"Apteeker Melchior" ja muu

 

Mees läks peale haiguslehte esimest päeva tööle ja sättis lapse mulle voodisse söötmist ootama. Tulin köögist ja magamistoas avanes selline särav pilt

Nädalavahetus läks mõnuga ja tegusalt. Kõigepealt käisime reedel Sisustusmessil. Mehe poeg tuli ka ema juurest ja ühines meiega seal. Palju ilusaid lahendusi nägime, eriti heitsime pilku diivanitele ja vannidele. Ühes nurgas olid massaažitoolid. Mehe poeg istus kohe krapsti sisse ja hakkas proovima, mina veel kõhklesin, aga istusin ka sisse, sest proovimiseks need ju seal väljas olidki. Päris üllatas, kui tugevalt see tool mudis, mul oli isegi valus. Sääremarjad tõmbas niimoodi sisse, et ehmatasin hetkeks. Kui siis õlgade peale ka natuke tooli vajuma hakkas, oli mul tunne, et tool sööb mu ära :D Aga noh, seal oli teisi režiime ka, ja hea ju, kui tool oskab megatugevalt ka teha, kõigile masohhistidele ka midagi.

Reede õhtul mees tegi pitsat, mis oli imemaitsev, ja mängisime hilise õhtuni (poole üheteistkümneni) Uno Flipi, mis on uus, õelam versioon Unost ega saa kunagi otsa. Aga vahva oli midagi kõik koos teha. 

Laupäeval saabus minu ema, kes tuli külla ja Kauri hoidma. Üritasime hommikul käigu pealt koristada, samal ajal kui Kaur oli erakordselt viril ja oleks tahtnud kogu aeg süles olla. Aga korda me kõik saime. Ema peal, käisime kõik veidi sõitmas ning läksime Järve Keskusesse sööma. Mehe poeg vestles söögi ajal hästi palju ja avas end, selle asemel, et telefonis olla, mis oli tore. Mulle tundus, et ema kuidagi tõi teist energiat ringi. Kella kolmeks läksime loomaaeda, kus meiega liitus ka veel viimast päeva Eestis olnud Minn. Jalutasime ringi, vanaema lükkas rõõmuga Kauri käru, nii et meie mehega saime niisama ringi kõndida ja käest hoida. Ilm oli õnneks kena ja päikseline. See Tallinna loomaaed on selline, et seal kõndida on kena, aga kuigi palju loomi seal just ei näe. Nad on alati kuskil ära või pole neil külastustundi...mingid aedikud on remondis või muud säärast. Aga samas ongi nendest loomadest, eriti suurematest kaslastest, alati kahju. Keegi ei peaks vangistuses elama. 

Selle üle oli küll hea meel, et nägime elevanti. Seda au mul veel oma silmaga polnud olnud. On ikka ilusad loomad, osava londiga. Nahk oli hall ja krobeline. See oli juhtumisi isaelevant, milles kellelgi ühtki kahtlust ei jäänud, sest elevant pissis parasjagu lopsakalt ja keris selleks alla sellise massiivse schlongi, et mul suu lahti jäi. Pugesin mehe hõlma alla ja itsitasime mõlemad vaikselt. Ümberringi vaadates oli näha, et itsitasid ka kõik teised pealtvaatajad. 

Õnneks keris elevant oma toimetustega valmis saades schlongi jälle kuskile kõhu peale tagasi ja võisime parasjagu raputatuna edasi minna.

Jätsime Minniga hüvasti ja rallisime tagasi koju, et kähku kino jaoks valmis seada. Läksime mina, mees ja poeg ning ema jäi koju Kauriga tegutsema. Film oli "Apteeker Melchior" Coca cola plaza lux-saalis, kus istmed alla käivad ja jalatoed üles. Küll oli mõnus jälle kinno saada! Snäkke osta ja treilereid vaadata (megalt tahaks kõiki neid treilerdatud filme ka näha!). 

"Apteeker Melchior" ise oli enam-vähem. Vaadata tasus, aga suurt muljet ei jätnud, peamiselt osatäitjate pärast. Näiteks peaosatäitja jättis natuke liiga emotsioonitu ja flegma mulje ja ka näiteks Marko Matvere osatäitmine tundus liiga kiirustatud ja mütsiga löödud. Mulle tundub, et seda filmides oleks võinud natuke rohkem aega võtta... once more with feeling, noh.

Aga Eesti filmi peab toetama ikka ning nii mõtlesid ka kõik teised, sest saal oli täis.

Kui peale filmi koju jõudsime, siis oli juba ukse vahele kosta Kauri seletamist, rääkis emale oma beebikeeles maailma asju. Olid omavahel jälle kahekesi väga kenasti hakkama saanud.

Pühapäeval läksime Reval Spasse beebide ujumisse ja ise ka saunasid nautima. Beebide ujumises põrkasime kokku sugulastega, kellest just emaga eelmisel päeval olime rääkinud, et nemad on kaksikud saanud. Nüüd olid need kaksikud koos ema-isa ja vanaemaga ujumas samas tunnis kus meiegi. Väga vahva kokkusattumus! Laste ema ütles, et minu meest koos Kauriga nad olid kaks nädalat tagasi seal tunnis näinud, aga ei teadnud siis, et need on nemad, kuna mind siis polnud, olin tööl. 

Kauril erilist ujumistuju polnud, tõmbas ruttu virilaks. Treener ka mitu korda naeris Kauri haput nägu peale liiga paljusid sukeldumisi. Küsisin treenerilt, miks Kauri käed lehvivad vees hõljudes taga, mitte asjalikult ees, ja ta ütles, et see tuleb kerelihastest, täpselt nagu neuroloog oli öelnud. Et need pole veel nii tugevad. Nüüd saab Kaur küll eriti hullu treeningkava peale. Äsja, kui ta kõhutas, heitsin ta ette, et ta mulle otsa vaataks ega heitudes nutma hakkaks nagu tavaliselt, ja laulsin talle kogu oma repertuaari lastelaule ära. Noh vaatas ka ega nutnud see aeg.

Oma sugulasi kaksikuid Kaur basseinis kuidagi rõõmsalt tervitada ei osanud...Kui tuli tunni lõpp, kus beebid kõik kokku ringi hõljutati nagu koosolekule, siis tegi Kaur nutmisega otsa lahti (treener ütles, et üks beebi siis alati hakkab nutma ja teised järgivad eeskuju). Kaur on suunamudija :D Aga vahva ikka see kokkusaamine, väike poiss ja tüdruk, kelle vanavanaema on Kauri vanavanaema õde. Lahe mõelda. Ja kui väike maailm ikka on.