Tööl oli parim päev. Välja arvatud see koht, kus sain kolleegi asemel sõimata. Inimesed, kui te helistate poodi ja kaebate ülbe müüja peale, siis palun veenduge, et ütlete õige kassa numbri. Või vaadake nimesilti või midagi. Sest ma pidin ülemusele natuke aega selgeks tegema, et mult ei ole keegi täna mingi helkuri hinda küsinud ja ma ei ole talle vastu haukunud ega teda müksanud(?). "Aga sina olid kassa 1!" kordas ta rangelt. Siis me hakkasime mõtlema, kes on teiselt poolt esimene, tehniliselt 4. kassa, aga kuna inimesed numbreid lugeda ei oska, siis võib mulje jääda ka selline... Ja see kolleeg oli märksa loogilisem kaebustesaaja. Ülemus läks ta nime karjudes kabinetist välja. Hehe.
Mina aga sain eraldi special koodi kolleegide kassades paranduste tegemiseks, sest ma olevat kõige asjalikum (vale!). Need koodid on muidu ainult vanemmüüjatel. See oli nii armas! Ehkki ma pole üldse asjalik, ma ise tean kõige paremini. Ma keeran midagi vussi kümme korda päevas, ja asju, mis ma maha pillan, ei saa ühe käe sõrmede peal kokku lugeda. Kuidas ma üldse kaubanduses töötada saan? Las ma mõtlen... täna... pillasin jogurtit, suure kasti kartulikrõpse (nad kukkusid igale poole laiali), kolm hambaharja. Oot, kas kõik? Ma arenen. Nagu täiega.
Lühike vahetus oli ka, sain juba kell viis vabaks, mis tundus taevalik! Oli hullult lämbe ja palav ning taevas ennustas kurja, aga ma otsustasin koju jõudes ruttu jooksma minna, et enne vihma jõuda. Vahetasin riided ja terviserajale. Juba esimeste sammude juures hakkasid rasked piisad popsti pähe kukkuma, aga ma pole mingi hale, et tagasi pööran. Kunagi meeldis mulle vihm niivõrd, et läksin spetsiaalselt tormiga välja ja lasin ennast märjaks sadada. Veel parem, kui oli äikesetorm. Niisiis ma lihtsalt jooksin ja sain aina märjemaks, ja räme padukas tuli alla, aga see oli nii mõnus! Ma oleks nagu jälle laps olnud.
Baaibaai. Homme võiks ka mõnus päev olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar