Tark kodu

Me elame nutikodus, st teleka kõrval kapil on seade, mille kaudu Google'i roboassistent meiega räägib. Mees kasutab seda tihti igasuguste küsimuste lahendamiseks, mis tal tekivad. Ta ei viitsi guugeldada, vaid küsib lihtsalt valjusti:

"Hey Google, how long should I bake bagels for?"

Väga mugav. Olen ka ise hakanud seda kasutama, näiteks ükskord lapse nuttes küsisin Google'ilt, miks mu laps nutab. Ta andis mulle kohe nimekirja eri põhjustest vastavalt tõenäosusele.

Vahepeal Google'i assistent ka trollib meid, vähemalt mulle tundub nii. Rõngassaiade küpsetamise küsimusele vastas ta: "Vabandust, aga ma ei oska sulle sinna sõidusuuniseid anda."

Võib olla, et lihtsalt kuulis meest valesti, aga...

Ma küsisin siis: "Hei Google, kas sa mõnikord trollid meid?"

Google'i seade helendas värviliselt, mis tähendas, et ta oli mind kuulnud... aga ta ei vastanud mitte midagi. Mida ei juhtu tavaliselt kunagi.

Hm.

Pani mees siis tookord rõngassaiad ahju ja palus Google'il panna endale nii ja nii mitme minuti pärast meeldetuletuse.

"Mille kohta meeldetuletus on?" küsis assistent.

"Bagels."

Teatud aja minutite järel hakkaski kostma helin ja Google teatas, et tegu on meeldetuletusega.

"Mida sa meelde tuletad?" tahtsin teada.

"Nagels," vastas Google krapsakalt. Ma hakkasin itsitama. Misasjad on nagelid? 

Mäletan, et kunagi kasutasime kahekesi ka Google'i assistendi filmimängu võimalust. Mees ütles, et hei Google, me tahaks mängu mängida, ja valisime filmitsitaatide oma. Kui arvate, et see oli kerge, siis eksite. Ma olen suur filmifriik ning ma enamuste puhul jäin küll vastuse võlgu. Samuti oli seal suht vähe aega mõelda, oli "Ära mõtle, kohe ütle!" Aga vahva oli, ma mängin iga kell midagi raskemat millegi liiga kerge asemel. Ja ta ise arvestas punkte, sest mina ja mees olime eri võistkond. Äge ju.

Proovisime ka laulude äraarvamise mängu. Saime valida eri dekaade. Jällegi ma tean suht palju nt 2000ndate muusikast, aga seal oli küll enamasti mök-mök. Polnud selliseid lihtsaid valikuid nagu Spice Girls, vaid ikka selliseid, millest ma tihti polnud kuulnud. Või kui olin, ei tulnud korraga meelde, mis see oli. Meile lasti paarisekundilist lõiku mingist laulust ja siis oli paar sekundit aega arvata. Kui arvasid kasvõi laulunime õigesti, aga esitajat mitte, said pooled punktid ikka.

Mees tegi mulle seal veel pähe.

Aga jah, kui istun diivanil ja toidan last ja vahel igav on, kiusan Google'it lambiküsimustega. Olen talt küsinud, kes sõja võidab - tema allikate kohaselt on Ukrainal head võimalused (õige vastus!). 

Ühel laupäevaõhtul, kui jälle assistenti küsimustega kiusasime (olin küsinud, mis on assistendi meelistegevus, ja ta vastas, et laulmine, ning laulis mulle ühe laulu), pööras mehe poeg end arvuti tagant meie poole ja jäi kavala näoga kuulama. Siis pöördus ta Google'i poole palvega, et see puuksutaks :D Ja täpselt seda ta tegi. Mees proovis kohe ise sama küsida ja teda assistent ignoreeris. 
"Sa pead selle õigesti sõnastama," ütles poeg teadjalt.

Ning viimaks annab nutikodu ka muid tüngategemisvõimalusi. Meil, kes me oleme oma telefonide kaudu selle kodu elanikud, on ligipääs näiteks elutoa laetule kruttimisele rakenduse kaudu. Ainult paar kindlat pirni, mis on sellega ühendatud. Istume meie mehega ühel õhtul, mees teeb süüa, kui korraga ta poeg talle helistab. Umbes sel ajal vaatan mina, et laetuled vilguvad. Seda tegi parajasti mehe poeg oma kodust ema juures ning oli frustreeritud, et me polnud tähele pannud ega reageerinud. Helistas peale, et küsida, ega meil midagi vilgu kuskil :D

See oli kuidagi minulik asi, mida teha. Ma sada protsenti teeks sama tünga ning samamoodi helistaks peale ka, kui reaktsiooni ei järgneks.