Ehitusmessil

Üks hommik tegi beebi juba häält, kuid mina keerasin veel külge ja teesklesin, et mind pole olemas. Mees sirutas üle minu ja võttis beebi oma rinnale. Ise lesis ning beebi istus tal peal. Hakkas siis ise Kauri altpoolt hüüdma, naljakaid nägusid ja loomahääli tegema: "Kaur! Aguu! Kaur, vaata siia!"

Kaur alla ei osanud vaadata, sest mis ajast ikka maapind temaga rääkinud on, pööras pead ning leidis hoopis minu, kes ma olin selleks ajaks juba istukile tõusnud ning sättisin end valmis talle süüa andma. Kaur naeratas mulle laialt ning oli väga armas oma hommikuselt püsti juukseudemetega.

"Ei, Kaur, siia, ma olen siin! Aguuu!" hüüdis issi alt, aga Kaur otsis jälle enda ümbert hääle allikat ja leidis jälle ainult minu. Emme, jee! Kaur läks jälle rõõmsaks ja vehkis mulle käekestega. Nii see kestis mitu minutit, mees läks järjest kärsitumaks, minul olid naerust juba pisarad silmis. Kaur aga vaatas mind lisaks naeratusele ka kerge hämmeldusega. Muidugi on emme kõikvõimas, aga et ta ka niimoodi ilma suud liigutamata rääkida oskab... ja veel nii jämeda häälega... see on midagi uut.

Lõpuks pidi mees alla andma ja last lihtsalt enda poole kallutama, nii et too lõpuks issit märkas. Oh seda rõõmu siis!

Ta on üldse täielik issikas. Minul võib ta vahepeal süles läätada ja rahutu olla, eriti siis, kui mees töölt veidi hiljem tulema jääb. Aga pruugib vaid issil sisse astuda ja aguu! karjuda, kui Kaur on kõige naerusuisem väike beebi maailmas. Ta vaatab issit lihtsalt sellise armunud ilmega, mida kõrvalt nähes lihtsalt süda sulab. Kõik issi näoilmed ja loomahääled leiavad ka tänuliku naeru kõkutava publiku. 

Mees väidab, et minu nägu olevat tema saabudes täpselt samasugune :D

*

Käisime eile Ehitusmessil. Päris huvitavaid asju leidus seal. Iga putka juures, kus seisatada, hüppasid kohe ligi müügimehed ja -naised ning hakkasid seletama. Ma olin algul natuke kohmetu ning tahtsin taganeda, aga siis mõtlesin, et kui nagunii päevad otsa kodus olen ja ainult beebiga räägin, oleks patt suhtlemisvõimalustele ära öelda. Lähen muidu veel väga rooste ja varsti ei oska täiskasvanud inimeste seltskonnas enam a'd ega o'd öelda. Nii et siis puhusime ka juttu ja lasime endale erinevaid tooteid ja lahendusi demonstreerida. Mingi kiikuv maja terrassile oli päris lahe. Katus peal ja kaheksale inimesele kohta ning kogu see asjandus kiigub vaikselt. Päris mahe oleks ju seal lugeda. Ronisime sisse ja kiikusime ka kõige Kauriga.

Ja nii ilusaid vanne leidub! Kivist, seest ilusad lumivalged ja väljast võib olla näiteks tumehall või kreemikas. Või on terve vann stiilselt must.

Lülitite putkas läksin täitsa hulluks ja aina klõpsisin. Neid oli nii palju erinevaid lahendusi, eri mahedates värvides, veidi retrohõngulisi. Mees ütles, et lapsele oleks selline lülitite näidiste sein hea klõpsida. Siis paari minuti pärast parandas end, et mis lapsele, hoopis mulle oleks see väga hea ajaviide.

Ühesõnaga andku jumal meile raha, häid ideid, kuhu seda kulutada, me juba leiame.

Robotolmuimejate maailm on ka metsikult arenenud, nüüd on selliseid variante, millel on oma suur paak "kodukohas". Sinna täidad ühe suure paagi puhta veega, teise laseb ta ise musta vee, kolmandasse anumasse kogub tolmu. Ise peab seal vist kord kuus puhastamas ja vett lisamas käima. Tahtsin hakata märkima, et seda tolmuimeja-alust mopilappi on siiski vaja aeg-ajalt ise pesta, kui müügimees lisas, et neid mopilappe peseb masin ka ise peale igat korda. Siis jäi mul küll suu lahti.

Käisin just mehe poja toast robotolmuimejat ära toomas, kuna ta tegutses seal, aga ei saa ise üle kõrge läve tagasi. 

"Oi, see on küll tublisti tehtud," ütlesin tolmuimejale teda sülle vinnates ja kraanikausi juurde puhast vett lisama viies. "Sulle on nüüd natuke puhast vett ka juurde vaja..." 

Jäin vait, sest mulle tuli meelde, et see ei ole beebi ja temaga ei ole vaja igat sammu arutada :D