Üks õhtu, kui mees Kauri ja ennast dušitas, kuulsin vannitoast hüüdu, et ma kähku vaatama tuleks. Kaur lesis mõnusasti oma vannikeses ja mees dušitas teda ülevalt ja laulis "lalallalaaaa" nagu tavaliselt. Dušivoolik jookseb Kauril niimoodi näo eest mööda ning sellest ajast saadik, kui ta on haarama õppinud, on ta oma väikese käega hakanud voolikust haarama. Nüüd aga on ta jõudnud väga oraalsesse faasi, kus maailmaga tutvub suu kaudu, ja oli dušivoolikut ka õrnalt näkitsema hakanud. See oli nii naljakas vaatepilt, et ma ka naerma puhkesin.
Laps on juba nagu kass, st kõik, mida saab ümber lükata, saab ümber lükatud. Tal on üks helendav öökullike, mille ma panen peamiselt tema raadiusse selleks, et ta saaks öökulli ümber lükata. Eile lugesin talle ette ja jõin pudelist vett ning käisin kaheks sekundiks mehele raamatust ühte naljakat pilti näitamas - Kuldkiharake põgenes karude eest täpselt sellise "Oh shiiiit!" näoga - ning tagasi tulles oli mu veepudel kummuli ning kõik beebi ümber ligunes vaikselt märjaks. Kes teeb, see jõuab.
Eriti hea meel mul ei olnud selle üle, kui ta meil reedel köögilaual lesis ning mees pani suure kaheliitrise piimapaki liiga lapse jalgade raadiusse. Hops! lendas see pakk maha ning pool kööki sai piima täis. Mees küll koristas ära, aga mina olin veel tükk aega pahur, sest piima pole väga hea kuskilt ära saada ja pidevalt oli sealt kohast mööda kõndides tunne, nagu jalge all veel naksuks. Pärast oli nõme tunne küll, et mis ma pahurdasin, aga ma olin pahane piima, mitte mehe peale :D
Panin sellest hetkest veto lapse köögilaual lesimisele või kõhutamisele ka, sest see on juba ohtlik, kuna ta keerab end nüüd. Nüüdsest võib ta ainult maas oma tekil tegutseda. Praegu just seal ta toimetab ning on end 180 kraadi keeranud nagu kellaosuti. Pea on nüüd akna poole, aga keerab ennast kringlisse ja piilub ikka mind
Eile, pühapäeval, käisime Kauriga esimest korda päris ujumistunnis. Hommikusöögi juurde mees hakkas uurima, kus ja millal beebide ujutamist tehakse, ja leidis, et Reval Spas on tolsamal hommikul kell 11 näiteks, ja kohti oli ka. Mõeldud, tehtud! Pakkisime end kokku ja läksime Revalisse, mis on üks mu lemmikspasid.
Tõesti kulus ära ja vahva oli. Mina küll tunnen, et mul on nüüd rohkem julgust last vees käsitseda, varem hoidsin teda kuidagi selili hõljumas ja vaatasin, et vett suhu ei läheks.
Kokku oli vist seitse beebit ning treener oli noor, ilus ja rõõmus nagu Miss Estonia. Meie beebil oli ainsana nii isa kui ema kaasas, aga meile meeldiski nii, sel ajal, kui üks tegutses lapsega, sai teine tema ilmet piiluda. Kaur oli täitsa rahul seal, sukeldus ilusti, nututa, hõljus ujumisnuudliga kõhuli ning hakkas vaikselt ka jalgadega juba kaasa aitama. Tahaks aeg-ajalt jäädagi käima, hea ujumisoskus on elus väga vajalik.
Natuke ajas Kaurike ka piima välja, ja kui ma ütlen natuke, siis ikka päris palju. Osale saime kohe jaole ja pühkisin rätikuga ära, aga suurem osa sattus insta basseini ikka:D Ups.
Üks harjutus, mis mulle väga meeldis, oli see, kui beebid, nuudlid kõhu ja kaenlaaluste all, lükati ringi sisse kokku, koosolekut pidama. Nad kõik huviga vaatasid üksteist. Üks teine pisipoiss tundis Kauri vastu huvi ja puudutas ning mehe sõnade kohaselt ka küünistas teda, aga noh tegijal ikka juhtub.
Kiirelt jõudsime mõlemad pärast ka saunades käia, beebi oli täitsa rahulik. Spast välja ronides oli ilm nii ilus ja päikeseline, et koju minna veel ei tahtnud. Mina toitsin pambukest autos ning mees läks sebis meile latted. Siis läksime niisama suhteliselt sihitult sõitma, põikasime läbi mõne mõisa juures, et vaikselt hakata üle vaatama, kas mõni paistab nii kena, et seal kunagi üks pidu teha. Vist kolme juurde jõudsime, praegu veel miski väga muljet ei avaldanud. Võtsime Peetri Subwayst võikud kaasa ning mul tuli täielik nostalgia oma Subways töötatud aja suhtes. Nüüd satun Subways sööma umbes kord aastas ja alati võtan sama asja, vegepihviga võiku, kuna see lihtsalt on seal kõige parem. Nosisin seda poolikut võikut vaheaegadega mingi tund aega, kuna lasin sinna nii palju manti vahele panna. Mees küsis ikka ja jälle uskumatusega, kas ikka pole otsas.
Pärast õhtupoolikul tegime veel pika lopsaka jalutuskäigu Kalamaja parki, päike paistis sulnilt, tuul paitas külmalt. Kalamaja kant on ikka niii võluv, seal jätkub uudistamist. Küsisin mehelt, kas ta endale korterit või üürikorterit otsides kunagi Kalamajja ka midagi vaatama jõudis, aga ta ütles, et vaatama mitte kunagi, sest sealsetest hindadest lihtsalt ei käi jõud üle.
Seal on tõesti mingi oma vaib, hea meelega elaks seal, kui saaks, ja küllap mõtlevad nii ka kõik teised inimesed. See on üks mu lemmikpiirkondadest koos Nõmme ja Viimsiga.
Õhtusöögiks saime maitsvat seenekastet ja kui meie Netflixist "Suitsi" vaatasime, askeldas Kaur oma tekil ja tõmbas oma mängukaart ikka ja jälle ümber endale peale. Vahepeal lihtsalt vaatas kaart, kus parasjagu midagi ei rippunudki, megahuvitatud ja rõõmsa näoga, nagu et küll see maailm on alles imeline.
Kui hakkasime teda peale viimast toitmist rinnal uinununa magama viima, nagu me alati teeme, siis ärkas ta voodis insta üles, hakkas häälitsema ja käsi loopima. "Mis ma selle tegelasega teen?" küsis mees. Beebi silmad särasid pimedas õhinaga vastu ja ta oli rõõmus, aga üldse mitte unine.
Ma võtsin üle ja heitsin ise mõnusasti oma voodisse, näoga beebi kõrvale. Mõtlesin, et see on hea võimalus harjutada tema uinumisel abistamist ilma rinnata. Panin ta külili, luti suhu, paitasin natuke otsmikust ninani ja sulgesin ise silmad. Varsti magas ka beebi ning sain ise lipsata mehega Harry Potteri puslet lõpetama.
Kokkuvõttes oli kuidagi väga sulnis pühapäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar