Ma olen üpris kõrgel pilvedes. Poiss, sestpeale tuntud kui E, oli läbi teinud imelise transformatsiooni ja muutunud kutist, kellel võttis kuu aega, et mu number küsida (ja mitte minu käest) ja kelle ma ikkagi ise pidin välja kutsuma, kutiks, kes oli all touchy-touchy-feely-feely ja kelle ma õhtul oma toast pidin välja viskama.
Ma ei suutnud kinos üldse filmile keskenduda, sest ta oli mu kõrval nii good-looking. Ehkki saal oli hämar ja puha. Aga mina ju teadsin, et ta kena on. Filmiks oli "Halb õpetaja". Ehkki treiler oli üpris mööda, osutus film ikkagi naljakaks. Viimasel ajal on iga komöödia, mida ma vaatan, hea. Kummaline. Seal mängisid Cameron Diaz ja Justin Timberlake. Leidub olukordi, kus isegi Justin Timberlake ei näe kuum välja. Kuigi ta pidi palju pingutama.
"Kas sa päriselt ka ei tea, et sa oled väga kena?" pinnisin ma E-d juba mitmendat korda. Ta naeris ja ütles, et seda öeldavat talle esimest korda. Ongi hea. Ei lähe ülbeks kätte.
Ma ei tea, mis värk meestega on, kuna mul praktiliselt kogemused puuduvad, aga ärge tulge mulle rääkima, et neil ei ole mingit sisemist radarit, mis tunneb ära, kas sel naisel on juba keegi. Ma ootasin kaks kuud, et üks tropp mulle helistaks. See, kes mind ja Tiinat Tallinnast tagasi sõidutas, jooksis Tartu jõudes mulle järgi nagu filmis, et mu numbrit küsida, aga ei helistanudki kunagi. Ta ei ela Tartus ka, aga ikkagi. Ja kümme minutit peale E lahkumist ta helistas. "Tere, Anne-Mai, mind mäletad? Sul on väga ilus nimi, saaks kokku, ma olen praegu Paides, aga hakkaks kohe tulema. Või järgmine nädal?"
Mine p***e, mõtlesin ma. Mehed. Nad ei taha sind enne, kui sul pole küljes mingit nähtamatut märki, et keegi teine sind tahab. Aga see tuntakse siis ära kilomeetrite kauguselt.
On ahvid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar