pescado ja assesino oskasin öelda. Keelteoskus tuleb alati kasuks.

Natukese aja pärast ma lähen välja selle poisiga, kellesse mul crush oli. No siiamaani on. Miks ma muidu läheks? Aga kui tekib piinlik vaikus, pean ma selles vastutavaks just sind. Jah, sind, kes sa seda praegu loed.

Nii et looda parimat.

Hihi

Tegelikult ma tahtsin veel tsiteerida Postimeest, mille eile ostsin (jah, ma olen saja-aastane). Selliselt tegelaselt nagu Rein Veidemann küsiti: "Millises helistikus eesti kirjandus kõlab?"

Ja tema vastas: 

"Valdavalt melanhoolses. Isegi kui naerdakse - pean silmas huumorit - pole see vabastav naer, vaid kuidagi sissepoole."

Mida ma siis kogu aeg rääkinud olen??

Ma ostsin Kroonika ka. Seal tembutas jälle Kerli ringi. Teda kiusati igavese Lady-Gaga-küsimusega, millest ta ei tahtnud rääkida. Ülejäänud intervjuu täitis ta juttudega, mida Lady Gaga oli teinud siis ja siis, kui ta veel kuulus polnud, ja kuidas Kerli ise mõtleb nüüd, et ei tahagi kuulsaks saada. Vähemalt Lady Gaga moodi mitte. 

Smooth criminal. Nii et ta pesitseb LA-s, püüab teha läbimurret, ja seda kõike eesmärgiga mitte kuulsaks saada? Kas siis poleks lihtsam...mitte sebida?

Hei-hei

Eile oli täiesti uimane päev. Jumala eest, uimane. Ma magasin üheteistkümneni ja läksin siis linna peale. Jõudsin paar second-hand kauplust läbi tuulata ja siis tundsin, et enam ei jaksa. Sammugi teha. Tahtsin lihtsalt ennast nelja seina vahele sulgeda. Sest päike kadus ära ja tuli mingi nõme tuul. See on meeletu, kui palju ilm mind mõjutab. Ostsin kotitäie toitu ja peitsin ennast koju. Iga samm oli nagu pingutus. Ja kodus läksin varsti tuttu. Mulle tundub, et igal vabal päeval lasen ma paariks tunnikeseks silma looja. Milline ajaraisk. Ning kõige selle juures magan öösel ka suurepäraselt. Mul on hea uni.

Täna oli parem päev. Kella üheteistkümneks oli mul juba maja koristatud, pesu pestud ja mina ise ka. Viimasega läks muidugi kõige kauem aega... musta inimese asi. Mul on köömnelõhnaline juuksepalsam, nii et duši all on tunne, nagu sööks leiba. Ma tahtsin ka väga oma uut fööni järgi proovida. Ostsin selle endale äsja. Ilus! Ja võimas. Kui ostad fööni juba täna, saad pistiku pealekauba!

Käisin äsja vannitoas oma teksaseid föönitamas. Need ei taha üldse ära kuivada.

Viimasel ajal on nii sügisene tunne olnud. Pean tunnistama, et mul ei ole selle vastu midagi. Sügisel saab kanda lahedat sügisgarderoobi. Muuseas peaks selle endale hankima. Mul on raha vaja. Nagu ma täna Tiinale telefoni teel ütlesin: "Ma tahan raha. Palju raha. Aga seal tööl käia ma enam eriti ei viitsi."

"Tule meile," pakkus Tiina, "meil on veel ühte vaja."

"Aga palk?" kahtlesin mina. "Ma tahan palju palka."

Küll ma olen veel naiivne. Ei saa nõuda palju palka töö eest, mis ei ole nõudnud sinult omakorda mingit ettevalmistust, õpinguid ega muud sellist. Aga kui kuulsin kõlakaid, palju maksti meil enne masu tulekut, jäi küll õun kurku kinni. See oli võimas. Sellised palgad võiksid tagasi tulla.

Mul on külmkapis toitu, mille peab kiiresti ära sööma, enne kui see halvaks läheb, ja hommikul maksin oma arveid. Ma tunnen end nii täiskasvanuna. Välja arvatud käitumise poolest. Ha-ha! Selles ei kavatse ma kunagi muutuda.

Õuna-aasta

Mul on siin augustikuu "Eesti Naine", kus ühe loo lõpus on tsiteeritud Olivia Saare luuletust:

Homseks lubati Baltimail paiguti 

jälle madalat õhurõhku

rõhud  rõhkudeks, oleks alati

seda õunalõhnalist õhku

Täpselt nii ma end tunnengi. Ma tunnen mahakukkunud õunte lõhna igal pool, see on nii värske ja mõnus... See aasta pidi olema õuna-aasta. 

Täna oli selline sügisene õhtu. Vaikne ja mahe, vihmane ja õunane.

Aga Pärnu oli super nagu Pärnu ikka kipub olema. Metsikult parke täis ja päikeseline. Me käisime emaga muuli lõpus. Ja tagasi. Sest muidu me oleksime ikka veel seal. Minu meelest on see muul tund aega pikk.

Käisime ujumas. Vesi oli hea, aga tuul kõva, ja välja tulles puhus see mul pea peaaegu otsast. Pärast tundsin ennast imelikult. Järgmine päev ka. Ei teadnud, kas minust enam elulooma saabki. Aga õnneks sai. Kui see ei ole just zombi-blogi. Mis oleks ka huvitav.

Põhimõtteliselt on suvel Pärnu vallutanud välismaalased. Peamiselt soomlased ja rootslased. Kohvikutes, kus me sõime, ei olnud eesti keelt kõrvallaudadest üldse võimalik kuulda. Võib-olla kohalikud ei käi söömas. Ega kesklinnas. Varsti tekkis selline efekt, et rääkisin kõva häälega nagu välismaal, olles kindel, et keegi teine eesti keelt ei mõista.

Enne koju tagasi sõitu tuhises meile emaga vastu turske kiilakas mees pisikesel roosal tõukerattal. Tõsijutt. Ja endal oli igavesti asjalik nägu ees. Mida kuradit?? Pärnu tõukeratturid sellised.

Ükspäev ütles keegi naine mulle kassas, et ma olen seal poes üks kõige toredamaid ja viisakamaid müüjaid. Kas pole kena?? Küllap ta pole mu halva-tuju-päeval sinna sattunud. Ta lisas ka ebaviisaka märkuse ühe mu identifitseerimata kolleegi suunas. Ma ei hakanud edasi uurima. Peaasi et mina ruulin. Aga täna öeldi красивая женщина. See oli veel kenam. Eriti женщина osa. Hehe.