Eile oli täiesti uimane päev. Jumala eest, uimane. Ma magasin üheteistkümneni ja läksin siis linna peale. Jõudsin paar second-hand kauplust läbi tuulata ja siis tundsin, et enam ei jaksa. Sammugi teha. Tahtsin lihtsalt ennast nelja seina vahele sulgeda. Sest päike kadus ära ja tuli mingi nõme tuul. See on meeletu, kui palju ilm mind mõjutab. Ostsin kotitäie toitu ja peitsin ennast koju. Iga samm oli nagu pingutus. Ja kodus läksin varsti tuttu. Mulle tundub, et igal vabal päeval lasen ma paariks tunnikeseks silma looja. Milline ajaraisk. Ning kõige selle juures magan öösel ka suurepäraselt. Mul on hea uni.
Täna oli parem päev. Kella üheteistkümneks oli mul juba maja koristatud, pesu pestud ja mina ise ka. Viimasega läks muidugi kõige kauem aega... musta inimese asi. Mul on köömnelõhnaline juuksepalsam, nii et duši all on tunne, nagu sööks leiba. Ma tahtsin ka väga oma uut fööni järgi proovida. Ostsin selle endale äsja. Ilus! Ja võimas. Kui ostad fööni juba täna, saad pistiku pealekauba!
Käisin äsja vannitoas oma teksaseid föönitamas. Need ei taha üldse ära kuivada.
Viimasel ajal on nii sügisene tunne olnud. Pean tunnistama, et mul ei ole selle vastu midagi. Sügisel saab kanda lahedat sügisgarderoobi. Muuseas peaks selle endale hankima. Mul on raha vaja. Nagu ma täna Tiinale telefoni teel ütlesin: "Ma tahan raha. Palju raha. Aga seal tööl käia ma enam eriti ei viitsi."
"Tule meile," pakkus Tiina, "meil on veel ühte vaja."
"Aga palk?" kahtlesin mina. "Ma tahan palju palka."
Küll ma olen veel naiivne. Ei saa nõuda palju palka töö eest, mis ei ole nõudnud sinult omakorda mingit ettevalmistust, õpinguid ega muud sellist. Aga kui kuulsin kõlakaid, palju maksti meil enne masu tulekut, jäi küll õun kurku kinni. See oli võimas. Sellised palgad võiksid tagasi tulla.
Mul on külmkapis toitu, mille peab kiiresti ära sööma, enne kui see halvaks läheb, ja hommikul maksin oma arveid. Ma tunnen end nii täiskasvanuna. Välja arvatud käitumise poolest. Ha-ha! Selles ei kavatse ma kunagi muutuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar