Juuksekarvauputus

 

Kuldne nagu kodumaa päike ja must kui kodumaa muld

Käisime Kaurikesega perearsti juures. Kaur polnud terve eelneva päeva kakanud ning kohe arsti juurde jõudnuna sain aru, et nüüd oli ta taevased jõud valla päästnud. Nii kui pereõe juurde tuppa pääsesime, hakkasin tal mähet vahetama. Mees tavatseb Kauri kakadele viiepallisüsteemis hindeid anda... see kaka oli 6. Õde seisis viisakalt kõrval ja vaatas, kui mässasin. Mul polnud isegi paha meel, vaid hea meel, et tal kõht ikka ilusti läbi käib. Varem kakas ta neli-viis korda päevas ja nüüd ainult ühe või mõni päev üldse mitte, mis on suur muutus.

Kohe peale kakamist oli Kaur hästi rõõmus, sest hea oli ju olla. Naeratas nagu väike päike pereõele ning kaalumisel siputas mitme beebi eest, et numbreid kirja ei saaks. Kaalub ta nelja ja poole kuu peal 7150g ja pikkust on 66 cm. 

Veel sai ta suukaudse rotavaktsiini ja süsti reide, mille kohta, seda ma ei teagi. Süstist ei saanud ta arugi, alles kolme sekundi pärast jõudis kohale ja tuli hale nutt. Õnneks läks see kohe üle.

Nüüd ei taheta meid enne näha kui kuuenda kuu visiidi jaoks.

Jalutasime rõõmsalt arsti juurest tagasi, mina avastades, et olin oma raamatu unustanud. Seda arvestades pöördusime parem koju tagasi ning läksime jälle aeda möllama. Oi kuidas Kaurile seal meeldib! Nii palju on vaadata, nii palju hääli, lõhnu ja valguslaike. Batuudi peal Kaur tükk aega kõhutas ning pärast ronisin ise ka tema juurde, lesisin ja hiivasin teda enda peale nagu seitsmekilost hantlit. Hüppasime ka koos batuudil, tema siputas aktiivselt ja naeris. Kui sealt maha ronisime, siis nägin batuudil vähemalt kümmet oma heledat juuksekarva. Hetkega! See on hullumeelne, kui palju juukseid mul ära tuleb. Mul pole parukast kahju, vaid lihtsalt see on tüütu, kui palju neid karvu igal pool on, kõige võimatumates kohtades. Pidevalt tuleb neid ka näiteks lapse rusikast ja riiete küljest ära tõmmata. Jumal tänatud robotolmuimeja eest, mis igapäevaselt meie jalutama minnes põrandale vurama tuleb ja neid kokku kogub.

Peale batuuti läksime veel kiigule ka, kus Kaur samuti kõhutas ja pärast selili kiikus, rõõmuga mulle naeratades. Tal oli eile üldse väga hea kõhutamispäev, püsis päris kaua nii sobivalt huvitavates keskkondades.

Mees eile arutas, mida teha oma kinnisvaraga ja millisel ajal. Kui ta üht korterit müüb, siis millal selleks kõige parem aeg... siis edasi sõltub, millal saadakse ehitusluba tulevase uue kodu jaoks. Siis on tal veel kuskil tükk maad ning ta mõtleb seda müüa ja sissemakse veel ühe üürikorteri alla panna.

"Või on ka kolmas võimalus..." ütles ta sõrmi kõverdades.

"...see kõik maha põletada ja põgeneda," ütlesin ma mõtlikult. "Jah, kahtlemata on see võimalus, aga ma ei ole kindel, et meie olukorras just kõige arukam."

Mees pööritas silmi, millist žesti ma olen oma elus päris palju nägema pidanud :D